Värskelt on Eestisse jõudnud kaks elektriautot, mille baashind ja sõiduulatus on sarnased. Samas on tegu seni täiesti eri klassidesse kuulunud markidega. Kas Hyundai suudab võtta noobel-sakslase skalbi võtta?
Esiteks keretüübid. Audi Q4 e-tron on klassikaline keskmise suurusega linnadžiip. Tavakodanik ei saaks ilmselt arugi, et autot viib edasi elekter. Hyundai on midagi sootuks uut. Kõige parem võrdlus on näiteks Volkswagen Golfi mõõtu auto, millele disainerid on teinud 150% suurenduse. Ioniq 5 on nii suur, et parkides seda paar põlvkonda vana Mercedes E-klassi kõrvale, tundus viimane väikeautona.
Üldse on Ioniqu disain viimase aja üks ägedamaid ja päriselt uuenduslik. See tähendab, et ruumi on ka sees. Täpselt kolmemeetrine teljevahe tagab laiutamisvõimaluse nii ees kui ka taga. Kolm täiskasvanut mahub ka tagaistmele, aga füüsilist kontakti päris vältida siiski ei õnnestu.
Kui Audi on valinud traditsioonilise linnadžiibi välimuse (SUV), siis Hyundai on nagu hiigelsuur luukpära ja kasutatakse akronüümi CUV (crossover utility vehicle).
Ruumipuuduse üle ei saa kurta ka Audis, aga Ioniqu vastu ei saa. Pagasiruumi põhi on mõlemal väga kõrge ja külmkappi ilmselt ei vea. Pereautona on ruumi piisavalt.
Justkui Apple’i pood
Sõiduomaduste poolest võtab Audi liidrirolli. Testis kiirem oli ta tänu nelikveole nagunii (Hyundai oli testis tagaveolisena), aga ka sõit käänulistel teedel oli palju kindlam ja heas mõttes sportlikum. Ioniq 5 on selgelt sirgelt kruiisi- ja linnasõiduauto.
Kiirusomadused olid ka tagaveolise puhul piisavad, aga sõit on õõtsuv ja ebakindel. Audi on püüdnud säilitada meile harjunud tunnetuse, kus kiiremal sõidul eeldad jäigemat ja konkreetsemat tagasisidet roolilt ja vedrustuselt.
Hyundai on ilmselt otsustanud, et nende ulmeauto ostja sellest kõigest väga ei hooli. Samas, kui Ioniqu juhiabid välja lülitada, siis märg asfalt, ringristmik ja tagavedu võimaldab ka seda, mida sõidurõõmu hindav inimene selliselt koosluselt ootab. Kontrollitud külglibisemist näiteks Volkswagen ID.3-ga ei olnud võimalik isegi talvel tekitada, seega mingi arusaam sõidurõõmust on Ioniqu loojatel ikka olemas.
Sõitjateruum on Hyundail justkui Apple’i pood. Hele, valge, avar ja pigem minimalistlik. Ekraanid on justkui iPadid ning kõik juhtnupud on selged ja lihtsad. Samas on kliimaseadme juhtimine moodsa aja kombe järgi puutetundlik ja seda me heaks ei kiida.
Audi ekraan ja nupud on intuitiivsemad, aga olgem ausad, ka palju konservatiivsemad ning igavamad. Võib-olla on asi ka selles, et kõik lahendused on eelmistelt Audidelt tuttavad ja puudub üllatusmoment.
Need materjalid…
Kõige hullem lugu on materjalidega ja seda mõlemal autol. Audi on leidnud kuskilt kõige odavama musta plasti kasti ja ladunud seda autosse nii palju, et tekib küsimus, kas tootja soovib noobelklassist väljuda.
Hyundai probleem seisneb praktilisuses. Kui lumivalge naha saab ilmselt tubli hoolduse ja pesuga lihtsamini puhta hoida, siis istme seljatugedes kasutatud hele tekstiil ja ustes asuvate kõlarite ümbrus tekitab rohkem muret.
Võib-olla on tegu mustust hülgava kosmosematerjaliga, aga meile kangastus õõvastav pilt lapse kummikujäljest või lahtivurtsatanud kokakoola plekist. Kas kõik see helgus ja valgus on alles ka pärast aasta-kaks kasutamist?
On nad samas hinnaklassis?
Jah ja ei. Audi 55 kWh akuga versiooni hind algab lausa 44 300 eurost, aga kuna Hyundail võrreldavat versiooni praegu pole, siis jätame selle kõrvale. Ioniq 5 ja Q4 e-tron suure akuga (73 vs. 82 kWh) baasmudelite hinnad algavad 50 000 eurost ja nelikveoliste tippmudelite oma 58 000 euro juurest.
See tähendab aga, et Hyundail on siis võimalik lisada asju maksimaalselt 5000 euro eest (näiteks päikesepaneelist katus 2000 eurot, 20tolline velg ja Bose helisüsteem), aga Audi varustamine alles algab.
Proovisõidu Q4 sisaldas 19 000 euro eest varustust ning seda annaks veel väga palju lisada. Seega päris aus hinna järgi neid ühte klassi panna ei ole, muude omaduste poolest küll. Ja tuleb tunnistada, et korealaste risk teha auto, mis ei ole tavaline, tasus ennast ära.
Audi Q4 e-tron on Ioniq 5 kõrval ülikonservatiivne ning valik inimesele, kes “Blade Runneri” asemel eelistab “Downtown Abbeyt”. Ta tahab elektrile üle minna, aga võimalikult märkamatult ja näha seda ainult laadimise ajal. Heas mõttes täiesti tavaline elektridžiip.
Auto, mis on ise laadija
Ioniq on täpselt teistsugune auto ja tõmbab endale tähelepanu nagu Honda e või BMW i3. Ja kui see ei ole veenev, siis on Hyundail taskus veel üks trikk. Tegu on liikuva elektrijaamaga. Esiteks on tal 800V süsteem, mis võimaldab ülikiiret laadimist (220–350 kW) ja aku täitmist 10%–80% kõigest 18 minutiga, 5 minutit laadimist annab juurde 111 km.
Veelgi ägedam on aga võimalus Ioniqust laadida eri seadmeid ja ka teist elektriautot! Lihtsalt ühenda oma elektritõuks või droon autoga ja hakka laadima. Kiirused pole suured ja teist elektriautot laed u 3,6 kWh võimsusega, aga sa laed ja mõnes olukorras võib see osutuda väga kasulikuks. See on innovatsioon, mis on päriselt kasulik.
Ioniq 5 oma teravate joonte, rohkete leedtulede ja ulmeliste detailidega ei ole ilmselt kõigi maitse. Audi traditsioonilisem disain sobib neile paremini. Sama lugu on ka interjööriga.
Tarmo Tähepõld
Autoleht / Autogeenius
