Tuuli Tomingas: Bursiidist sain lahti ja ootan suvist laskesuusa MMi

Kodutundele aitab kaasa see, et juunioriaastatest saadik olen seal laagerdanud, kogu ümbruskond ammu selge ja kõik treeningvõimalused on teada. Teisalt on meile sealne majutaja armsaks saanud.

 

Obertilliach on justkui teine kodu

 

Juuli lõpuks hakkasid koormused juba päris rajuks minema ja see miks suve kohati "vihkan", sai ilusti meelde tuletatud. Trennide vahele enam muid tegevusi naljalt pressida ei andnud ja seega saab Obertilliachi laagri kokkuvõte üsna üksluine olema. Lugejale õnneks vürtsitas seda perioodi minu järjekordne tervisemure, mille kaarte avasin juba eelmises blogis ja millest meedia kohe kinni hakkas. 

 

Mainisin siin põgusalt eelmises postituses oma küünarligese bursiidi jamast. Bursiit on limapauna põletik, limapaun ise on justkui väike vedelikuga kotike, mis aitab liigeste juures kudede vahelist hõõrdumist vähendada. Minul muutus see limapaun põletikuliseks lamades laskmisega, mille koormust olin järsult pärast õlaopist taastumist tõstnud. Asendisse viskusin korduvalt ja ju need paugud mati ja küünarnuki vahel olid mu kehale parajaks šokiks pärast õlaopist tingitud leebemat perioodi. Asi kiskus nõnda koledaks, et Obertilliachis ma sisuliselt lamades lasta ei saanudki. Indrek lasi minu relva peale ja mina jätkasin treeninguid vaid püstiasendis tulistades. Järele see jama anda ei tahtnud ja seega tuli teha jälle lamades asendist pikem paus. Ülemäära ma selle bursiidi pärast ei muretsenud, see on justkui liigese "sinikas", katki miskit pole, lihtsalt muudab elu paganama ebamugavaks.

 

Praeguses eluetapis eelistan pikkade rattasõitude asemel teha rullsuusatamist. Rattasõit käib mulle niisamagi vastukarva, kevadel sai õlaopist tingituna puki otsas pedaale sõtkutud oksendamiseni. Obertilliachis sai kah üks pikem trenn kiiretel rullidel tehtud ja tundub, et rulli sõidaksin isegi praegu kiiremini kui ratast.

 

Obertlilliach oli trenni mõttes karm ja pisaraid sai ikka rohkem kui korra valatud. Kui pingutus on raju, siis kipuvad need kraanid lahti minema. Esimese "vihkan suve" maigu sain suhu tõusutrennis. Obertilliachi lähedal on üks korralik vikat, 13km ja 12% keskmise tõusunurgaga autotee, millest lihtsalt üles rullsuusatame. See konkreetne tõus on kõigist trennidest, mida praktiseerime, kõige karmim. Laagri esimese tõusutrenni eesmärk oli end mitte surnuks sõita, aga ma ei saa ju ometigi olla kehvem kui olin eelmisel aastal ning seega kukkus see asi välja iseendaga võistlemisena, et enam-vähem samas ajas või nõks kiiremini üles jõuda kui eelmistel kordadel. Mõistagi andsin endale aru, et laager läheb veel edasi ja kõike ei maksa välja pigistada, ometigi tõusu otsa jõudes oli keha justkui keedukapsas. Vähemalt sai see tehtud.

 

Laagri eelviimasel päeval kordus see sama tõusutrenn jälle ja siis olin ma endale pähe võtnud, et tuleb teha rekord! Pean jõudma kiiremini üles kui eales, sest tundsin end tugevamana kui iial varem. Seda enam, et keha hakkas juba mäestikutingimustega kohanema. Panin kohe alguses korraliku tempo peale ja juba 1/ 3 peal olid kraanid lahti. Võtsin sisse oma energiageeli ja jätkasin piinlemist, korrutades, et alati saab veel raskem olla. Ära ma ei vajunudki ja tegin oma tõusurekordi, rõõmustamiseks mul lõpus jõudu polnud.

