Karel Tilga: kergejõustiku sise-MMilt tagasi põlvevigastuse ja koroonaga

Reis Belgradi hakkas möödunud teisipäeval Tartust, kus oli hommikul vaja ära teha trenn. Lend oli küll alles õhtul kell 6, aga enne seda, kell 2, oli minu Hyundai Kona ametlik üleandmine Topautos Tallinnas.

See tähendas, et graafik oli suhteliselt tihe. Auto üle andmine läks hästi, sai mõned pildid tehtud, ajakirjanikega ettevalmistusest ja enesetundest räägitud ning pärast kohvikus suppi söödud.  

 

Teivas Hyundai Kona katusel_Karel Tilga blogi

Kuidas sõidutada teivast


Peale pressiüritust sõitsin otse lennujaama, kus aja sisustamiseks sain kooli jaoks ära teha ühe eksami, mille tähtaeg oli alles paari päeva parast. Lennud ise läksid sujuvalt. Ainuke miinus oli see, et mul õnnestus endale mõlemale lennule saada keskmine iste. Õnneks oli ka mõlemal lennul 1 iste 3st vaba, nii et ruumi laiutada siiski oli. See laiutamisruum mind väga ei aidanud, sest Belgradis maandudes olid jalad ikkagi nagu pakud. Vist ei ole üllatav, arvestades, et istumistunde tuli too päev kokku umbes 8.  
 

Belgradisse jõudsime teisipäeva südaööl. Kui olime maandunud ja liikusime läbi lennujaama väljapääsu poole, panime juba tähele, et paljudel inimestel ei olnud maske. Ei osanud sellest esialgu midagi arvata. Mõtlesime, et äkki selle pärast, et hiline aeg. Kui olime kohvrid kätte saanud ja liikusime ootealale nägime, et mitte kellelgi ei olnud maske. Kiire Google otsing paljastas, et need polegi Serbias kohustuslikud. See asjaolu meid väga ei aidanud, sest sportlastel paluti neid ikkagi kanda. Võistluste lõpuks ei huvitanud see enam aga praktiliselt kedagi. Lennujaamast hotelli oli kiire 10 min bussi sõit. Hotellis tegin veel kiirelt kompressioonisaapaid ja siis läksin kohe magama.  

 

Järgmine päev oli minu jaoks puhkepäev. See tähendab, et trenni too päev ei teinud. Kõigil on võistlusteks valmistumiseks oma rutiin ja minu oma on selline välja kujunenud. Hansu (Hans Christian Hausenberg) rutiin on natuke teine. Temal oli sel päeval vaja ära teha lihaste aktiveerimiseks kiire jõusaal. Kuna ma ei tahtnud terve päev voodis pikutada ja mitte midagi teha, otsustasin temaga kaasa minna. Sõime hommikusöögi ära ja puhkasime natuke. Trenni läksime umbes 12 ajal.  
 
Kolmapäeval veel peaareenile ei lastud, seega tuli trenn ära teha ühes teises spordihoones. Sinna jõudes oli meeleolu juba töine. Hall oli rahvast täis ja elu käis. Senikaua, kuni Hans omi asju tegi, venitasin ma natuke oma lihaseid. Eelmise päeva kangus tundus olevat juba praktiliselt kadunud, mis oli väga hea. Vaadates, kuidas konkurendid ja teised sportlased trenni tegid, tuli korraks ka juba kerge võistlusnärv sisse, aga õnneks mitte midagi väga hullu. 

 

Pärast trenni läksime hotelli tagasi ja päev oli praktiliselt läbi. Kõigest 10 tundi tuli veel suhteliselt kehva hotelli wifiga ära sisustada. Tundus nagu oleks 3 päeva elanud ühes päevas. Kohutavalt kaua venisid need tunnid, aga õnneks jõudis millalgi ka see päev ohtusse. 

 

