Nagu naksti teisel pool Euroopat ehk maailmakarika 2. etapp Hochfilzenis

Sportlased olid priviligeeritud ja said reisida rahvusvahelise laskesuusatamise alaliidu poolt korraldatud tšarterlennuga. Meil polnud vaja muud teha kui lihtsalt istuda Kontiolahtis lennukile ja maanduda järgmisest majutusest tunnise autosõidu kaugusel Salzburgis. Ses mõttes oli reis super mugav, aga mure mööda maad tulevate tegelaste pärast oli suur. Teisipäeva varahommikuks hakkasid järjest meie hooldetiimi liikmed kohale tilkuma. Esmalt koondise buss väsimusest tuikuva peatreeneri ja määrdemehega, siis mõned tunnid hiljem teine koondise buss ja siis sama päeva õhtul Indrek ja määrderekka.

 

Teekond mööda maad.

 

IBU poolt tellitud lennuk.

 

Lennujaamast hotelli viidi meid IBU poolt korraldatud transpordiga, kuhu ei tahtnud ei inimesed ega asjad õieti ära mahtuda. Polnud hullu, sõit oli vaid tunni pikkune.

 

Majutus oli meil sama, mis eelmine aasta: 4-tärni hotell-spaa jõusaali ja gurmeerestorani tasemel toitlustusega. Selles mõttes korralik üleminek Kontiolahti kasarmuhoonest, aga magama olin ma ikka sunnitud diivanil. Nimelt jagasin Susaniga tuba, sest sel aastal sviidilaadset luksust meie käsutusse ei antud. Tuba oli küll igati uhke ja korralik, aga magama pidanuks ma Susaniga ühes suures voodis. Kuna mul on viimasel ajal metsikult probleeme unega, kipun öösiti WC vahet jooksma, keeran ja siplen öö jooksul oma tuhat korda ning takkapihta nohisen ja korisen, siis otsustasin nii enda kui ka Susani säästmiseks kolida diivanile. 

 

Minu pesa Hochfilzenis oleku nädalal. Parempoolsel pildil: Söök oli küll uhke, aga selle kaheksajala koiva asetus oli veidi söögiisu pärssiv.

 

Hotell oli niivõrd mugav, et isegi niiskuseputukatele meeldis. Need ikka armastasid pimedas ringi sibada.

 

Kui inimene magab, ei juhtu midagi. Aga kui ta ei maga, võib kas või kala saada - Matti Nykänen

 

Kui olime end Hochfilzenis sisse seadnud, oli aeg tavapäraste toimetuste juurde asuda. Olin omale mõnusa hommikujumise koha välja vaadanud ja katsetasin seda kohe ka esimesel hommikul. Viskusin siis mägijõkke, kui järsku nägin vees mingit kahtlast varju minu poole liikumas. Ehmatasin ja ajasin end krapsti püsti, kui ühtäkki taipasin, et tegu on forelliga, kes järgmine hetk toimetas juba minu jalgade juures. Jätsin ta sinna oma kalaasju ajama ja vupsasin jõest välja. 

 

Väga luksuslik hommikuujumise koht, piisavalt privaatne, et "normaalsed" inimesed vaatepildist ei ehmuks, samas piisavalt käidav, et sinna oli tänavavalgustus veetud, mis tegi varahommikused ujumistiirud mugavaks.

 

Esimesse trenni minnes ja staadionile jõudes vaatas sealt vastu pisut nukker vaatepilt. Lund justkui oli, aga vähe. Võistlusring oli küll kaetud kunstlumekihiga, aga vaid 2,5 km ulatuses. See tähendas seda, et mehed olid sunnitud sprindis võistlema 2,5 km ringil, läbides seda siis neljal korral ja tegema topelt ringi kahe lasketiiru vahel. Seda tavapäratut formaati rakendatakse siis, kui korraldajad on ekstreemses hädas lumevarudega. Hochfilzenis justkui tundus olevat piisav varu, et 3,3 km raja jaoks väike jupp juurde leiutada, aga pigem tundus asi korraldajapoolse motivatsioonipuuduse taha jäävat. Ega noh…kõik keskused ei võtagi MK korraldamist sellise hingega ette nagu Otepää.

