Testijate arvamused
Hyundai ix20
Kaido Soorsk
Tehnikamaailm
11.2010
Milline nina on moes uuel aastal, kellele esitada arve mammutipere poolt segisõtkutud kapsapeenra eest ning milline ei tohiks välja näha autoajakirjaniku nekroloog? Neile eluliselt tähtsatele küsimustele leiate vastused alljärgnevast loost – vürtsiseks vahepalaks teeme juttu ka Hyundai uuest mahtuniversaalist ix20.
Hiljutisel Pariisi autonäitusel esitletud väike mahtuniversaal ix20 juhatab sisse tõelise Hyundai uudismudelite laviini – mainitud kontor lubab järgmise kahe aasta jooksul Euroopa turule tuua koguni 10 uut mudelit ja modifikatsiooni. Esimese pääsukesena on ix20 uue aasta alguses meie salongides kohal ning nimest hoolimata on see täieõiguslik eurooplane – ix20 kujundati Hyundai disainikeskuses Saksamaal ning tootma hakatakse uustulnukat ettevõtte värskeimas tehases Tšehhis.
Mis on hästi?
ix20 jätab tervikuna päris hea mulje – ma ei julgeks seda esitada elegantseima kujunduse nominendiks, kuid esmamulje nii seest kui väljast on lennukas ja meeldiv. Disainerid pole jätnud midagi juhuse hooleks ning autokesse on kokku kuhjatud kõik viimastel aastatel laineid löönud stiilivõtted – nagu kõrgele tõusev aknajoon, hiigelsuured ebamäärase kujuga laternaplokid, pehmelt murtud pinnad ning muidugi hiigelsuur auk auto ninaosas mootori jahutusõhu tarvis. See „heksagonaalne” ava rõhutavat uue liikuri sportlikku iseloomu ning tegevat banaalsest pereautost hoopis nn elustiilisõiduki. Seega – kui soovite äratada tähelepanu vastassugupooles, siis kujundage endalegi üks suur hulknurkne nospel – vastavalt rahakotile saate kasutada selleks kas mõne ilukliiniku või siis poksija abi. Igatahes disainerite meelest tundub see olevat küll kindla peale minek…
ix20 on seest suur ja meeldivalt avar – üle 180 cm kasvuga kodanikul jääb esiistmetel ruumi ülegi ning vähemalt allakirjutanu istmeasendi korral on ka tagaistmel põlveruumi kämbla jagu kindlasti. Viimases on süüdi 2615 mm telgede vahe, mis auto 4100 mm üldpikkuse juures on märkimisväärne tulemus. Esiistmed on tõstetud põrandalt päris kõrgele ja tagaistujate jalad mahuvad mugavalt nende alla. Kogu siseruum jätab ka kujunduselt meeldiva mulje ning kasutatud materjalide poolest kannatab ix20 vabalt välja ka võrdluse endast poole kallimate jaapani autodega. Mõnele jätab ix20 vahest veel veidi tahumatu mulje, kuid anekdootideks siin ainest pole.
Kiita tuleb ka sellega sõitmise lihtsust, nupuka lahendusega pagasiruumi ning tagaistme ette-taha nihutamise võimalust. ix20 istub kohe kätte, sellega oleks nagu varem juba sõitnud. Mugava asendi leiab vähemalt juhikohal väga kiirelt ning oma osa on selles ka kõigi autode standardvarustuses oleval reguleeritaval roolisambal. Tagaistmete seljatugesid saab maha keerata kas 1/3 või 2/3 ulatuses ning samasuguse jaotusega saab ka tagaistet nihutada edasi-tagasi. Tavaoludes 440 liitrit mahutavat pakiruumi saab laiendada kuni 1486 liitrini ning päris lahe vidin on ka seadistatav pakiruumi põhi. Ülemises asendis on see luugiava alumise servaga tasa ning moodustab koos mahapööratud tagaistmete seljatugedega sileda põranda – pakiruumi põhja alla varuratta kattele tekib niimoodi täiendav panipaik, kus on asjade fikseerimiseks ka sissepressitud pesad. Alumises asendis asub pakiruumi põhi luugiservast ca 10 cm jagu madalamal ning võimaldab seeläbi istmete hõivatuse korral veidi rohkem kraami ära paigutada.
ix20 mootoriprogramm sisaldab vähemasti alguses kolme jõuallikat, millest 1,4liitrist diiselmootorit (1,4 CRDi) pakutakse ostjale kahes seades – kas 57 kW/77 hj või 66 kW/90 hj. Lisaks diislile on saada veel 1,4- ja 1,6liitrised bensiinimootorid, millel võimsust vastavalt 66 kW/90 hj ja 92 kW/125 hj. 1,4liitrisele bensiinimootorile pakutakse viiekäigulist manuaalkäigukasti, ülejäänud mootorid saavad endale kuuekäigulised manuaalkäigukastid. Ainsana saab neljakäigulise automaatkäigukasti tellida vaid 1,6liitrisele bensiinimootorile. Kombineeritud tsüklis jääb keskmine kütusekulu vahemikku 4,3–6,5 liitrit 100 km kohta ning Hyundai on selle tulemuse ning oma CO2-heitmete vähendamise programmi üle õigustatult uhke. Kui kuskil maailmas teeks nüüd üks mammutipere harjumatult värske õhu tõttu taas silmad lahti, ei imestaks ma sugugi, kui näiteks Hyundai ruttaks teatama, et see on just nende isiklik teene. Väike kütusekulu on tore, kuid sportlik elustiilisõiduk vajaks ka lõbusat mootorit, mis omakorda juhatab meid järgmise lõiguni…
Mis võiks olla paremini?
Kõik pakutavad mootorid võimaldavad mõnusat kulgemist, kuid raskelt koormatud autoga täismõõdus poolhaagisega veokist möödumiseks tuleb vist varuda terve nädalavahetus. Ainsana pakub päris head dünaamikat võimsam diisel, kuid sedagi kohatult kõrges (2000–3000 p/min) vahemikus, milles püsimiseks tuleb käigukangiga tublilt tööd teha ja mida saadab pigem põllumajandustehnikale iseloomulik larin.
Ruumikas tagaiste on sile ja üsna õhuke, ning selle seljatugi liialt längus – see ei toeta just mugavalt. Veider on ka see, et naisperele mõeldes pakutakse automaatkäigukasti ainult suurimale mootorile ning seegi on vaid neljakäiguline. Lisaks nimetatud asjadele on ka mugav vedrustus äkilisemateks manöövriteks liialt pehme – kaldumised/noogutamised on teinekord ootamatult sügavad. Kihutasin Horvaatia mägiteedel uut liikurit armutult takka ja kere kaldumine on justkui omaette turvaelement – enne saab sohvri julgus otsa kui midagi tõsist juhtuma hakkab. Vedrustus ise tundub pehme seade kõrval olevat üsna võimekas, sest suunajälgimissüsteem ei sekkunud seikluste otsinguil mitte kordagi. Päris viimast piiri ma kompama ei hakanud – nekroloog stiilis „hukkus rutiinse tagasipöörde sooritamisel kiirusel 40 km/h” – pole just minu maitse.
Kokkuvõtteks: ix20 on meeldiv uustulnuk, mille kvaliteeti on tootja panustanud palju ning mida seetõttu odavalt käest ära ei anta. Turvavarustus on tasemel, varustustasemeid kaks (Classic & Comfort) ja endale sobiva paketi koostamiseks piisavalt võimalusi. Jaksukam mootor ja jäigemas seades vedrustus teeks ix20 aga omas klassis vastupandamatuks.