Neljapäev oli hoopis tiheda. Sel päeval oli minul ja Hansul mõlemal kavas soojendus, pärast mida Hans tegi mõne stardi ja mina paar plahvatuslikku hüpet kangiga, et lihastesse toonus saada. Meid lasti ka peaareenile, nii et oma asjad otsustasime ära teha just seal. Läksime areenile küllaltki vara, juba 8.30-se bussiga. Seda põhjusel, et treeningaken suleti juba 10.30. Minule ja Hansule see sobis, sest mitmevõistluse jaoks oli vaja niikuinii järgmised 2 päeva varakult ärgata. Hall oli hotellile suhteliselt lahedal, umbes 10 min sõit. Halli sissepääs kais läbi telgi, kus pidid scannima oma kaelakaardi. Kuna treeningaken oli suhteliselt vaike,  oli seal korraga koos väga palju inimesi. Väljas oli ainult 4 kraadi sooja ehk siis täitsa jahe, nii et see ootamine seal väga meeldiv ei olnud. Minul olid õnneks seljas paksud riided ja otseselt külm ei olnud. Halli sisse saamiseks tuli esmalt läbi kõndida tiimide alast, kus oleks pidanud toimuma massaažid ja füsioteraapia ning niisama sportlaste olemisala. See ala seisis terve aja tühjana ja seda ei kasutatud. Selle asemel olid kõik järgmises toas, mis oli soojendusala. Soojendusala oli vana korvpallisaal,  kuhu oli kate peale pandud. Mõõdult umbes 40m x 20m. Muidu täitsa okei, aga võistluspäevadel natuke kitsavõitu. Soojendusalalt peaareenile viis umbes 300m koridor ja päris palju treppe. Esimene mulje halli sisse astudes oli, et seal oli väga palav. See ei ole kindlasti halb asi, pigem hea, aga natuke harjumatu, kuna Eesti hallid on tunduvalt jahedamad. Rada oli ka huvitav. See oli tõstetud puitpõranda peale, mis annab joostes üsna huvitava põrkeefekti. See on natuke harjumatu. Sellest räägin veel ka natuke hiljem. Soojendus ise laks hästi ja tunne oli areenilt lahkudes hea. 

 

Hiljem samal päeval oli mul vaja ka ära teha koroonatest, sest lendasin Belgradist otse Vancouverisse tüdruksõbrale külla. Võistluste manuaalis oli mainitud, et koroonatesti saab probleemideta teha, aga reaalsus oli natuke keerulisem. Korraldajad ei olnud ilmselt arvestanud mitmevõistlejatega, kes võistlevad terve päeva ja ei saa tulla alade vahepeal testi tegema. Sellel põhjusel arvasid nad, et kõik testi tegijad teevad testi reedest pühapäevani ning neljapäeval ei olnud neil veel üles seatud maksusüsteem, et saaks PCR testi eest maksta. Kokku jamasime seal kohapeal Kristeliga (Kristel Berendsen- tiimiliider) umbes tund aega, mille jooksul korraldajad helistasid vähemalt 3le erinevale inimesele. Lahendus, milleni lõpuks jõudsime, oli see, et läksime teisele poole staadionit, kus testiti vabatahtlikke ja saime oma testi seal ära teha. Kusjuures maksta ikka ei saanud.  Kristel pidi järgmisel päeval tasumiseks tagasi minema. Sama päeva õhtul käisin ka veel poes, et võistlustele snäkke kaasa osta. Tavaliselt on need korraldaja poolt tagatud, aga selle testiga jamamine näitas, et parem oleks kui on ikkagi endal ka olemas. Belgradis kasutatakse sellist rahaühikud nagu Serbia dinaar (RSD), mille suhtest Euroga ei teadnud mina suurt midagi. Ehk siis kui ekraanile ilmus, et maksmisele kuulub 1500 RSD mõtlesin ma, et mul läks kokku mingi üüratu summa. Hiljem selgus, et kokku kulus mul suure ostukorvi eesti kõigest 13 €. Eestis oleks sellise ostukorvi eest pakkunud kindlasti üle 20 eurost arvet. 

 

Eesti delegatsioon Belgradi kergejõustiku sise-MMil_Karel Tilga blogi

Eesti sportlased Belgradi kergejõustiku sise-MMil
Foto: Iiris Saluri

 

Reede hommikul ärgates olin elevil, lõpuks ometi võistlus, mille jaoks oleme nii kaua valmistunud. Unetunde tuli kokku hinnanguliselt umbes 5, vähe küll, aga minu kohta täitsa okei. Olen ka vähemaga hakkama saanud. Staadionile läksime me juba varakult. Buss väljus pool 8. See jättis meile aega sinna jõudes umbes 45 minutit soojendusalal olla ja vaimselt ennast sisse elada. Elevus ja ootusärevus oli juba selle aja peale laes- tahaks juba alustada. Soojendus sujus hästi ja olin stardiks valmis. Täpselt 24 minutit enne ala algust viidi meid call roomi, kus pandi numbrid külge ja kontrolliti naelikuid ning muud sellist. Ja siis oli aeg areenile minna. Olin esimeses jooksus, kõrval ainult kiired mehed. Ühel pool minust oli Itaalia mees Dester, kes jooksnud 6.97 ja teisel pool Ashley Moloney, kes pole 60 kunagi jooksnud, aga 100m aegade põhjal võib eeldada, et tegu väga kiire mehega. Peaareenil anti meile üks proovistart ja kõik. See on täiesti tavaline. Kusjuures soojendusala ja võistlusareeni pakud olid täiesti erinevad, mis minu arvates on väga imelik. Minu puhul ilmselt väga suurt rolli ei mängi, aga ma usun, et 6.4 mehi häiris selline asi küll. Enne stardipauku pandi veel maha korralik valguseshow, mille ajal mina lihtsalt silmad kinni panin, kuna tundsin, et see kõik on natuke liiga palju minu jaoks. 