 

Esimene trenn suuskadel oli pisut traumeeriv. Kunstlume põhjale oli ööga peale sadanud kerge kiht lund, mis pakkis kokku ja muutus ohtrate suusatatajate tõttu ühtlaselt siledaks ja läikivaks kihiks. See kiht oli niivõrd sile ja kõva, et suuskadel tasakaalu hoidmisega oli tükk tegu ja suurt koormust said erinevad säärelihase ja hüppeliigese osad. Kaks aastat tagasi oleks ma sellisel rajal vaevelnud super tugevate jalakrampide käes, aga pärast oppi enam krambiprobleemi pole, seevastu jäid tollest trennist haigeks hoopis mingid muud kummalised lihased. Õnneks edaspidi oli rada veidi jalasõbralikum ja kahtlaseid lihaseid koormata polnud tarvis.

 

Väidetavalt on Siegfried Mazet minu suur fänn

 

Olin parasjagu oma tavapärases tiirutrennis, kui suusaringile asudes pidas mind kinni üks Norra abitreeneritest ja palus minult väikest teenet. Nimelt oli tulemas maailma kõige hinnatumal laskesuusatreeneril (kõige hinnatum pärast Indrekut muidugi :D) sünnipäev ja selle puhul tahtis see abitreener talle üllatust teha. Üllatus pidi kujutama endast videotervitust, milles just mina pidin edastama Siegfriedile sünnipäevaõnnitlused. Jäin suurte silmadega seda Norra abitreenerit vaatama, mispeale kinnitas ta, et mingit eksitust siin praegu pole ja just mina olen see, kelle tervitus Mazet'le suurt rõõmu peaks valmistama, sest väidetavalt on Mazet minu suur fänn… Nojah, see seletaks, miks ta alati silmside tekkides mulle totakalt vastu naeratab või teine kord mult kui laskesuusamaailma mõistes mingilt suvaliselt lambikollilt uurib, kuidas läheb… Loomulikult olin ma nõus, sest natuke nagu äge ka, et just minu õnnitlus peaks talle korda minema.

 

Meil on tiimis selgeltnägija

 

Mõnikord mängime tiimisiseselt stardinumbrite äraarvamismängu. Kui sprindi stardiprotokoll netti üles paisati, lasin kohe Indrekul enda stardipositsiooni pakkuda, teadmata ka ise, mis numbri alt stardin. Mina pakkusin 12. Indrek pakkus 21, mille ma kohe välja naersin, sest Kontiolahti sprindis alles olin 21. startija. Ta põhjendas seda oma sisetundega, mis ütles, et tuleb ebatõenäoline stardipositsioon. Ja mis kõige kummalisem, Indrekul sisetunne ei valetanud, olingi 21. startija! No põhimõtteliselt panin ka mina täppi, lihtsalt numbrid olid pahupidi.

 

Üle kahe aasta taas TOP20 sees

 

Hochfilzeni rajaprofiil on mulle eelnevatel aastatel hästi sobinud ja olen siin üldjuhul häid sõiduaegu näidanud. Varasemalt pigem tänu tehnilistele laskumistele, milles olin superosav, hiljem on minu leivanumbriks kujunenud tõusunukid ja üleminekud. Kui mind hakkasid vaevama jalakrambid, kadus kontroll suuskade üle ja tehnilisi laskumisi oli äärmiselt keeruline läbida. Olgugi, et pärast oppi jalad mulle muret ei valmista, on hirm ja ebakindlus laskumiste ees sisse jäänud. Eriti ilmekalt väljendus see hirm nüüd sprindis.

 

Sprindipäeva hommikul säras taevas päike ja öine krõbe ilm oli suusaraja äärmiselt kiireks muutnud. Kiire oli ka kurikuulus omega kurv-laskumine, millest jalakrampide tõttu olen välja lennanud. Eelmistel päevadel olin usinalt seda harjutanud, aga võistlussuusaga ja pidurdustest tekkivate lumevallidega on see kurv midagi muud kui trennis. 

