Tuuli Tomingas: Tee tööd, siis tuleb ka raha!

Kevadekuulutaja Soome

 

Sellel aastal otsustas kevad saabuda tavapärasest hiljem ja paarsada kilomeetrit põhja pool sulas lumi alles mai alguseks. Seega sättisime asjad minekuvalmis ja kui tööandjalt käsk tuli, sõitsime TT tiimiga 11 päevaks Soome veidi taskuraha teenima ja samal ajal füüsilise tööga oma vastupidavust arendama. Vaimselt tuli end kokku võtta, eelmisel aastal meie ettevõtmist ilm ei soosinud ja oldud aeg kujunes korralikuks katsumuseks. 

 

Nagu ikka, siis minu reisimistega kaasnevad tavapäraselt mõned ettearvamatused. Nii ka seekord. Hakkasin sadamasse hiljaks jääma. Aeg oli laevale sõita, aga kohta, kuhu autot jätta polnud. Asju oli palju ja eemale seda ka enam viia poleks jõudnud. Lasin teistel teel sadamasse uurida, kas leidub mõni koht, kuhu saan auto turvaliselt jätta. Vastuseks sain, et teoreetiliselt on. Kiiresti analüüsisin olukorda ning mõtlesin, et pargin oma raudsuksu pigem kuhugi ebamäärasesse kohta, kui jään laevast maha. Jumal sellega…aeg oli laevale minna. 

 

Teel meie järgnevasse kodusse ajasin läbi arvuti korda nii palju asju kui võimalik, sest tulevaste tihedate päevade tõttu selleks väga aega ei jäänud. Nii kulges mu sõit justkui linnulennul, peagi olime kohal ning saime end mõnusalt sisse seada. Korter oli üsna ebaglamuurne, aga olemas oli kõik eluks vajalik - magamistoad vooditega, soe vesi, köök ja isegi rõdu, kus saime oma pehmelt öeldes räpaseid riideid kuivatada.

 

Hilisele kellale vaatamata leidsime aega õhtusöögiks ja objektidele sõidu ettevalmistamiseks, milleks ilmselgelt tähtsaim oli tööbussi disainimine. Kuna metsade vahel möllamiseks me Topauto TT tiimi bussi kasutada ei raatsinud, siis oli meile tööandja poolt tagatud igati vääriline pill.

 

Toiduvaru on korralik. Tänu Bambonale ja Veski Matile me tühja kõhtu kannatama ei pidanud.

Topauto bussi me objektidele sõiduks võtta ei raatsinud, seega tuli "uus" buss tiimile ise disainida.

 

Päevaplaan: teenime ja treenime

 

Päevaplaan oli tihe. Eesmärk oli teenida selle aja jooksul võimalikult palju raha, samas ära teha olulised trennid. Seega meie tavaline päev kujutas endast tööd päikesevalguse ajal objektidel ja kui hämarduma hakkas, siis oli aeg treeninguteks. Olulisemad trennid tegime siiski hommikul ja pärast seda siirdusime langile. 

 

Puud on kastides, istutamiseks tõstsime puud korvidesse.

 

Hortulus andis mulle tööks ISIKLIKU istutamise toru.

 

Et elu liiga üksluiseks ei kujuneks ehk jooksuvõistlus Lahtis

 

Segastel asjaoludel olime ennast registreerinud Lahtis toimuvale 10 km jooksule. Seega algas üks meie töölaagrilaupäev veidi teisiti. Hommikul polnudki kibekiire pudru alla kugistamisega ja autosse hüppamisega, vaid saime rahulikus tempos end keset päeva algavaks jooksuks sättida. Lahtisse jõudes tabasid meie treener Indrekut nostalgilised hetked. Aasta oli siis 2001, kui Indrek valiti Lahti MM-i murdmaasuusakoondisesse Eestit esindama ja kus ta saavutas teatesõidus oma aja ässadega ühiselt 7. koha. 

 

Jooksu eesmärk oli läbida distants võimalikult kiiresti, aga piisavalt kontrollitult, et järgnev nädal rahateenimist ei segaks. Eesmärk oli sõnastatud eelkõige minu tarbeks, sest on olnud kordi, mil jooksen end sõna otseses mõttes katki. 2020 Tartu sügisjooks lõppes mulle sedasi, et nädal aega ei suutnud ma teha ühtegi jooksusammu, rääkimata kükkimisest. 