 

Indrekuga oleme ikka aeg-ajalt arutanud, kas selline raju pingutus on ikka meie eriala ettevalmistust silmas pidades vajalik. Tegelikult vist nii tühjaks teoorias sõita polekski tarvis, aga siinkohal hakkab takistama mind minu ego. Kuidas ma ometigi saaks tulla aeglasemalt üles kui eelnevatel aastatel? Ja kui tõesti füüsilise osa juures selline ponnistus mind ei toeta, siis vähemalt õpetab see vaimselt pingutama. Teinekord võistlusolukordades arvan, et lagi on käes ja raskemaks minna ei saa, aga tõusutrenn aitab ikka ja jälle meelde tuletada, et alati saab veel raskem olla! Seega muudel eluraskusi tekitavatel momentidel meenutan ikka ja jälle Obertilliachi tõusutrenne.

 

Laktaat pole küll ei tea mis, aga katsu sa hoida sellist piimahapet oma kehas pea 1,5 tundi

 

Laagri tipphetkedeks ei jäänud vaid tõusu sõitmised ja bursiit. Erialasemat tegutsemist sai meelde tuletatud kontrollvõistlusega, milles mina läbisin kõik tiirud püsti. Nooh.. tunda on, et pole püssiga ammu võistlussituatsioonis toimetanud ja trahve kogunes, aga see on okei, kui on jäänud säärasest ettevõtmisest mitmekuuline paus.

 

Kontrollvõistlusele tulid meile kaasa elama välisvaatlejad. Meie sõber ja ETV laskesuusaülekannete kommentaator Karel Kulbin oli parasjagu Alpides puhkusel ja tuli kaema, mis seisus TT tiim suvisel perioodil on. Külakostiks tõi ta võitjale Cocat.

 

Hommikuid alustasin ikka ujumisega. Hommikuujumised täidavad eesmärki vaid külmas vees, õnneks Obertilliachis vee temperatuuriga probleeme polnud, see äratas korralikult.

 

Obertilliachis oli kukeseeneuputus. Õhtuti tegime süüa ise ja sellest delikatessist sai küll isu korralikult täis söödud. 

 

Pudinguplahvatus ja hingematvad vaated

 

Et laager ainult tuima trenni valgusesse ei jääks, võtsime tšikkidega ette midagi täiesti pöörast. Õigemini traditsiooniliselt pöörast. See oli minu jaoks kolmas kord ärgata kell 4.30 ja asuda mäkke jooksma, et jõuda päikesetõusuks pea 2300m kõrgusele platoole, kust avaneb jalust rabav vaade. Päike hakkab vaikselt mägede varjust välja ronima ja värvib kogu ümbruse hingematvatesse värvidesse. Kuna see kogemus on midagi erakordset, siis pole minu jaoks mingi probleem poole öö pealt soojast voodist end välja ajada ja tõusta kondimootori jõul 1000 tõusumeetrit kõrgemale. Seekord loodus meile säärast värvidemängu ei maalinud, nagu mu eelmiste päikesetõusumatkade ajal, üks pilvekribu oli just kõige olulisemaks hetkeks otsustanud päikesele ette tulla, aga sellegipoolest oli kõik imeline. 

 

Kell on 4.45, aeg mäkke jooksma asuda.

 

Olime jõudnud päikesetõusu ajaks platoole ja aeg oli vahetada mäkke jooksmisest täis higistatud riided ning nautida hommikusööki. Kui oma seljakoti avasin, vaatas sealt vastu katastroof. Olin omale kaasa teinud pudru ja kotti visanud selle kõrvale tarbimiseks pudingu. Šokolaadipudingu ja pudru kombo on muidu taevalik ja juba mäkke rühkides unistasin sellest momendist, kui saan seda mekkima asuda. Aga see kuramuse puding oli kotis katki läinud ja kogu koti sisu oli (vabandust väljendi pärast) sita sarnast läga täis. Ka mu vahetusriided. Mis seal ikka, valasin kogu koti sisu lihtsalt maha ja vaatasin, mida päästa annab. Müts oli jäänud ainsana puutumata ja õnneks oli ka puder püsinud ilusti karbis. Päikesetõusuks oli temperatuur langenud päris madalale ja platoopealne tuul tõmbas kiirelt külma naha vahele. Riideid ma vahetada ei saanud, aga tegin sahkermahkerit seljas olevatega, võtsin täis higistatud pluusi alt ja vahetasin peal oleva jakiga ära ning otsisin tuulevarju, et kiirelt oma puder sisse tõmmata. 