 

Sprindiks ettevalmistus kulges hästi. Sain ilusti järgida oma tavapärast rutiini, kui just lõunauni välja jätta, sest stardid olid tunduvalt varem kui Soomes. Pealelaskmine ja soojendus möödusid ilma igasuguse probleemita ja olin valmis startima. Kui tuli minu aeg, tuhisesin rajale. Kiire lume ja hästi toimiva suusa koosmõjul võis minus tekkida esimesel ringil kergelt petlik arusaam oma sõidukiirusest. Endale tundus, et tuhisen kui noor jumalanna, aga esimesse vaheajapunkti jõudes sain hooldemeestelt teada, et kaotan juba kümme sekundit. Seda oli liiga palju ja arvasin, et see saab olema järjekordne kehva sõiduvormi päev. 

 

Peagi olin lasketiirus ja alustasin laskmist. Asend tuli kiirelt, hingamine oli paigas, kõik justkui toimis, aga ikka läks mööda üks padrun. Tormasin vihaga trahviringile ja ilmselt vihast saadud inertsiga tuiskasin edasi ka teisele ringile, igatahes teise ringi aeg oli juba kõvasti viisakam. Püstitiiru jõudes olin ebakindel ja võtsin laskmise alustamiseks veidi pikema aja. See tasus ära, sest tabasin kõik märgid! Mul puudus eelaimdus oma sõidu ja potentsiaalse positsiooni kohta. Eeldasin, et teen keskpärast sõitu, seda enam, et laskumised võtsin liialt turvaliselt ja kogu hoo lihtsalt sahkasin maha. Finišijoont ületades vaatas mulle ekraanilt vastu päris üllatav pilt. Mu kaotus hetke kiireimale oli super väike ja siis sain enda peale kurjaks. Pekki küll, ma isegi ei andnud endast kõike. Ma olin teinud suurepärase võistluse, olenemata sellest, et pidurdasin laskumistel ja ei sõitnud end isegi hingetuks.

 

Mis toimub minu lamades laskmisega? Tihedus JÄLLE totaalselt vale koha peal. Mul oli jõhkralt õnne, et vaid üks padrun mööda läks.

 

Foto: NordicFocus/Manzoni

 

Mina ja Susan osutusime keset hommikusööki dopingukontrolli valituks. Kugistasime oma pudrud alla ja tormasime vereproovi. Mina muidugi võtsin oma poolelioleva kohvi kaasa, sest kohvi on minu elu eliksiir ja seda ma naljalt pooleli ei jäta.

 

Suusataja teiselt planeedilt

 

Analüüsidele pilku peale visates vajus mul karp lahti. Sprindipäeval tegi oma elu esimese MK-stardi endine murdmaasuusa eliiti kuuluv Anamarija Lampic, kes alles selle aasta kevadel haaras relva ja nüüd suusatas end laskesuusa MK 6. kohale. Täiesti fenomenaalne tegelane, kes ilmselgelt hakkab tulevikus laskesuusastatistikat ümber kirjutama. Kui enne tundus teiselt planeedilt olevat Elvira Öberg, kellele suusarajal üldiselt vastast ei olnud, siis nüüd sai vaene Elvira omakorda Anamarija käest 27 sekundiga puhtas sõidus. Seega minu üks elu parimaid suusasõite oli kiireima ajaga võrreldes suhteliselt keskpärane, sest kaotasin sellele ebamaisele olendile Evamarijale tervelt minuti ja 13 sekundiga. 

 

Igatahes jälitussõidu päeval ootasin huviga, mis Anamarija naine-naise vastu võistlusel korraldama hakkab, aga minu õnneks või õnnetuseks otsustas ta starti mitte tulla. Ise olin jälitusõidu päeval veidi ebakindel. Ebakindel just oma laskmise pärast, lamades elab mu sihikupilt oma elu ja tihedused on Kontiolahtist peale kummalistesse kohtadesse vajunud, püsti ei taha relv viimastel päevadel üldse seista ja pihta laskmine on paras loterii. Sain ilmekalt aru, et laskmine pole mul hetkel kõige stabiilsem ja seadsin omale väiksemad eesmärgid. Sõiduvorm on mul hea ja pihta saades on top kohad reaalsed, aga rahule sundisin end jääma mõne punktigagi.

