Tuuli Tomingas: Haigus on seljatatud ja vorm tõuseb

Aeg lendab kiiresti ja olemegi võistlushooajaga poole peal. Iga aastal on võistlushooajal kindel struktuur ning idee järgi proovime sättida vormi tiitlivõistlusteks. Selge on see, et ideaalses seisus terve hooaja vältel olla ei saa ja seega tuleb tegutseda plaani kohaselt. See eeldab, et hooaja alguses pole vorm just kõige teravam, aga peab võistlemist kannatama. Pärast esimest MK trimestrit proovime lihvida füüsist, mis peaks saavutama haripunkti veebruariks. Idee tasandil on kõik ilus ja peaks õpiku järgi justkui toimima, aga elu on üllatusi täis ja ka see aasta ei kukkunud asjad välja päris nii, nagu lootsime. Jäin pühadeaegsel vormilihvimise perioodil haigeks ja selle asemel, et saada veel paremaks-tugevamaks, pidin tegelema terveks saamisega. Nüüd võin julgelt väita, et haigus on seljatatud ja hakkan tagasi jõudma hooaja alguse tasemele. 

 

Reis ühest kevadest teise

 

Kesk-Euroopa etappide vahel on mugav liikuda ja sõit Pokljukast Ruhpoldingusse kujutas endast vaid 2,5h autosõitu. Eesti suve meenutavast Bledi linnast, kus Pokljuka MK-etapi ajal elasime, lahkusime paduvihma saatel. Tee peal pöördus see tugevaks lumesajuks, mis andis lootust, et lumepuudusega maadlev Ruhpolding muutub vähe talvisemaks. Aga niipea kui Saksamaa piiri ületasime, sai lumesajust taas vihm. Ruhpoldingusse jõudes oleks tegemist olnud justkui kevadega. Linnud laulsid, sinililled õitsesid, looduslikust lumest polnud haisugi.

 

Sõit Ruhpoldingusse. Tihe lumesadu andis lootust talve näha, aga see pöördus peagi taas vihmaks. Paremal: Kevadise hõnguga Ruhpolding. Lisaks kanade kaagutamisele oli kuulda ka päris laululindude hõiskeid.

 

Antibiootikumikuur?

 

Pärast Pokljuka etappi olin Ruhpoldigu startide osas veidi ebakindel. Olin ootaval seisukohal, sest kui olukord ninaga paremaks ei lähe, tuleb alustada antibiootikumikuuri ja see tähendaks muidugi pausi ka võistlustest. Uskumatu, aga päev pärast Pokljuka segateadet, mil maadlesin veel kehva enesetundega, oli esmaspäevasel reisipäeval olemine juba tükk maad selgem. 

 

Teisipäeval ehk kaks päeva enne individuaalvõistluse starti sain rõõmustada, põskkoopad enam endast märku ei andnud, see tähendab, et jooksusammu ajal polnud tunda enam rõhumistunnet ja nuusates suuri kollaseid lärakaid minust ei väljunud. 

 

Võistluseelse päeva võtsin tavapäraselt kergemalt, tugevat lahtisõitu ei teinud. Andsin kehale veel aega taastumiseks. Seega oma sõiduvormi osas hinnanguid ma endale anda ei osanud, aga kuna niisama olemine oli tõesti hea, siis hirmu ma järgneva päeva ees ei tundnud. 

 

Magan kell käe peal ja see hindab öö jooksul minu pulssi, HRV-d ja hingamisrütmi. Nende andmete pealt küll elu sättida ei tasu, sest indikaatoreid mõjutavad ka stress ja pingelisemad eluperioodid. Haigusperioodi ajal oli une kvaliteet 3 nädalat järjest punases, nüüd siis LÕPUKS olen tagasi normaalsuses!

 

Trenn vihmasajus

 

Individuaal

 

Individuaal on ilmselt televaataja ja ka minu jaoks üks kõige igavamaid formaate. Võistlus venib ja energiavarusid tuleb võistluse käigus targalt jagada. See koosneb neljast tiirust ja naistel tuleb läbida 5x3km. Lasketiirudel on suur kaal, trahviringe pole, aga iga möödalask annab sõiduajale minuti juurde. Selles mõttes turvaline võistlus minu seisundit arvestades, sõita sain rahulikumas tempos ja keskenduda rohkem laskmisele.