 

	Päikesetõus meile sellist värvidemängu, nagu lootsime, ei pakkunud, aga ilus oli ikka.

 

Nauding see söömine polnud, pigem kiirelt enegiaga laadimine, et teekonda jätkata. Plaan oli nüüd edasi minna, vallutada ära üks tipp ja siis kiirelt alla tagasi, et kella 10ks koju jõuda. Nimelt oli meil ärasõidu päev ja hotellist pidime välja kolima juba kell 11. Jätkasin kiirel sammul matka, et kehasse soe sisse saada. Õnneks kaua külmetama ei pidanud ja inimese tunne tuli peagi tagasi. 

 

Tipu vallutamiseks pidime ronima üsna kaljust ja ohtlikku matkarada, mis oli varustatud trosside ja vaiadega, et oleks kuskilt kinni hoida, kui jalgealune liialt ebamääraseks muutub. Minu õrnad käekesed väga ei tolereeri kinnasteta trosside otsas rippumist, aga kindad olid ju pudingust lägastunud. Võtsin appi oma mütsi, millest meisterdasin ühele käele kinda laadsenähtuse, nii et trosside otsas kõõlumisega enam probleeme polnud.

Tipp sai vallutatud ja matk kulges kenasti, kell 10 olin hotellis tagasi ja sain pingevabalt end pesta ja kotid kokku pakkida.

 

Tipp vallutatud ja pikk matk juba kella 10-ks hommikul tehtud.

 

Korraks Eestisse

 

Eestisse tulime vaid viieks päevaks ja mõistagi pole otstarbekas seepärast bussiga kaks päeva mööda maad loksuda, et siis kahe päeva pärast uuesti suund Euroopa poole tagasi võtta. Jätsime TT bussi oma suurema tavaariga Euroopasse ja reisisime kõik lennukiga. Pidi päris hoolikalt mõtlema, mida kodusoleku perioodil tarvis on ja mis bussi jätta. 

 

Lennujaamas ei suutnud ma oma rahakoti asukohta kohaselt tuvastada, aga sest polnud lugu, pass oli käepärast ja lennuki pardale ma pääsesin. Eestis oma kõiki kaasa võetud asju põhjalikult läbi vaadates mõistsin, et rahakotti pole kuskil. Tõenäoliselt jätsin selle bussi. Õnneks nälga ma Eestis kannatama ei pidanud tänu igasugu telefonides maksmiste, woltimiste-boltimistega ja kõik raha nõudvad tegevused said läbi nutimaailma korda aetud. Rahakott ilmutas end muidugi nädal hiljem TT bussist.

 

Mis on üleliigne, mis on puudu. Coca jäi enne pagasikontrolli kotti, rahakott see-eest oli kadunud. Suva see rahakott, peaasi, et Coca raisku ei lähe.

 

Bursiidijama lõpp

 

Küünarliigese bursiit ise taanduda ei kavatsenud ja lähenev suvine MM ei andnud mulle valikut. Pidin selle küünarnuki korda saama või muidu jääb MM-il starti minemata. Võtsin ette käigu arsti juurde, kus lasin küünarliigesesse teha põletikuvastase süsti. Süst ja üleliigse vedeliku välja võtmine aitas kohe ja järgnevatel päevadel tekkis valuaisting vaid süstitud kohas. Kui küünarnukki tiirus katsetama asusin, siis tabas mind suur kergendus. Saan lõpuks normaalselt lamades lasta. Esimesed korrad oli veel süstist tingituna hell, aga suutsin end lõdvestada ja märke tabada.

