est
est rus
Topauto

Kas teadsid, et esimene Suzuki osteti Tallinna jõuluturult?

Kas teadsid, et esimene Suzuki osteti Tallinna jõuluturult?
Suzuki Swift 1,6 GLX 1991

Kui palju me mõtleme sellele, et meie ümber on nii palju unistusi? Unistusi olla edukad, algatada midagi edukat. Väga paljud meist tahavad edukaks ettevõtjaks saada, aga kui paljud on jõudnud nii kaugele, et võiksid rahuliku südamega kuulutada: oleme oma unistuse täide viinud ja sama ettevõttega veerandsada aastat turul püsinud? Topauto võib seda teha, ja nüüd tahame jagada teiega Topauto alguse lugu.

10 000 Soome marka, 8000 Hollandi kuldnat ja 1 mõte

 

See oli Felor Pärnpuu, kel tekkis mõte alustada Eestis Suzuki sõidukite müüki. Aasta oli siis 1990 ning esimesed Lääne automargid olid Eestis just müügile tulnud. Juba oli turul Nissan, siis oli kuskilt tulnud Toyota... Selle taustal sündis idee võtta kontakti Suzuki esindajaga ja uurida, kuidas saaks seda marki Eestis müüma hakata.

 

Kogu asjaajamine päädis sellega, et Felor kogus kokku suvepraktikatel teenitud 10 000 Soome marka ja laenas isa käest 8000 Hollandi kuldnat juurde ning ostis 1991. aasta novembrikuus Rootsist, Stockholmist esimese Suzuki. Müüjaks oli Suzuki Auto Import AB, autoks valge sedaan Suzuki Swift 1,6 GLX.

 

„Oi kui uhke see esimese Suzuki tagaspoiler oli!“ meenutab Felor täna. Aeg oli väga põnev… aga just sellest otsusest sündis ettevõte, mille nimi ei olnud küll veel Topauto, aga mis ometi alustas Suzuki müügiga.


Kus mujal sa ikka autot müüd kui jõuluturul!

 

Kui värskelt loodud ettevõte oli omadega nii kaugele jõudnud, et auto sai Stockholmist ära toodud, tekkis küsimus, kus seda reklaamida ja müüa. Samal ajal jõudis kätte Tallinna jõuluturu aeg. Turgu peeti sel ajal Tallinna Lauluväljakul. Mõeldud, tehtud. Tulevased Topauto mehed said endale väikese platsi lauluväljaku teisele korrusele mineva trepi kõrvale. Seal alustati auto tutvustamist.

 

Juba esimese nädalaga müüdi maha ka esimene auto: samblaroheline metallikvärvi sedaan Suzuki Swift 1,6 GLX, samasuguse tagaspoileriga versioon nagu näidiski. Ja selle esimese Suzuki ostjaks Eestis oli Jüri Kalmet Harju KEKist.

 

Kolm aastat kolme autoga Suzuki salongini

 

Istuti seal lauluväljaku all, aga jõuluturu aeg sai otsa ja aasta alguseks ei olnud seal enam suurt liikumist. Järgmiseks pandi 1992. aasta sügisel auto välja Tallinna Ajakirjandusmaja fuajeesse. Näitustel kasutatavate vaheseintega moodustati kuulsa kohviku ette salongiosa, kus asuti autot demonstreerima.

 

Samal, 1992. aastal kirjutasid Suzuki esindamise lepingule alla kaks Eesti firmat. Üks oli seesama, millega Felor Pärnpuu alustas, ja teine oli tolleaegne EKE Auto (nüüdne Elke Auto). Kulus veel veidi aega, kui laieneti juba kahe autoga salongiks ja 1993. aasta lõpuks alustas samas paigas juba esimene tõsisem Suzuki salong – kolm autot ja uhke lisavarustuse stend.