 

Soojad temperatuurid ja vihmasajud olid Ruhpoldingu etapi korraldajad kõvasti proovile pannud. Kunstlumevarud olid neil juba mõnda aega ammendunud ja oldi kõvasti vaeva nähtud, et lund võistlusringidel säilitada. Trennide ajal olid osad rajalõigud kinni ja kriitilisematesse kohtadesse oli lund juurde näpistatud staadioni osadelt, nt trahviringi keskelt. Ruhpoldingu etapp algas kolmapäeval meeste individuaaliga. Meeste võistluse ajal oli plusskraadid ja vihm raja ülimalt pehmeks muutnud, tagumise otsa startijad sumpasid mõõduvõtu lõpus paksus lumes. Naiste individuaalil, mis toimus päev pärast meeste oma, oli rada treeninguteks suletud ja seda säilitati startideks. Lumi oli soolatud ja soola mõjul muutunud kohati jäiseks ja kõvaks. Seega naiste tingimused olid kõvasti võrdsemad ja kiiremad. 

 

Võistlusi turvasid ratsapolitseinikud. Neid nähes tekkis igatsus Tobra talli järele. Oleksin tahtnud ühe politseionu hobuse seljast maha lükata ja ise ratsutades teed jätkata.

 

Olin 27. startija ja kui tuli aeg, tuhisesin rajale. Rada oli kiire ja äkiliselt liigutada polnud mingi probleem. Sama kiiruse juures oleksin mõnel teisel rajal omadega ammu juba happes, aga Ruhpoldingu soolatud lumel sai esimene ring eriti kiiresti läbi. Tulin tiiru värskelt, tuules suuri muutusi polnud toimunud ning alustasin laskmist. Sain alla kõik märgid ja jätkasin rõõmsalt sõitu. Sõidukiirus oli hea ja ootasin huviga enda keha kangestumist, sest alles nädal tagasi olin veel omadega puhta tuksis. Aga ma ei kangestunud ja püstitiiru tulin endiselt värskelt. Lasin mööda viimase märgi, mis oleks sama hästi võinud tegelikult ka kukkuda. Seekord ei kukkunud, aga ma ei lasknud end sellest häirida. Kolmandal ringil olin hämmingus, sest ikka veel ma ei köhinud ja ikka veel ei veninud mu tatt maani. Õhku tuli peale ja enesetunne oli okei. Järgnes lamadestiir, kus tegin ühe halva lasu ja sellega kogusin juurde veel ühe lisaminuti. Okei, neljandal ringil hakkas mulle meenuma, miks individuaal just mu lemmikdistants pole. Esmalt oli tunda kerget väsimust, pea polnud enam kõige selgem, teisalt oli see sõit juba ajaliselt üsna pikaks veninud. Aga lõpp terendas ja jäänud oli vaid üks püstitiir. Püstitiiruks oli silm üsna ähmane, märke ma hästi ei näinud, aga sellegipoolest tabasin 4 padrunit ja see 1 möödalask oli taas napikas. Nüüd oli vaja vaid finišini jõuda. Tunda oli, et keha värskusest ei pakatanud ja suurt käigumuutust ma teha ei suutnud. Kerge tempomuutus küll tuli ja finiširingiga pigem parandasin oma positsiooni, aga päris hooaja alguse laadset minekut polnud. Keha oli kummaline, jalad rasked ei olnud, õhku tuli peale, takistust hingamisteedes lima kui sellise näol polnud, aga pilt kippus virvendama. Viimasel tõusul tundsin, et justkui jaksaks kõvemini tõugata ja jalalt-jalale üles suruda, samas pilt muutus maru häguseks ja kartsin, et see kaob enne finišit täitsa eest. Viimasel laskumisel ma päris täpselt lund ei tunnetanud ja valitud trajektoor kiiremate killast polnud, silm ei seletanud hästi rajapiirdeid ja tulin sealt alla pigem püstisemalt, natuke liiga turvaliselt. Nüüd oligi vaid finišisirge ja tegin nii kiireid liigutusi kui suutsin. Prantsatasin joont ületades kohe pikali, näos kerge muie - kõik polegi veel läbi, see, mille just läbi tegin, polnudki kannatus! 

 

Ei tea, kas olin suures energiapuuduses või ei saanud aju piisavalt hapnikku, aga viimane ring värelesin teadvuse piiril ja finišikoridoris maas pikutades see tunne jätkus. Pea surises mõnusalt ja hea meelega oleks tahtnud seal väikese uinaku teha, aga kaua mul sel maas lamada ei lastud, korraldajad tulid minu unelaadset momenti segama ja pakkusid meedikute abi. Kinnitasin pöidlaviibutusega, et kõik ok ja ajasin end vaikselt püsti. Tahtsin ruttu soojendusalasse pääseda, et seal edasi pikutada ja natuke magada, aga ka seda ei lastud mul teha, ERR ootas intervjuud. Kui olin veidi liikunud, hakkas kehas veri ringi käima ja see kummaline soikumise tunne kadus.