 

Peagi kutsuti võistlejad stardikordidoridesse ja oli aeg minna. Mina sain rajale hea seltskonnaga, 10 sekundi sees oli super hea punt eesotsas Lisa Vitozziga, kes startis minust vaid sekund varem. Võtsin kohe neidudele sappa ja esimese ringi läbisin nende tuules. Infoks sain, et liigume liidritega ühte auku. Jõudsin tiiru värskelt, esimene ring ei olnud mulle kurnavalt mõjunud ja asusin suhteliselt julgelt laskma. Esimene märk kukkus, teine-kolmas mööda, säilitasin külma pea ja neljas tabas, aga viies läks mööda. Olin šokis ja mõistsin, et JÄLLE mingi jama tihedusega, sest enda tehtud suuri vigu ma laskmise ajal küll ei tajunud. Vihaga raiusin need trahviringid ära ja panin ilge litiga teisele ringile, sest kolm trahvi on liiga palju, et head tulemust teha ja kaotada polnud enam midagi, isegi end kinni sõites. Aga kinni ma end ei sõitnud ja teise tiiru tulles olin teinud rajal saadud info põhjal sihikuparandusi, mis toimisid, sest nüüd tabasin ma kõik märgid. Tõusin kenasti ja esimesse püstitiiru jõudsin juba punkti piirimail. Püsti lasin samuti puhtalt ja nüüd olin kõvasti tõusnud. Viimase tiiru eelse ringi sõitsin jalga säästvamalt, mis end ära ei tasunud, sest viimases tiirus jäi püsti kolm märki. Nüüdseks oli küll mast maas ja motivatsioon pingutada kadunud. Trahviringidele eksis lisaks minule ka teisi ja kui üks tüdruk minust mööda puksima asus, siis minu sisemine ego teda mööda lasta ei lubanud ning lisasin gaasi. Võtsin peas vastu otsuse, et trahviringilt väljudes säilitan oma positsiooni, mööda ma endast kellelgi minna ei lase, samas on mul piisavalt suva, et ise ka eest enam noppima ei hakka. Viimasele ringile minnes oli Indrek tiiru otsa tulnud ja karjus, et olen 41. positsioonil. Vastasin talle "ahsoo" ja koheselt tärkas minus motivatsioon ees olevaid püüdma asuda. Minust oma 50m kaugusel oli neljaliikmeline punt, keda plaanisin noppida. Peagi olin neil järel ja kontrollisin olukorda, ootasin hetke, mil rünnata. Enne suurt tõusu andsin hagu, sain läbi väikese võimuvõitluse neist mööda ja finišeerisin 38. kohal. Mis kõige toredam, ka Susan oli viimasel ringil kõvasti konkurentidega madistanud ning end punktile võidelnud. Uskumatu, aga suutsin kuue trahviga siiski veel punktile jääda ja mis veelgi imekspandavam, mu üleüldine sõiduaeg oli olnud 12.!

 

Ilmselt minu elu parim puhas suusasõidu aeg, aga kaugel parimast laskmisest.

 

Indrek minu relva enne starti kontrollimas. Mina olen pahatihti liiga udu, et mõningaid olulisi elemente märgata, seega kontrollib üldjuhul enne starte minu relva üle ka Indrek.

 

Saage tuttavaks - Eesti tiimi must lammas

 

Jälitussõidu tulemus rõõmustamiseks põhjust ei andnud ja pärast seda järgnes tõsine diskussioon treeneriga, teemaks laskmisest tulenev ebakindlus. Pärast vestlust ma väga suure hurraaga teatele vastu ei läinud, sest tundsin relva taga end super ebakindlalt. Lisaks oli hommikul ärgates kontides märku andmas eelmise päeva pingutus. Uskumatu, aga keha oli hakanud väsima. 

