Minu ja ka teiste TT tiimi liikmete jaoks oli esmakordne kogemus olla jõulude ajal kodust eemal. Aga kui Muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhamedini ja seepärast sõitsidki Susani peika ning Indreku ja Roberti pered ise meie juurde Anterselva, et ühiselt jõule veeta.
Pühadesagin meie treeningplaane sassi ei löönud, kõik trennid said tehtud ja enamgi veel. Päevaplaan kulges meil üldiselt tavapärase laagrirežiimi rütmis, aga selle erinevusega, et õhtused trennid polnud elulise tähtsusega. Seepärast asendasimegi mõnel päeval need mõne spordivälise tegevusega. Rohkem kui üks kord võis mind leida pea laiali ringi tormamas meie hotellist poole tunni kaugusel asuvas linnas Bruneckis, kus ma jõulupaanikast haaratuna püüdsin viimased kingiostud sooritada.
Kui kingiprobleemid lahendatud, saime ühel õhtul isegi spaad külastada. Spaa oli uhke, rohkete mullivannide ja saunade kõrval sai isegi torust alla lastud. Indreku lastega seal hullates suutsin omale väikestviisi trauma tekitada. Torust laskumise tagajärjel oli minu armsasse palmidega trikoosse auk tekkinud ja selle augu piirkonnas oli nahk marraskil. Kahju oli mul muidugi rohkem trikoost kui hellaks hõõrunud sabakondi piirkonnast.
Üldiselt on meil sportlastel õhtune liigutamine veres ja enamus päevi sai ikka spordidressid selga tõmmatud ja õhtusele jooksutiirule mindud.
Tiimiga spaas
Septembris oli meil üks ettevalmistuslaagritest samuti Anterselvas ja siis kujunes vahvaks traditsiooniks hommikuujumine jäises Lago di Anterselva järves. Tookord ajasime hommikul pundi kokku ja vette hüppasime ühiselt kalju pealt. See oli hullult ebamugav tegevus, varahommikul pimedas oli vaja end sooja teki alt välja ajada, jooksuringil käia ja siis hüpata kaljunukilt jääkülma vette (otseses mõttes jääkülma, sest järv on põhimõtteliselt lumesulavesi) samal ajal valitsesid väljas üldiselt nullilähedased temperatuurid. Aga oi kui mõnus oli pärast, see ettevõtmine andis hea energialaksu kogu päevaks.
Hommikuujumine Anterselvas septembris
Nüüd detsembris, nähes, et osa jõest, mis järve suubub, on jää alt vaba, torgatas mul pähe seesama hullumeelne plaan. Nii saigi siis iga hommik samamoodi end voodist välja aetud, jooksuring tehtud ja hommikuvõimlemisele jäises vees punkt pandud. Ainus erinevus oli see, et nüüd oli väljas isegi -13 kraadi. Esimene hommik olin vaid mina piisavalt julge, kes katsejänesena selle pulli ära tegi. Saades sellest mega energialaksu, otsustas järgmine hommik liituda ka Indrek ja pärast meie ühist positiivset tagasisidet võttis Susani peika Marten samuti julguse kokku.
 |
 |
Hommikuujumine Anterselvas detsembris
Jõulud hotellis
Hotelli omanikuga vesteldes selgus, et Itaalias 24. detsembril suurt pidu polegi, istutakse ühiselt koos, jagatakse kinke ja süüakse keeksi. See-eest 25. detsembril algab kõva söögiorgia ja pidu.
Meie armas Wildgalli hotell
Meil sai jõuluvanaga kokku lepitud, et oma väikese TT tiimi perega tähistame ikkagi jõululaupäeval, tehes vähe pidulikuma istumise ja kinkide jagamise. Hotelli omanik Paul tuli meie palvetele rõõmuga vastu ja kattis meile pidulikult eraldi ruumis laua. Aga kuna seal ruumis kuuske polnud, siis ei oskaks jõuluvana kuhugi kinke jätta. Selleks, et me oma välja teenitud kinkidest ilma ei jääks, oli vaja leida kuusk. Nii läksingi Indreku tütrega metsa kuusejahile. Peatselt leidsime ühe nukra ja rääbaka kuusekese, mis suisa ootas, et ta saaks sealt pimedast ja nigela pinnasega kohast ära. See väike roots oli maru sitke ja murda teda ei õnnestunud, seega oli vaja appi kutsuda vana ja kogenud metsamees, EMÜ metsanduse eriala lõpetanud Indrek Tobreluts. Saades meie koordinaadid, ruttas ta meile saega appi. Toas ehtisime kuuse käepäraste vahendite ehk kommidega ära ja panime peoruumi jõuluvana ootama.
|
|
|
.png)
Metsast kuuse toomine. 2. pildil minu kuuseotsingu partner
Jõululaupäeva hommik ei erinenud kuidagi teistest hommikutest. Kuuske inspekteerimas käies polnud sinna alla isegi veel kinke tekkinud. Päev algas traditsioonilise hommikuvõimlemise ja talisuplusega. Eriliseks maasikaks oli minule planeeritud ekstra tugev trenn - 6x1,5km üle võistluskiiruse tempoga. Kuna viimasest raskest pingutusest on möödas nädal, siis kehas olid juba mahlad veidi kinni jäänud ja trenn osutus ikka üsna rõvedaks. Aga hea märk oli see, et iga ringiga suutsin oma aega parandada ning andsin ilusad laktaadid – 12,9 mmol/L trenni keskel ja 14,5 mmol/L lõpus.