 

1993. aasta 17. veebruaril liitus ettevõttega Erkki Ots – poolteist aastat pärast esimese Suzuki ostu. Ta tuli 1992. aasta sügisel ajakirjale „Tehnika ja tootmine“ Suzukidest reklaamartiklit tegema. Artikkel ja esikaanereklaam ilmusidki, aga kohtumine ise lõppes töölepinguga. Markidest lisandus kevadel 1993 nimekirja Citroën.

 

Teise ettevõtte altminek tõi majja SEATi

 

1. juunil 1994. aastal moodustati kahest koos Suzukide importi alustanud ettevõttest aktsiaselts Japauto. Selle algus oli samuti põnev, sest aadressil Haigru 9a sai toona hoida ainult kaht autot korraga. Harukontor asus Mustamäe tee 22, kus täna asub Elke Auto Toyota salong. Toona olid seal administraator-sekretäri ja raamatupidamise tuba. Esimene kontorituba Haigru 9a keskuses oli akendeta väikene ruum, kus täna on tehnikute söögituba.

 

Japautos töötas aastal 1994 kokku neli inimest – Felor Pärnpuu, Erkki Ots, administraator-sekretär ja üks müügimees. Hiljem lisandus raamatupidaja. Esimene aasta sai töötatud täpselt nii – neli inimest, kaks marki, kaks mudelit.

 

1994 sügisel pärast Japauto moodustamist sõlmiti teenindusleping SEATiga. Tollase SEATi esinduse teine haru tegeles elektroonikaäriga, mis lõppes tollele ajale tüüpiliselt – Vene partnerid petsid välja vagunitäie kaupa ja firma läks pankrotti. Autosid aga oli müüdud hästi ning seega otsisid SEATi esindajad nüüd teenindust, kes müüdud autosid remondiks. Japauto sobis, peagi järgnes ka müügileping, mis sõlmiti 1995. aasta algul. Edasi mindi tugeva trioga: Suzuki, Citroën ja SEAT.

 

Kiirete muutuste ja pööraste sündmuste aeg

 

Aastast 1995 hakkas kõik muutuma. Elke Auto, tolleaegne EKE Auto kolis siit majast ära, Topauto avas oma teeninduskeskuse ja varuosamüügi. Areng oli kiire. Avati ka värvikamber peamajas ja keretöökoda tänases elektrikute ruumis.

 

Suzuki Swift oli üllatavalt populaarne juba siis, kui Tallinna Lauluväljaku ruumides alustati. Aastaks 1995 oli sündinud rekord: ühes kuus telliti Eesti turule 36 Suzukit. See oli uskumatu number, mida mitte keegi ei oleks osanud prognoosida.

 

Hästi toiminud koostöö Rootsiga lõppes siiski peagi, sest pärast aktiivset algust hakkasid ka teised automüüjad tahtma endale ametlikke importööri õigusi. Tehasega kokkuleppel sai need lõpuks Soome firma Auto Bon OY, mis oli suure Korpivaara OY tütarettevõte. Samas korporatsioonis oli ka Toyota maaletooja. Koostööd soomlastega alustati aga alles pärast seda, kui esimesed sadakond Suzukit olime Rootsist iseseisvalt ostnud. Tegutsesime vahendajana, aga mitte ühegi tehase esindajana.

 

Standardiks sai Pioneeri kassettraadio, nelikvedu ja puldiga alarm

 

Tollel ajal, kui Topauto alustas, olid ajad tagantjärele vaadates üpris kummalised. Lauluväljaku jõuluturg on vaid üks näide. Ka tänane Amserv müüs Toyotasid samamoodi kummalistes kanalites, näiteks Tallinna Mööblimajast Kooperaatori ja Standardi kappide vahelt, kus oli väljas kaks autot.

 

Kõige populaarsem mudel oli 1994. aastal Suzuki Vitara. 80 hj kolmeukselisele lisandus ka uus ja võimsam 95 hj viie uksega pikendatud versioon. See oli moodsate linnamaasturite eelkäija – raami, aeglusti ja nelikveoga, kuid samas kena ja igapäevaseks linnasõiduks hästi sobiv. Lühikest versiooni sai tellida ka kabrioletina.

