See kõik sai alguse Võru-Väimela jooksust, kus TT tiimiga osalesime. Mina ja mu treener jooksime end auhinnalistele kohtadele, nännikotis olid lisaks kõigele muule heale-paremale ka Võhandu maratoni pääsmed. Sel hetkel olime kindlad, et loovutame Võhandu maratoni kinkekaardid kellelegi teisele, kes tõesti tahab sellest üritusest osa võtta, sest me püsigu siiski omade liistude juures.
Pilt1- 2023. aastal saime treener Indrekuga Võru-Väimela jooksul auhinnaks Võhandu maratoni pääsmed.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Võhandu mõte meie peades tiksuma. Otsus osaleda sündis paar päeva enne maratoni registreerimise lõppemist. Kuna 2024. aastal me TT tiimiga Soome puid istutama minna ei plaaninud, siis midagi ebamugavat pidi selle asemel ette ju võtma. Nii me siis läksime.
Kiirelt sai orgunnitud kahene kajakk ja nädal enne starti asusime usinalt hajutama. Nende treeningute ja kogemuste pealt lõpetasime ikka üllatavalt kõrgel kohal, kaheses segakajaki klassis olime suisa üheksandad.
Pilt2- Paat käes, nüüd oli kiirelt vaja sellega harjuda.
Esimest korda Võhandu maratoni värskelt läbinuna vandusin, et ei tee seda enam iial. Aga aju on aldis ebameeldivaid hetki sellest kustutama. Juhtus nii, et kirja sai end pandud ka selleaastasele maratonile.
Pilt3- Mitte iial enam
Elu teine Võhandu
Võistlusele registreerisime end märksa varem kui eelmisel korral ja seega oli aega valmistuda pisut rohkem. Plaan oli minna maksimumi võtma ja seega tuli leida tulemust võimaldav paat. Pöördusime Zeguli poole ja saime diilile.
Paadi valmimine võttis aega, aga keha oli vaja hakata katsumuseks ette valmistama. Laenasin tuttavalt ühesed matkakajakid, millega mõned korrad treenimas käisime, et lihas liigutusega kohaneks.
Pilt4- Need kajakid, millega aprilli alguses harjutama hakkasime, olid ikka parjad künad.
10 päeva enne starti saime Zegulist kätte oma võistlusvarustuse: Zegul Torpedo Full Carbon. Näpud sügelesid seda koheselt proovima ja nii me samal õhtul väikese paadiringi ka tegime. Oli rets vahe minna suvaliselt matkaplönnilt üle tippklassi paadile.
Harjutamise kilomeetreid kogunes veidi üle saja ja sel momendil tundus, et oleme võistluseks valmis.
Pildid 5-8- Värskelt Zegulist kätte saadud karbonpaat. Meie Hyundai oli selle transportimisel asendamatuks abimeheks.
Võistluspäev
Mida aeg lähemale, seda eredamalt hakkasid mulle meenuma eelneva aasta kannatused. 2024. aastal oli ilm erakordelt jahe, stardihetkel olid väljas arvestatavad miinuskraadid ja mul oli kogu võistluse vältel konstantselt külm. Samuti mäletasin meeletut energiavõlga, mis muutis olukorra talumise veelgi piinarikkamaks.
Eelmise aasta hirmus pakkisin selleks aastaks omale igavese hunniku varuriideid ja kõikvõimalike snäkke kaasa. Olin valmis kõige halvemaks.
Olime Tamula ääres kohal 45 minutit enne starti ja väljas oli juba sel momendil 17 kraadi sooja. Ilmateade oli lubanud parajat leitsakut, aga viimse hetkeni ma seda ei uskunud, kuniks olukord kiskus päris palavaks. Jõudsin ilusti kihte vähemaks koorida ja starti ootasin juba lühikeste käistega.
Pilt 9- Hetk enne starti
Kell 8 anti start ja asusime uhama. Võtsime esimest osa teadlikumalt aeglasemalt, et poole võistluse peal mitte ära vajuda. Sisimas lootsin, et meie karbonist paat on väiksema pingutuse juures vähemalt sama kiire, kui me eelmine aasta maksimaalse pingutuse juures olime, aga nii see paraku polnud. Esiotsa punt liugles aina kaugemale ja meil tuli üsna kiirelt aktsepteerida tõsiasja, et võidu peale me tänavu ei sõida.