 

Ja siis oli aeg joosta. Esimene start õnnestus mul enda arust ideaalselt, aga kahjuks oli valestart ja kutsuti meid tagasi. Teine start mul nii ideaalne ei olnud, aga hea sellegipoolest. Jooksu esimesed 15 meetrit olime kõik koos, nagu ikka, aga siis panid kõrval mehed kiiruse maksma ja hakkasid eest ära minema. Kui joosta nii kiirete meeste vahel, tekib tihti tunne nagu jookseks liivas, lihtsalt ei liigu edasi. Jooksu lõpetades ei olnud mul nõrka aimu ka, mis aja joosta võisin, kuna teised mehed olid päris pikalt eest ära. Tasapisi tulid ajad tabloole ja siis ilmus minu korvale 7.07, mis tähendab minu jaoks isiklikku rekordit. Algus oli niisiis hea. Peale 60m anti meile 10minutit aega, et kaugushüppe jaoks asjad kokku panna ja siis viidi meid juba välja. Kaugushüppes oli eriti hästi tunda põrkava areeni mõju jooksusammule. Tegin esimese proovikatse ja samm laks üle 4 pöida, mis on üle 1 meetri. Panin sammu taha poole ja tegin 2 katset veel ja siis läks võistlus lahti. Esimesed 2 katset olid praktiliselt ühte moodi kehvad 7.25 ja 7.20. Hoojooks oli passiivne ja lõpus õlad taga. Enne viimast katset pidasin endaga maha ühe korraliku monoloogi, et viimasel katsel ennast korralikult kokku võtaks. Viimane katse oli esimesest kahest kordades parem ja suutsin olla lõpus natuke agressiivsem, tulemuseks korralik katse ja 7.54. Vähem kui rekordiseerias, aga igati korralik tulemus.  

Enne kuulitõuget palju aega ei jäetud, jällegi kümmekond minutit. Proovikatsed läksid kuulis kehvasti. No ei leidnud ringis õiget tunnetust ja 3st proovikatsest head ei olnud ühtegi. Seekord olin ma võistlusjärjekorras esimene tõukaja. Olin oma katseks valmis, aga võistluse start venis ja venis. Lõpuks sain oma katset oodata umbes 20 minutit. Kuulitõuge kujunes enam-vähem samas rütmis, mis kaugus. Esimesed kaks katset olid praktiliselt raisatud, kuna ajastus oli mööda ja kuul lendas üle nappude välja. Kolmandaks katseks ei jäänud väga muud üle, kui teha turvaline rahulik tõuge. Kolmandal sain lõpuks natukene kuulile pihta ja tulemuseks 15.36. Jällegi, natuke halvemini kui isikliku rekordi seerias, aga igati korralik. Kuul lõppes umbes kella 13 ajal ja kõrgus algas umbes 17, mistõttu otsustasime minna vahepeal hotelli tagasi. Hotellis sõime ja käisime pesemas. Lasime Ristol (Risto Jamnes- füsioterapeut) ennast veidi putitada, et kõrgushüppeks valmis olla. Paar tundi hiljem sõitsime tagasi võistluspaika. 

 