Laktaat on piimhappesool, mis tekib lihastes anaeroobse ainevahetuse käigus. Laktaaditest annab ülevaate piimhappesoola kontsentratsioonist veres. Seda mõõdetakse torkega näpuotsa verest spetsiaalse aparaadiga. Kui keha ei saa piisavalt hapnikku, et süsivesikuid kulutada, tekib ainevahetusjääk ehk piimhape, mis hakkab lihastesse kuhjuma ja tekib kangestus. Inimene ei suuda seda kangestustunnet kaua taluda. See on puhas ellujäämise refleks, mil keha annab märku hapnikuvõlast.
 |
 |
Robi teeb mulle laktaadi mõõtmiseks sõrme augu. Suutsin välja sõita 14,5 laktaadi.
Ega see laktaat ise mingi eriline taseme näitaja pole, aga minu puhul näitab see ilusti, kui kaugele end viia suudan. Mida suuremaks ma selle ajan, seda rohkem suudan oma kehast välja pigistada. Mida rohkem suudan pigistada, seda parem on vorm.
Trenni elasin edukalt üle ja ka lõuna ei meenutanud kuidagi mingit erilisemat päeva. Sai küll teha õhtuks viimased sättimised, aga ka pärastlõunal ootas ees kerge trenn.
Rajamasina juht jõululaupäeval ei puhka, vaid lükkab hommikuks ideaalse suusaraja sisse.
Kell 19 leppisime kokku ühise söömaaja, mille käigus pidi toimuma kinkide jagamine. Sööma jõudes oli jõuluvana juba käinud ja ruum oli kinke täis. Hotell tegi meie jaoks pisut uhkema söögi, pakuti isegi parti.
 |
 |
Kuuse ehtimine ja meie ehitud jõulukuusk
Kui kõhud täis, siis oli aeg kinkide jagamiseks. Jõuluvana ei teadnud alguses, et me kodumaal pole ja kui ta selle avastas, tekkis tal logistikaga segadus, mistõttu jättis ta lihtsalt kiiruga kingid kuuse alla, tormates ise edasi. Aga meil polnud sellest lugu, kinkide jagamise ülesande võttis enda peale TT tiimi boss Indrek. Kinkide lunastamiseks tuli luuletused hoopis talle ette lugeda. Kuna ma eeldasin, et ma niikuinii midagi see aasta ei saa, sest olen olnud halb laps, siis ega ma luuletuste õppimisega ka vaeva ei näinud. Aga oh seda üllatust, kui mõne paki peal ilutses minu nimi ja siis tuli kiirelt käigu pealt mõned luuleread kokku seada. Õnneks minu looming läbis kriitikasõela ja oma kingid sain jõuluvana asendaja käest lunastatud.
Jõuluvana asendas Indrek, luuletused tuli talle ette lugeda
Õhtu kujunes väga mõnusaks, kingid olid super armsad ja mis peamine, ma ei söönudki üle. Aga see-eest 25. detsembriks oli hotell küll korraliku peolaua katnud ja rootsi laua ees tabasin end korduvalt võitlemas, et mitte taldrikut üle kuhjata. OM-i ettevalmistuslaager ei tohiks endast kujutada söögiorgiat.
Meile pakkus nalja, et hotelli personal jõulukuuse restoranis meie laua juurde riputas
26.12 oli meie viimane päev Itaalias. Hommikul tegime veel ühe tiirutrenni, pakkisime asjad, sõime ja asusime teele lennujaama hotelli, et järgmisel varahommikul kodumaale lennata. Indrek ja Susani peika Marten võtsid selle pika teekonna Eestisse bussiga ette.
 |
 |
Tiimiga Anterselva lasketiirus ja Citroën Spacetourer bussi pesu enne pikka reisi.
Kodus ootab meid ees töine periood. 28.-29.12 toimuvad Otepääl Eesti meistrivõistlused laskesuusatamises ja 30.12 murdmaasuusatamises. Seega kõik vaktsineeritud, ootan teid kaasa elama (üldse ei diskrimineeri, aga kaasaelajatel on vaktsiini olemasolu nõutav)! Kuna olen pikalt kodumaalt eemal olnud, siis pärast kolme võistluspäeva tuleb meelde tuletada oma lähedaste näolapid, mõnele soovida õnne ammu mööda läinud sünnipäevaks, anda edasi jõulutervitused ja soovida head vana aasta lõppu ning uue algust.
Aga sellest töisest Eestis oleku nädalast saadki lugeda minu järgnevast blogipostitusest! Ilusat pühadeaega, kaunist vana aasta lõppu ja veel kaunimat uut!