Alustasin varakult joomise ja energia tarbimisega. Selle olime endale teinud lihtsaks joogikottidega, mille vooliku otsad olid ilusti suu läheduses. Vajadusel lükkasid vooliku endale suhu, imesid vajaliku koguse, ilma, et peaks aerutamisest pausi tegema. Mul oli 2 kotikest, ühes oli vesi isotoonilise pulbriga ja teises olid energiageelid (valasin kõik ühte kotikesse kokku).
Pilt 10- Meie energiavarude eest hoolitses Enervit
Energia ja jõu poolest paistis kõik klappivat ja “peagi” (3h möödudes) olime esimese ülemineku juures. Olime sellel aastal organiseerinud endale saatetiimi, kes aitaks paati kiiresti tassida. Saatetiim oligi vastas ja juba haarasid paadist, et jooksuga see teisele poole tammi üle viia. Nii kui ma end paadist välja ajasin, tõmas mulle jalga metsik kramp. Kuidagi ma teiste abiga sealt paadist välja sain ja kuidagi ma selle vahe seal ära komberdasin. Keegi juhuslik inimene surus mulle pihku magneesiumishoti, mille ma koheselt alla kulistasin, istusin uuesti paati ning asusime edasi uhama. Mure jalakrambi pärast oli suur, sest kui keha krambitab juba nii algusfaasis, siis mis edasi veel saab? Aga tundus, et magneesiumishot aitas, sest edasi enam probleeme polnud.
Paidra-Leevi
Järgnes kivine lõik. Selle aasta veetase oli rekordiliselt madal, mistõttu olid kivid eriti kurjad. Olime oma karbonpaadi pärast hirmul, sest teadagi on karbon tunduvalt hapram materjal kui plastik ja üks väike kokkupõrge kiviga ning meie Võhandu lõppeks sealsamas. Mida aeg, edasi seda rohkem oli kaldal võistlejaid, kes olid oma paadi ära lõhkunud. Ühest küljest oli see motiveeriv näha järjest meie ees olevaid konkurente paate lappimas, sest me ju koha mõttes tõusime, teisalt tekitas see aina suuremat hirmu, et millal meid sama saatus tabab.
Leevi-Leevaku
Kivisest osast tulime tervena välja ja nüüd oli jäänud viimane närvesööv lõik, kärestikud. Leevi-Reo osa olime enne võistlust kaks korda harjutanud ja seega ei tundunud see üldsegi nii hull, kui eelnev kivine lõik. Ja nii oligi, pääsesime sealt puhtalt!
Pilt 11- Kärestikud läbisime puhtalt
Olime oma võistlusega poole peal ja järgnes aeglase vooluga igav lõik, mis oli ühtlasi selle võistluse kõige raskem osa. Pool oli veel ees, järgmine üleminek saabub alles 20 km pärast ja keha hakkab väsimuse märke ilmutama. Aga kuna eelmine aasta oli just seal minu murdepunkt, siis sellel aastal olin ma saabuvaks märksa rohkem valmis. Ja see ei tundunudki nüüd enam nii kohutav.
Leevaku-Räpina
Üleminek, keha juba kange. Saatemeeskond liigub paadiga kiiremini kui mina. Kugistasin kiirelt kätte ulatatud batooni, lükkasin veel omale sisse 0,5l vitamiinivee ja asusime uhama.
Hakkas vaikselt raske ja ootasin pingsalt Räpina-eelset lõiku, kus on võimalik läbi kõrkjate pisut lõigata, see loob tuima aerutamise vahele pisut põnevust. Õnneks oli ka Indrekul kopp ees ja ma polnud ainus, kes väsima hakkas. Aga see väsimus oli midagi muud kui eelmisel aastal, mul polnud energiavõlga ja ma ei värisenud külmast, keha oli lihtsalt tohutult kange.