 

Lahtis toimuv jooks läks ses mõttes korda, et kõik me jooksime parajas tempos ja üldsegi mitte kehvade aegadega. Mina saavutasin naiste klassis 2. koha ja ilmselt isegi kui oleksin olnud iseenda meesversioon, poleks ma esikohanaise aega üle jooksnud, sest tegu oli tõelise profiga. Meestest pani ürituse kinni Indrek. Kui autasustamiselt saadud nänn käes, vurasime kärmelt tagasi koju, et seal kergelt lõunatada ja seada end valmis langile minekuks.

 

TT tiim Lahti suusa- ja kergejõustikustaadionikompleksi taustal. Kusjuures sealsamas toimus 11 aastat tagasi murdmaasuusatamise MM.

 

Enne starti, mu jalad pole jooksuks valmis.

Autasustamine, naiste jooksu võitja magas autasustamise maha.

 

Tee tööd, siis tuleb ka raha

 

Tänuvu soosis ilmataat meid igati. Vaid üksikutel päevadel saime tunda õuesoleku pahupoolt. Kui eelnevad aastad on aeg-ajalt sedasi vihma kallanud, et oleme autoga rattakoopani mutta kinni jäänud või saapataldade alla on kogunenud mitmete sentimeetrite paksused savi-mudakihid, siis sel aastal meid sellised probleemid ei kimbutanud. Saime mõnuga tööd teha seniks, kuni jaksu jagus. Kui jaksust rääkida, siis see oli vähemalt minu puhul otseses seoses unega. Magada sain keskmiselt 7h, aga pärast rasket päeva ei tahtnud kuidagi sõba silmale tulla ja nii kippus neid unetunde mõnel päeval ikka maru väheseks jääma. Pärast vähkremist täis ööd ei olnud varianti alustada hommikut jutuga, et "kuule, pikutaks veidi kauem", sest puud ei küsi sinu käest, millal nad maha istutatakse ja kui kastiga langi äärde toodud puud seisma jäävad, siis need lihtsalt kuivavad ära. Ja no ega kaastöölised ka just vaimustuses poleks, kui keegi meist luuslanki lööma kukub, sest aeg on raha. Seega tuli ka kehva öö pealt päeva täies mahus jätkata, olgugi, et pea päris täpselt aru ei saanud, mis toimub. Andsin lihtsalt käsu: märka mätast, pane puu torru, löö toru mättasse, ava toru ots, otsi järgmist mätast. 

 

Olen maksimalist ja kui mul on siht silme ees, siis ei peata mind miski. Nii ka kõige "lihtsamate" töödega, mida elu jooksul teinud olen, olgu see siis inventuur K-rautas, kohvidemonstratsioon mõnes poeketis või trennis oma aegade ületamine. See kandub üle ka istutamisele ja nii mõnigi päev veeres õhtusse ühegi söögipausita, et langil logistiliselt ebapraktilises kohas toimetades söögini kõndimisega aega mitte raisata. Rahulikult tiksudes lülitub keha "söö oma varusid" režiimile ja näljatunnet kui sellist ei tekigi. Mõnel päeval sõin hommikul kella 7 paiku ja siis järgnevalt einestasin objektilt tagasi koju sõites autos. 

 

Ületamas autoga silda, mille kandevõime oli kahtlustäratav.

Ma läbi autoakna jalanõusid puhastamas.

 

Tavapärane päev lõppes meil enne kojusõitu tühjade puudekastide kogumispunkti viimise, trenni ja õhtusöögiga. Trennid tegime enamasti jooksu pealt, sest see on kõige kiirem ja lihtsam viis end treenida. Meie ööbimiskoht on aastaid olnud samas külas ja seega on kõik jooksurajad ja võimlemisplatsid selgeks saanud. Küla ennast pole ollagi, aga sinna rajatud sportimisvõimalused on küll maailmatasemel. Seal on täismõõtmetes kergejõustikustaadion, ujula, kõikvõimalikud palliplatsid, jäähokihall (no loogiline, Soome on ju hoki kuningriik) ja ekstra mulle meelerahu pakkuv hipodroom. Hipodroomi kõrval oli suur tallide ja koplite kompleks, kus nii mõnigi õhtu käisin hobuseid patsutamas. 