 

1990ndate kõige populaarsem värv oli tumeroheline metallik hüüdnimega butõlotshnaja, juurde müüdi tiivalaiendeid, astmelaudu, laiu velgi, iluteipe, kängururaudu jpm. Eemaldatava esipaneeliga Pioneeri kassettraadio ja pultidega alarm olid ka tollane must have.

 

1990ndasse jäi ettevõttel ka esimene kokkupuude turvafirmadega. Urmas Sõõrumaa ja Arved Liivrand tulid maja ette uhke BMW 320i-ga (E30) ja pärast kolme pikka kohtumist telliti neile kolmeukseline valge Vitara. Selle uksed-kapott-tagaluuk teibiti kollaseks, katusele sai udupeen lai vilkuripaneel ja numbriks 001ESS. Auto oli uhkem, kui tollased politseiabina saadud Asconad, mille katusel turritasid ülikõrged sinised torbikud. Politsei „kongiga“ Villised ei kannatanud võrdlust väljagi.

 

See Vitara tegi kõva PR-tööd nii ESSile kui ka Suzukile. Varsti oli neid juba kuus, üks isegi viie uksega. Paljudele autofirmadele tuldi katuseraha kehtestama, aga Suzuki salongi ei tulnud ükski nahktagi isegi üritama. Vitara oli nii kõva sõna, ja on seda endiselt – kuigi jah, kasutajamugavus ja lisavarustus on aastatega muidugi täienenud.

 

„Liiga purjus, et uue autoga koju sõita…“

 

1994. aastal sõlmisime ka esimesed liisingtehingud. See oli tollal midagi väga uut. Hansa Liising Eesti AS (nüüd Swedbank Liising) liisingleping nr 2 oli kolme uksega Vitara, mis soetati ühe tänaseks tuntud ehitusfirma esimese uue autona.

 

Üks esimesi müüdud Citroëne oli must Xantia tippmudel, mille ostja oli tuntud erootikaväljaande omanik, kes pidi autole järgi tulema kolm korda, sest esimesed kaks korda oli ta nii purjus, et teda ei lastud rooli. Eks tollal oli uue Lääne auto ost nii kõva sõna, et liigud kestsid kolm päeva.

 

Järgmine must Xantia läks kirikuõpetajale Baikali äärde, kellele väga meeldis tõstetav kliirens. Autole sai pakiruumi jagu õli, filtreid jm varuosi kaasa müüdud.

 

Vitarad läksid edukalt Venemaale, Usebekistani, Kasahstani jne, kuni piir kinni pandi ehk ilma viisata üle ei saanud ja viisat oli üliraske saada. Siis keskendusimegi rohkem kohalikule turule.

 

Koduturul lansseeriti uus menumudel Suzuki Baleno, uue perspektiivi andsid ka uudsed mudelid Citroën Jumper ja Berlingo. Jumperi eelkäija C15 müügist keelduti, sest tegu oli vananenud tehnikaga, Jumper aga oli iganenud konkurentide kõrval nagu teiselt planeedilt. Kohe jõudis auto ka Eesti Ekspressi „Kaks tilka vett“ rubriiki, kus seda võrreldi Eno Raua joonistatud naksitrallide autoga. Sealt saadud nimi Muhviauto saadab Berlingot tänini. Mõlemad autod jõudsid Eestis müügile enne Peugeot’ sõsarmudeleid ja saavutasid kena turuosa.

 

Ühest Suzukist jõuluturul veerandsada aastat kestva eduni!

 

Iga ettevõtte teekond on täis oma lugusid ja legende. Need lood on Topauto loojate omad. 25. sünnipäev on tore hetk, et neid jutustada, lugeda ja jagada. Sest meenutagem – kõik see sai alguse vaid 10 000 margast ja 8000 kuldnast, mis panid aluse arenevale, järjest suuremaks kasvavale loole. Ilmselt tehti algusaastatel õige valik, sest Suzukid ja eriti esimene auto Suzuki Swift on endiselt kuum kaup – ka veerandsada aastat hiljem.