 

Küünarnukiga nüüd korras. Vähemalt MM-i elan üle. Eks näis kas lõplikult, sellel kurivaimul on kombeks tagasi tulla.

 

Saan taas lamades lasta!

 

Inglid ongi olemas

 

Eestis oleku perioodiks olin end meeltesegaduses reganud Ülemiste ööjooksu 5km distantsile. Idee oli alguses hea, aga sellega ma ei arvestanud, et paari Eestis oleku päevaga ei pruugi laager jalgadest välja tulla. Õnneks taastusin tublisti ja 11.08 panin end järjekordsel jooksuvõistlusel proovile.

 

Ülemiste ööjooks on üsna suurelt korraldatud üritus, nii stardieelne kui ka võistlusaegne show on vägev ja elamusi pakkuv, peamiselt suunatud harrastajatele. Seni olen suurematel jooksudel käinud niiöelda saatjatega, alati on keegi, kes utsitab kohale minema piisavalt vara või on võtnud minu eest stardimaterjalid välja. Start oli ööjooksule kohaselt hilja, kell 22 õhtul. Võtsin päeva ikka eriti rahulikult, hommikul tegin kerge trenni ülakehale, vurasin Tallinna, magasin veidi ja seadsin end võistluseks valmis. Minu arvutuste järgi pidanuks kella 21 kohalejõudmine igati okei olema, reaalsuses jõudsin võistluskeskusesse 21.15. Tormasin kohe stardimaterjalide väljastuspunkti, et siis saaks soojendust alustada, aga seal avanev pilt lõi mind pahviks. Numbri kättesaamise rivi küündis 100 kui mitte rohkem meetri pikkuseks ja ei kulgenud hanereas. Seltskond seltskonna taga seisti ja ma läksin selle rivi lõppu otsima. Lõppu jõudes polnud stardimaterjalide väljastuspunkti nähagi, rivi ise liikus teosammul. Kell oli 21.35 ja ma olin rivist edasi liikunud poole võrra. Andsin soojenduse osas juba alla, keksisin niisama kohapeal kui järsku ilmus minu kõrvale üks korraldajate riietuses meesterahvas. Ta andis mulle mu stardiasjad ja ütles, et mine sooja tegema. Vaatasin talle hämmingus otsa ja ta kordas ennast. Ma ei uskunud oma silmi, aga mis muud, tänasin ja läksin kärmelt sooja tegema. 

 

Ülemiste ööjooksule jõudsin kohale liiga hilja, stardimaterjalide väljastusrivi paistis lõputu.

 

Saingi ilusti kere soojaks ja kui oli aeg, surusin end stardijoonele esiritta. Koheselt hakkasid kaasvõistlejad tähelepanu suunama mu rinnanumbrile: ,,See on ju 5km jooksu number, sa pead tahapoole minema." Astusin mõned read tagasi ja jällegi kupatati mind veel ja veel tagumisemasse otsa. Olin suhteliselt segaduses, kuidas ma kogu sellest pundist nüüd mööda saan, seal olid juba ka need, kes 10km kepikõndi tegema läksid. Üsna pea sain selgust, 5km start antakse kell 22.05 ja selle distantsi jaoks koguneti tagumistesse koridoridesse. Seega oli mul aega veel oma kümme minutit. Külg külje kõrval ei saa ma end piisavalt siputada, et kere soojas hoida. Järsku ilmus minu kõrvale seesama korraldaja, kes enne mulle stardinumbri tõi ja suunas mind veel sooja tegema, hiljem kui 10km start antud, võisin eesrea kaudu tagasi stardikoridori liikuda. Nii ma siis tegin ja mõned minutid enne starti võtsin joone ees positsiooni sisse. See sama ingel oli seal korraldusega seotud asju ajamas ning tuli mulle kõrva sosistama, et mis ajaga täna võitja finišeerib? Natuke mõtisklesin ja sain aru, et ta peab silmas mind… Okei pinge peal, pean kiiresti jooksma.