 

Nagu ikka, algas hommik tavapärast võistluspäeva rutiini järgides. Soojendus ja pealelaskmine sujusid, ei ühtegi märki peagi juhtuvast. Start käis ja Regina tuiskas rajale. Ta vajas oma vahetuse ajal kokku kaht varu ja andis mulle teate üle 15. positsioonil. Ei midagi hullu, sest eesolevad kaugel polnud. Esimene ring noppisin ühe konkurendi ja jõudsin tiiru 14. võistkonnana. Väga ma oma relva ei usaldanud ja esimese lasu tegemiseks kulus liiga palju aega, aga 31 sekundiga olin ma oma lasud ära sooritanud ja õnneks need esimese ropsuga tabasid. Jätkasin sõitu normaalses rütmis, ei midagi suurepärast, samas mitte ka väga aeglaselt. Püsti tiiru tulin täiesti okeis konditsioonis. Võtsin relva seljast, sättisin asendisse, hingasin ja päästsin. Oh seda hämmingut kui 5 padruniga õnnestus mul vaid 2 märki alla saada. Tugevalt ma ei reageerinud ja alustasin varude laadimist. 1. varu pihtas, 2. varu samuti. Tajusin teatavat kindlustunnet ja olin veendunud, et suudan sama kenasti ära päästa ka selle viimase varu. Aga EI! Möödas ja nüüd olid varupadrunid otsas ning karistuseks ootas mind ehk kogu Eesti võistkonda 150m trahviring. Eespool oli konkurentidega pikk vahe ja madistasin viimasel ringil vaid poolakaga. Seda, et temast sõidus üle olin, tajusin hästi, aga ma ei suutnud sundida oma väsinud keha eest ära sõitma ja nii andsin vahetuse üle napilt Poolat edestades 14. positsioonil, esimestega võrreldes oli Eesti tiimi vahe kõvasti kasvanud. 

 

Eesti lõpetas siiski ilusal 10. kohal tänu Susanile ja Johannale, kes mõlemad läbisid lasketiirud veatult. Olin tulemuse üle ühtaegu rõõmus kui ka kurb. Ilusa kollektiivse laskmise juures peab ikka olema üks tõrvatilk meepotis minu näol. 

 

Kui võistlustega ühel pool, oli vaja ära teha oma jõutrenn. Jõusaalis rinnalt surumise pinki polnud, seega tuli see käepärastest vahenditest leiutada.

 

Viimastel päevadel sadas taevast sõna otseses mõttes lumepalle. Maa kattus kiirelt paksu lumevaibaga ja igasugune liikumine Austria mägistel teedel oli autodega raskendatud. Viimasel pildil on asitõendid ülimalt vaevaliselt mäkke jõudnud autost.

 

Juba hakkab esimese MK trimestri lõpp paistama!

 

Nüüd oleme juba Prantsusmaal ja isegi kui tahaks hullult relva taga istuda ja mingit kindlustunnet leida, siis on see suhteliselt keeruline. Le Grand Bornandis lubab ilmateate järgi lähipäevadeks paduvihmasid, seega isegi kõige suurema motivatsiooni juures ei suudaks ma ilmselt tiirus pikalt liguneda. Ja see, miks relvast eemalolek hea on, seda ei tea mina ka. Aga väidetavalt teavad targemad ja kogenumad rääkida, et kui laskmine on nässus, siis parim viis see uuesti korda saada, on relvast lihtsalt puhata. 

 

Nüüd võib vaikselt hakata juba pöidlaid pihku võtma, sest reedel asun ma selle aastanumbri viimase MK-etapi starti. Seni olen Prantsusmaal üldjuhul täiega põrunud - kas sel aastal suudan seda jada murda? Võistlustest ja nendega kaasas käivatest mõtetest saad lugeda juba järgmises blogipostituses! Seniks, kaunist lähenevat jõuluaega, kallid sõbrad!

 

TT tiimi buss sai õnneks Austria mägistel teedel tublisti hakkama ja kette seekord alla tarvis polnud vaja panna.