 

Õhtul oli mul isegi jaksu veel taastavat liikumist teha, mis andis kinnitust, et olen haiguse seljatanud. 

 

Võistluste sõidukiiruse ja laskeaegade analüüs. 29. sõiduaeg oli väikestviisi üllatav.

 

Ajaloolise õnnestumise kordumine ehk teade

 

Individuaali ja teate vahel oli meil üks võistlusvaba päev. Köha ja nohu oli nüüdseks minevik ja enesetunne oli selle nurga alt võttes väga okei. Ainult pea valutas, mis on minu puhul täitsa normaalne nähtus.

 

Hommikuujumise traditsioon sai pärast pikka pausi jätku. Kevadises Ruhpoldingus polnud selleks koha leidmine mingi probleem.

 

Peavalu saatis mind võistluseelsel ööl ja kogu järgmise päeva. Ei pannud see mind ülemäära muretsema, sest seda on ennegi juhtunud ja võistlusrajale see tavaliselt kaasa ei tule. 

 

Nii ka läks. Kui muid päevatoimetusi ja soojendust tehes oli peavalust kergelt sant olla, siis võistluse käigus oli asi unustatud. Sõitsin teates teist vahetust ja tuiskasin rajale peale Reginat, kes oli teinud ilusa sõidu ja andis mulle järje üle heal positsioonil. Noppisin esimese ringiga paar naist ning prantsatasin esimeses tiirus 8. matile. Sain esimese ropsuga kõik märgid alla ja jätkasin sõitu heas pundis. Ei tea, kas tegin laskumistel taas halbu valikuid või oli konkurentidel hea minu taga tuulekotis olla, aga iga laskumisega libises minust mööda paar neidu, kellest ma tõusul taas möödusin. Teisel ringil sõitsin end tõusu otsas korra isegi viiendaks, aga laskumisega andsin jälle mõned kohad ära ja püstitiiru jõudsin seitsmendal positsioonil. Püsti laskmine on mul, nagu on, ja mitte ükski tulemus ei pane enam kulmu kergitama. Aga õnnestusin, sain korraga alla 4 märki ning varupadruniga tabasin kiirelt ka viienda. Sain tiirust minema pundiga, kus jagati kohti 5.-9. Viimasel ringil käis korralik võimuvõitlus ja taas pendeldasin laskumiste ja tõusude vahel eri positsioonidel. Viimasel tõusul möödusin kahest sportlasest, kes seekord viimase laskumisega mind enam kätte ei saanud ning sain teate üle anda 7. kohalt.

 

Järgmisena tuhises rajale Susan, kes oli individuaalis teinud oma karjääri parima tulemuse ja noppinud isegi auhinnaraha. Susani seisus võis seega üsna kindel olla ja katastroofi tema poolt tulla ei saanud. Susan vajas kolme lisapadrunit, mistõttu kaotas ta veidi väärtuslikku aega, aga sellegipoolest suutis head seisu säilitada ja anda vahetuse Johannale üle 9. positsioonilt. 

 

Vara oli veel rõõmustada, sest ühe vahetusega võib kõike juhtuda. Emotsionaalselt ma ennast üles ei kütnud ja vaatasin Johanna sõitu stoilise rahuga. Johanna vajas ka kolme varupadrunit, aga näitas sõidus head minekut ja tõstis Eestit taas. Viimane ring põgenes ta edukalt Austria eest ja ületas finišijoone 8ndana! Me kordasime ajaloolist tulemust, kasutades suhteliselt palju varupadruneid. Tüdrukud näitasid sõidus head edasiminekut ja mine tea, mis siis saab, kui me veel ideaalsed tiirud teeme!

 

Oi, kui palju heameelt teeb, kui välisvõistlustele on kohale tulnud Eesti fännid!

 

Areng on märgatav, näoilme kirjeldab ilmekalt minu seisu. Vasakpoolne pilt on Pokljuka segateate ajal tehtud, parempoolne Ruhpoldingus.

 

Nüüd jätkub MK-sari minu lemmikus kohas, Itaalias, Anterselvas. Tuju on hea ja optimism taastunud, sest nüüdseks olen ma TÄIESTI TERVE! 

 

Massi mul asja polnud, selle asemel sai teha ühe korraliku trennipäeva. Suusatada pühapäeval võimalik ei olnud, asendasin selle hoopis jooksulõikudega. Õhtul jõutreening.

 

See etapp saab olema üsna eriline, sest Eestist on kaasa elama tulnud hulganisti fänne. Topauto pere ajas pundi kokku ja tulevad meile raja äärde jõudu andma. Juba järgmises blogis saadki lugeda nii minu kui ka Topauto kollektiivi seiklustest Itaalias!

 

Õhtune Ruhpolding