Tuuli Tomingase suusablogi

Istutamast naastes oli meil veidi üle nädala aega, et hinge tõmmata ja seejärel alustasime laagrit Elvas. Kui seni olin kevadel relva rohkem moe pärast näppinud, siis nüüd jõudis kätte aeg, mil taas tõsisemalt laskmisega tegeleda.

Kui metsaalused kattuvad õitsevate sinilillede ja ülastega, on aeg vaim valmis panna iga-aastaseks (töö)laagriks Soomes, milleks on istutamine. Tänaseks olen kevaditi Soomes käinud juba neli korda, mu treener Indrek omajagu kauemgi. Suusatajatele see istutamise värk täitsa utoopia polegi, nii mõnigi suusaäss kasutab seda hea treeninguna baasvastupidavuse arendamise eesmärgil, näiteks Iivo Niskanen. 

No tere, kallis lugeja! Sa võib-olla imestad, et kus ma olnud olen või mõtiskled hoopiski, et mis vägi mind taas siia blogimaailma tiris. Vastus on lihtne, mul oli spordist kopp ees, mistõttu taandusin mõneks ajaks kõigest, mis minus pettumust valmistas, ja ajasin oma elu spordivälist poolt korda. See tähendas nii rihma lõdvaks laskmist kui ka uute sportlike väljakutsete poole pürgimist.

Laskesuusataja Tuuli Tomingas oli Kontiolahti maailmakarikaetapil sunnitud kasutama nutikust, et rahvusvahelise telepildi jaoks oma relv Ukraina toetuseks sini-kollase sümboolikaga märgistada. Kuna IBU lubatud teibid ei jõudnud õigeks ajaks staadionile, meisterdas Tomingas selle kommipaberitest.

Viimane MK-etapp enne OM-i sai kuidagi eriti kiiresti otsa, ilma, et oleks midagi suurejoonelist juhtunud või korraldatud. Sõit Ruhpoldingust Anterselva kulges kiirelt. Kuigi enne Itaaliasse sisenemist tuli täita üsna põhjalik tervisedeklaratsioon, siis piiri peal ei läinud seda tarvis. Ütleks isegi, et enne ei saanud aru, et piiri ületatud on, kui telefonioperaatori poolt sõnum saabus.

Oberhofi jälituse ja Ruhpoldingu sprindi vahele jäi vaid 2 päeva, mis tähendas üht reisi- ja üht treeningpäeva ning juba tuligi asuda võistlustulle. 

Reis Saksamaale algas hommikul kell 4.30, kui asusin Ülemiste hotellist lennujaama poole teele, lohistades oma lehma mõõdus kotti. 

Kodusoleku periood kulges vägagi sündmusterohkelt. Järgnevalt kirjeldan suisa päeviti oma möödunud nädalat, sest iga päev oli märkimisväärne.

Minu ja ka teiste TT tiimi liikmete jaoks oli esmakordne kogemus olla jõulude ajal kodust eemal. Aga kui Muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhamedini ja seepärast sõitsidki Susani peika ning Indreku ja Roberti pered ise meie juurde Anterselva, et ühiselt jõule veeta. 

Prantsusmaale, Annecy MK-etapile sõitsime tiimi bussiga. Reis kestis kuskil 7h ja tähendas meie jaoks Šveitsist läbisõitu. Šveits pole teadagi EL-is ja seetõttu tuleb telefonipakettide juures teha teatavaid mööndusi. 

Reis Austriasse koosnes kokku kolmest lennust ja kahetunnisest autosõidust hotelli. Pikk päev, Östersundist alustasime reisi 7.30 hommikul ja Hochfilzeni saabusime kell 20 õhtul. Lennud kulgesid ilusti, ilma tõrgeteta. Ainus tõrge, mida lahendama pidin, oli minu ajus tekkinud lühis. 

Laskesuusatamise MK-sarja 2. etapil Östersundis tegi Tuuli Tomingas hooaja parima sõidu, kuid jäi auhinnarahast napilt ilma. Üheks põhjuseks külmunud näpud, mis võistlemist segasid ja sulades põrgupiinu tekitasid.

Esmalt peaksin end ilmselt veidi tutvustama. Olen 26-aastane laskesuusaneiu, kelle sporditee sai alguse juba 8-aastaselt, kui müüsin oma hinge suusatamisele.