Kõrgushüppe soojendusel tundsin ennast üpriski hästi. Kerge väsimus oli jalgades juba sees, aga see on mitmevõistluse normaalsus. Kõrguse soojenduse ajal käisid igasuguste muude alade tutvustamised, nii et pause tuli meil sisse palju. Õnneks oli meid selleks ajaks võistlustulle järgi jäänud kõigest 11, mis tähendas, et jõudsime kõik vajalikud katsed ära teha. Kõrguses mängis see põrkav rajakate erilist rolli. Samamoodi nagu kauguses, liikus mu sammumark koheselt mitu pöida tagasi. Proovikatsetel olin tõelistes raskustes oma hoojooksu rütmi leidmisega ning see kandus edasi ka võistluskatsetele. Algkõrguse 193cm sain kohe esimese korraga üle korraliku varuga, mis andis palju enesekindlust. Otsustasime treeneriga katseid mitte vahele jätta, et saada kõrgemateks kõrgusteks parema tunnetuse. 196cm esimesel katsel ei jooksnud hooaja paari esimest sammu nii hästi kui peaks ning äratõuge jäi kaugele. Et seda kompenseerida, venitasin äratõukel viimast sammu ja panin jala mingit pidi ebaloomulikult maha. Tundsin põlves kerget nõksatust ja aimasin juba, et see asi võib hiljem pahandust tekitada. Järgmised katsed olid kah küllaltki krobelised, mistõttu raiskasin madalatel kõrgustel palju katseid. Iga katsega tundsin, et põlv läheb järjest hellemaks. Parast 202cm üle hüppamist oli põlv juba nii hell, et ei saanud korralikult peale joosta. Arutasime treeneriga ja otsustasime, et saan ühe katse 205 cm proovida. See katse oli kahjuks täitsa lootusetu ja valus ning andis märku, et tuleb ala pooleli jätta. Kõrgusega andsin jälle paar punkti ära, aga üldiseis oli veel täiesti okei. Ainuke asi, mille peale pärast kõrgust mõtlesin oli see, kuidas põlv järgmiseks päevaks piisavalt normaalseks saada, et saaks võistlust jätkata. Mõnes mõttes oli seis hea, sest teadsin täpselt, millega tegu oli. Tegu oli nö hüppaja põlvega, mis mind vahepeal ikka kimbutanud on. Halb asi selle olukorra juures oli see, et see vigastus ei olnud mulle kunagi enne nii hullu valu teinud, et üldse hüpata saaks. Teiseks, see vigastus pole kunagi nii kiiresti ühe mitmevõistluse käigus tekkinud. Tavaliselt tekib see asi mul aeglaselt, kui põlv mitu nädalat järjest palju koormust saab. Ravi mõttes ei olnud seal palju mõelda ega teha. Tuli peale panna jääd ning otsida üles põletikuvastased valuvaigistid ja loota, et aitab. 

 

Karel Tilga ja Hans-Christian Hausenberg Belgradi sise-MMil fännidega

Fännipilt Belgradi sise-MMil

 

Teise päeva hommikul ärkasin üleväsinuna. Uni oli suhteliselt kehv, osaliselt närvide pärast, kuna teadsin, et kui põlv vastu peab, on koht top 6-s veel väga tehtav. Teiselt poolt muretsesin põlve pärast, et kui heasse seisu õnnestub ta saada. Õnneks olid valuvaigistid suhteliselt suure töö ära teinud. Põlv tundus hommikul täiesti okei. Staadionile läksime jälle varakult. Jällegi kella 7.30 bussiga. Soojendust alustades olin optimistlik, põlv tundus okei ja uskusin, et saan võistlust enam-vähem probleemideta jätkata. Aga soojenduski ei kujunenud mul seekord viperusteta. Olles umbes 15 minutit soojendusest läbinud, hakkas vasakust nina poolest verd jooksma. Verejooks oli päris korralik ja tavaline vetsupaberijupp ninas ei ajanud kahjuks asja ära. Õnneks Risto on igaks olukorraks valmis ning andis mulle pooleks lõigatud tampooni, mille sain oma ninna suruda. Kogu see jama röövis soojendusest umbes 10 minutit. Õnneks alustasin soojendusega natuke varem kui tavaliselt ja midagi tegemata ei jäänud. 

 

Pakkudele minnes tundsin ennast üldjoontes hästi. Soojendus näitas, et põlv väga ei seganud, ainult paaril esimesel sammul pakkudelt välja surudes andis tunda. Aga jooks ise oli halb. Jõudsin esimesele tõkkele natuke lähedale ja pidin üles tõukama, et mitte tõkkesse sisse panna. Sama asi jätkus ka järgmisel kahel tõkkel. Kui oled juba oma rütmi tõkkes kaotanud, on seda raske tagasi saada. Eriti kehtib see 60m tõkkejooksu puhul, kus start ja esimesele tõkkele jõudmine on üliolulised. 4. ja 5. tõke olid juba paremad. Ajaks jäi seekord 8.39. 