 

Kui me tööpäeva lõpus koju liikusime, toimus kohalikel igaõhtune häng parkimisplatsil.

Ma hobuseid patsutamas.

 

Tugevad trennid tegime just staadionil, kus meie tegevus äratas huvi ka kohalike seas ja kes uurisid meie sealviibimise tagamaid. Lahkesti lubasid nad meil kasutada kogu staadionikompleksi ja teavitasid meid tulevastest sündmustest, mis oleks meie treeninguid veidi takistanud.

 

Paljud trennid tegime staadionil.

Kontrollimas, kas treening täitis "laktaat 4" eesmärki

 

Üldiselt möödus selle aasta (töö)laager ilma suuremate sündmusteta. Ei jäänud me autoga kuhugi kinni, polnud vaja teha ümberistutust, ei ekselnud me objekti leidmiseks pikalt metsa vahel ega sattunud tormi kätte. Seega pärast mõnda päeva kodus olemist tekkis juba tahtmine tagasi minna. Istutamisel on omaette võlu. See on justkui pead puhastav protsess, mil viibid looduses ja tegutsed vaid ühe eesmärgi nimel, muudele muredele mõtlema ei pea. Tundub, et inimene kui loom vajab aeg-ajalt sellist tegevust ja tihti naasen istutamast palju rahulikumana, olgugi, et seljataga on füüsiliselt väga kurnav periood. 

 

Langilt leitud olendi käpp. Ei taha teada, mis saatus seda tegelast tabas.

Olgugi, et suuremast vihmast seekord pääsesime, siis langil olevate kraavide ületamiseks polnud isegi tiimi kõige pikemate tüdrukute jalad piisavalt pikad.

 

Esmakordselt istutama tulnud liikmed pidid ühe hommiku kulutama linnas paberite korda ajamise peale, seniks kui teine pool seltskonnast juba objektil möllas. Linna minekuks oli meile antud vähe viisakam auto ja linnareisilt naasnutel olid mõtted juba töö, mitte autotulede väljavõtmise juures. Tööpäeva lõpuks oli auto aku tühi. Läheduses olevast tanklast soetatud krokodillid päästsid päeva.

 

100 000 puud istutatud, aeg koju sõita

 

Aeg Soomes möödus justkui nipsust ja pärast viimast päeva objektil pakkisime asjad ning alustasime koduteed. Jõudsime Tallinna üsna hilisel kellaajal ja seadsin vaimu valmis taksoga oma ööbimispaika sõitmiseks, sest minu auto saatus oli selguseta. Hakkasin igaks juhuks juba teisaldamise parklaid googeldama. Kivi kukkus südamelt, kui sadamalampide valguses helkisid vastu minu auto tuled. Üllatus oli seda suurem, et kojameeste vahel ei lehvinudki ühtegi parkimistrahvi ja mu autovõtmed olid endiselt kotis. Sain rahumeeli koju magama sõita. 

 

Meie traditsiooniks on kujunenud viimasel päeval pudelite taaratagastusse viimine ja selle eest jäätise ostmine.

 

Tänaseks on kõik töölised rõõmsalt tagasi kodus ja oleme alustanud süsteemselt treenimist laskesuusatajatele omastes tingimustes. Ka esimene laskmise suunitlusega laager on tänaseks seljataga ja päris trenni tegemise maik suus. Kõik kevadised testid ja tervisekontrollid on läbitud, kellegil TT tiimist mingeid komplikatsioone trenni mitte tegemiseks ei tuvastatud ja oleme kõik valmis julmalt rügama, sest ees on aasta kõige raskem osa - suvi.

 

Aga sellest, kuidas püssiga sõbraks sain, selle aasta esimese ratsavõistluse kaasa tegin ja paljudest muudest maikuu lõpu seiklustest saad lugeda juba järgnevast blogist!