Jõudsime kõrkjate lõiguni ja saime pisut vaheldust, aga vool oli Räpina eel sedavõrd aeglane, nagu aerutaksime keset järve. Lõpp paistis ja see motiveeris pingutama, jäänud oli viimane üleminek.
Räpina-Võõpsu
Uuesti paati istumine oli kohutav, käed ei teinud enam koostööd. Me olime möödunud päris mitmest oma konkurendist, hoidsime parasjagu 7. positsiooni ja nüüd võitlesime selle eest, et seda kohta säilitada. 5 km enne lõppu teatas meist mööduv meestepaat, et umbes 300 meetri kauguselt uhab vihaselt meie poole rootslaste võistkond (meie konkurendid, kellest möödusime, sest nad olid kivisel lõigul oma paati kahjustanud). Andsin kätele valu nii kui suutsin, aga õlad naksusid kahtlaselt ja metsikult kanged lihased seadsid oma piirangud. Ei läinud kaua, kuniks rootslased meist justkui postist mööda uhasid. Ei andnud me alla ilma võitluseta, aga tee, mis tahad, järele me neile võtta ei suutnud.
Lõpp oli piinarikas ja lootsin iga kurvi tagant näha finišit markeerivat Võõpsu silda. Möödusime ühest ja teisest ja kolmandast… kurvist. Ikka silda näha pole. Viimased 2 km tundusid justkui lõputud, aga siis saabus see päästev sild.
Pilt12- Finišis vajasin abi paadist välja tulemiseks.
Finiš
Finišeerisime üldkokkuvõttes 55. kohal, oma arvestuses 8. kohal ja ajaga 9.40. Olime kiiremad kui eelmisel aastal, aga madalam veetase ja sellest tingitud aeglasem vool hüppelist arengut teha ei lubanud.
Mu käed olid sedavõrd läbi, et ma ei suutnud end paadist välja vinnata, minu paadist päästmiseks oli tarvis teiste abi. Fotoseina juures saavutuse jäädvustamise ajal soovis fotograaf, et tõstaksime käed üles, aga signaal minu ajust käteni ei kandunud ning käed tõusid maksimaalselt nabani.
Pilt13- Fotoseinal ei suutnud ma oma käsi kõrgemale tõsta.
Pingutasime mõlemad rohkem kui eelmisel aastal, mistõttu olid lihased totaalselt surnud. Vähemalt ei saatnud mind teel koju vappekülmad. Ilm tegi Võhandu päeval rekordeid ja selliseid soojakraade pole kunagi 19. aprillil veel olnud. Aga jõe kohal toimetades ei pannud ma kuumust tähele, ilmselt külm vesi jahutas meie ümber olevat õhku piisavalt.
Käed sain enam-vähem toimima õhtul pärast sauna. Leotasin end vannis ja saunas kokku oma kolm tundi. Ka järgmisel päeval polnud mul suur miskit viga ja jõudsin isegi väikese jooksutiiru teha.
Sellel aastal Võhandu läbimine sellist mentaalset traumat ei tekitanud ja miks mitte seda proovida ka tulevikus. Üks on selge, sellise ettevalmistuse pealt, nagu seda meie teeme, on paremat kohta raske loota. Paat oli meie oskuste juures parim, mis turul kättesaadav on, piisavalt stabiilne, aga ka kiire. Veel kiiremate paatide puhul ei jõuaks me ümberkäimisi ilmselt kokku lugeda.
Pildid 13-14- Püsivaid vigastusi ei jäänud, mõnda aega kimbutasid villid ja ära hõõrdunud selg.
Kokkuvõttes võin öelda, et kui on olemas võistlus, mille lihtsalt läbimine mind emotsionaalselt laeb, siis see on Võhandu maraton. See oli hingepõhjani liigutav, kui palju oli tulnud inimesi kaasa elama ja mis energiaga nad kõik seal olid. Ja puhtfüüsiliselt on sellise katsumuse läbimine pikemaajalist rahulolu tekitav.
Aitäh meie armsale saatetiimile. Ning loomulikult suured tänud Zegulile varustuse ja Enervitile energiavarude eest!
Pilt 15- Meie tiim Võhandul
