Päev 2 ja teisipäev kell 13. Stenly ja Tucson on jõudnud omadega Nikerjärve äärde Aegviidus. Päikesekiired näitavad elumärke. Soe kevadine päike on tagasi. Kohe läheb kontori meeleolu veelgi paremaks.
Taaskord kuulan oma töövoo mussi läbi Apple CarPlay ning töö sujub mühinal. Loomult olen siiski linnainimene, ent linnasuminast eemal metsas töötamine on omaette luksus (karantiinivälisel ajal) ja romantika. Arvutiekraanilt pilgu tõstmine kipub olema mitmekordselt sagedam kui kodukontori seinte vahel. Ja usu, su silmad muidugi tänavad sind selle eest.
Ilmateade jäi mul küll vaatamata, ent hommikul aknast välja vaadates lubas päev tulla paljutõotav. Niisiis krabasin kodust kaasa oma matkatooli ja paar pleedi ning viskasin need pagasiruumi. No peab ütlema, et pagasiruumi mahukus on täpselt selline, et ma peaksin järgnevatel päevadel sinna pikali viskama ja oma kodukontori seal läbi eksperimenteerima. Ruumi on põhimõtteliselt sama palju kui mu väikeses magamistoas. Sõber Tucson vist ei väsigi mind üllatamast.
Kuna pilvede vahelt välja piiluvad päikesekiired suutsid auto salongi ikka päris soojaks kütta, siis otsustan oma kontori järve kaldal olevale paadisillale kolida. Ai, kuidas jäisesse tuulde astudes hing lausa lööb. Aga jäärapäine nagu ma olen, on tahe külmahirmust suurem ning seangi sammud purdele. Nagu öeldakse, pole halba ilma, on vaid halb riietus. Seega olen täna ette valmistunud ning ikkagi piisavalt soojalt riides. Aga soe riietus peab vastu kuskil 15 minutit, enne kui käed enam külmale vastu ei pea ja juba jooksengi ruttu autosse sooja. Ent siiski, 15-minutiline D-vitamiini laeng oli tagatud!
Juba ongi kell sealmaal, et seame rattad tagasi linna poole, rinnus taaskord rahu ilusa looduse vahel töötamisest ning päevased tööülesanded tehtud.
Tänase reisi nipp - võta ratastel kodukontorisse kaasa ka matkatool, et vahel jalgu sirutada ning värsket õhku hingata. Täielik stressivabadus sajaga garanteeritud. Meie Tucsoniga paneme pillid kotti ja raporteerime uuelt ekspeditsioonilt homme!