 

Peale tõkkeid tuli ala, mida kartsin põlve seisukohast kõige rohkem - teivashüpe. Soojendus algas minu jaoks kahe läbijooksuga. Probleem oli sama, mis kauguses - samm oli mitu pöida liiga lähedal ehk siis täiesti normaalne nähtus. Peale seda tegin veel paar-kolm katset, et samm kindlasti klapiks. Peale soojendust oli põlve olukord veel talutav, aga tundsin, et väga palju katseid mul jalas too päev ei olnud. Võtsin algkõrguseks 4.50. Tundus hea algkõrgus, mida võiksin isegi väiksema teibaga ilusti ara hüpata ja nii läkski. Teisel katsel sain 4.50st ilusti üle. Tundus, et varu oli veel ka. Järgmiseks pandi lati peale 4.60. Sellel kõrgusel sain ma tegelikult 4 katset, kuna kohtunikud ei suhelnud omavahel ja ei muutnud ära minu tellinguid. Põlv oli nendeks katseteks juba päris tuntavalt valus. 4st katsest ükski ei olnud väga lootustandev ja tulemuseks jäigi 4.50. See oli esimene suurem tagasilöök. Rekordiseeriaga võrreldes 46 cm vähem. Punktides teeb see kokku -138 punkti. Teivashüpe valmistas terve selle võistluse jooksul kõige suuremat pettumust. Tundsin, et isegi oma valusa põlvega oleksin võinud hüpata vähemalt 4.70, aga teha polnud enam midagi. 

 

Ainuke asi, mis üle jäi, oli ennast 1000m korralikult pildituks joosta, kuna veel oli, mille peale joosta. Isiklik rekord 2.36 oleks kokku andnud 6000 punkti. Lisaks punktisummale oli ka võimalik saavutada koht TOP8s. Itaalia mees Dester oli minust ees 1 sekund, mida ma teadsin, et suudan püüda ja Grenada mees Lindon Victor oli minust ees umbes 16 sekundit. Kuna meie isiklike rekordite vahe oli 14 sekundit,  siis tundus tehtav. Ebatõenäoline, aga tehtav. Aga enne kui sai 1000m joosta, tuli veel mõnusalt närveerida tervelt 8 tundi. Seekord suutsin isegi magada enne jooksu, mis pole mul kunagi enne õnnestunud. Enne 1000m soojenduse alustamist olin väga närvis. See mulle endale tundus imelik, sest olen seda distantsi jooksnud nii mitu korda ning polnud enam suures mängus. Ilmselt oli tegemist teadmisega, et lähen seda jooksu võitma ja isiklikku rekordit jooksma. Ehk midagi kerget sealt ei olnud tulemas. Taktikaliselt oli jooksuplaan lihtne, minna kohe stardis gruppi etteotsa ning vaadata, kas tempo on sobiv. Kuna enne 1000m jooksu olin 10. kohal, oli mu stardipositsioon väliskurvis ja paremal pool polnud kedagi. See sobis mulle hästi. Stardipaugu kõlades tegin esimesed sammud kohe kiired, et saaksin grupi etteotsa ja see õnnestus. Sättisin ennast USA mehe Bastieni taha. Enne jooksu ütles ta mulle, et läheb jooksma aega võimalikult 2.30 lahedale, mistõttu sain täiesti rahuliku südamega esimesed paar ringi tema sabas tiksuda. Kui pool maad oli läbitud, tundsin, et tema tempo veidi rauges. Seetõttu otsustasin rünnata ja ise ette minna. Selle aja peale olid jalad tegelikult juba endalegi üllatuslikult laktaati täis, aga tuli rünnata. 4. ringi pidasin veel enam vähem õiges tempos vastu, aga umbes 850 meetri peale lõppesid jalad täiesti otsa. Rahvakeeles öeldakse selle kohta haamer, mina kirjeldaks seda kui kuvalda. Viimased 150m andsin endast veel niipalju kui anda oli. Ajaks tuli lõpuks 2.39,28. Alavõitu sellega ei saanud, kuna viimasel hetkel pääses Bastien minust mõõda. Aga tulemus täitsa korralik. Punktisummaks jäi kokkuvõttes 5964p ja sain sellega 9. koha. 

 

Üldkokkuvõttes jääb võistlustest suhu natuke mõru maik. Jällegi pean pärast võistlust rääkima ajakirjanikega järjekordsest vigastusest, mis mu võistluse kihva keeras. Loodame, et selle võistlusega minu halb õnn igasuguste vigastustega lõppes ja järgmisel tiitlivõistlusel saame juba rääkida asjadest, mis läksid õigesti ja hästi. Nüüd tuleb natuke pikem puhkus, kuna suutsin endale Belgradist kaasa hankida koroona ja siis hakkame juba välihooajaks ette valmistuma.  

Karel Tilga värskelt kätte saadud Hyundai Konas
Sulge

Loading ...
Meie veebileht kasutab küpsiseid. Kasutades veebilehte, nõustute küpsiste kasutamisega. Vaata täpsemalt
Sulge
Sulge