Kuna Türgi ralli toimus lühendatud versioonis ja laupäevane stardijärjekord olenes vaid kahest reedel sõidetavast kiiruskatsest, siis oli juba ette teada, et parema rajapositsiooni kindlustamiseks tuleb meil teatud riske võtta. Reedesel teisel kiiruskatsel segas tolm nähtavust nii tugevalt, et suuri riske ei olnud ralli nii varajases staadiumis mõistlik realiseerida.
Tolm oli täpselt nii hull, et kui tavaolukorras oleks me nende kohtade peal kiirendanud, siis nüüd pidime pidurdama.
Ilma igasuguse nähtavuseta ralli sõitmine sellisel tasemel ei ole kindlasti mõistlik, turvalisuse teemast üldse rääkimata. Hiljem teiste võistlejate sisevideosid vaadates tundus, et erinevate tingimuste ja teekatte iseloomu tõttu oli meie tolmusein kõige tugevam.
Tagantjärele mõeldes oli reedesest olukorrast tekkinud stress lõpptulemust arvestades suhteliselt mõttetu, kuna laupäevasel avakatse 26ndal kilomeetril pidime tehnilise rikke tõttu tee äärde jääma. Sellega kahjuks meie laupäevane sõit ka piirdus.
Pühapäeva hommikuks olime tagasi rajal, ainukeseks eesmärgiks Power Stage punktid. Kuna pärast rajaga tutvumist oli selge, et pühapäevahommikune pikk kiiruskatse saab olema üks ralli hullemaid, võis arvata, et kõik sealt puhtalt läbi ei tule. Ja nii ka oli. See katse pakkus raudselt rohkem draamat kui „Vaprate ja ilusate“ kolm hooaega kokku.