 

Stardist panin meeste sabas hea tempoga ajama. Jalg oli kerge ja ma nautisin jooksu kuniks juba 500m peal hakkasid 10km kepikõndijad vaikselt ette jääma. Mida aeg edasi, seda suuremaks 10km seltskond muutus ja seda suuremat peavalu tekitas neist möödumine. Ma olin naiste liider, aga jalg oli kerge ning ma ei tahtnud sinna viisakalt ootama jääda, kuniks tee vabaneb, surusin end läbi masside, hüppasin üle pinkide ja kraavide. Rahvamass oli metsik ja peas tiksus ainult mõte, kuidas ühest või teisest inimesest mööda saada. 

 

Mitmete kurvide tõttu oli jagelemist ja ummikusse jooksimisi kuni 3km välja. Viimased 2 km oli seevastu sirge autotee, kus lõpuks oli piisavalt ruumi, et oma jooksu teha. Hoidsin head tempot ja lõpetasin 5km üldarvestuses kuuendana. Naistest olin essa, aga mis mind tegelikult rõõmsaks tegi, oli aeg. Jooksin selle segase jooksu ajaga 17.18. Olin väga rahul, olgugi, et selle võistluse formaat oli kõike muud kui aja jooksmine. 

 

Auhinnakott oli korralik ja see meeltesegaduses tehtud otsus võistelda tasus end kuhjaga ära! Aga edaspidi ma sinna võistlusele ilmselt tegevsportlasena ei roni, kogu see show ja meeleolu las jääda pigem harrastajatele. Kogu raja vältel toimus miskit, mida mina oma võimuvõitlusega registreerida ei suutnud. Oli muusika, igast tulesid ja artiste, mida üks elamusesaajast harrastaja naudiks täiel rinnal. 

 

	TT tiimist osalesime Ülemiste ööjooksul mina ja meie füsio Sander Jurs. Oli tore võistelda, aga päris sportlaste jaoks oli võistluse korraldus liialt uhke. Elamust pakuks rohkem raja läbimine kui võidu eest tuhisemine.

 

Jäin puu otsa kinni

 

Edasisel kodusel perioodil proovisin olla olemas lähedastele nii palju, kui trennigraafik võimaldas. Sain kokku üle ei tea mis aja oma ühe parima sõbrannaga. Veetsime mõnusa päeva, mille üheks tegevuseks võtsime ette seikluspargi. Seikluspargis pole ma aastaid käinud. Kunagi olin selles täielik pro ja lihtsalt läbimine enam pinget ei pakkunud, tuli ikka aja peale teha. Kui keegi ette jäi siis sai temast kiirelt mööda mindud. Nüüd aga on Nõmme seikluspark läbinud tubli uuenduskuuri ja seal on nii mõndagi muudetud. Suurim muutus oli minu jaoks muidugi uus karabiinisüsteem, millest ma alguses mitte tuhkagi aru ei saanud. Turvalisuse kaalutlustel ja võib-olla siis raja läbimise hõlbustamiseks on karabiin kogu raja vältel nii-öelda kinni. Raja alguses lükkad selle trossile peale ja seda enne kätte ei saa, kuni rada on läbi. Nii see siis tilpneb sul kogu aeg järel. Tagasiteed pole, mööda minna ei saa ja kui edasi minna ei julge, siis põhimõtteliselt peaks traksid jalast võtma, et puu otsast ja karabiini vangistusest pääseda.

 

Et sõbrannadega koos olemise aega võita, tuleb nad ka trenni kaasa vedada. Veetsin oma parima sõbrannaga ühe toreda päeva, mida alustasime jõusaalis ja jätkasime seikluspargis.

 

Mina ja mu sõbrants olime siis edukalt esimesed kolm rada läbinud, keegi ette ei jäänud ja hirmus polnud veel hakanud. Planeerisime kiirelt veel viimased rajad teha, et edasi minu ema poole grillima minna, kus ta meid juba tegelikult ootas. Olime neljandast rajast juba pool läbinud, kui jäime toppama. Meie ees oli punt kahe lapse ja ühe täiskasvanuga. Eesolev laps lihtsalt ei julgenud raja keskel olevat takistust läbida. Põhimõtteliselt ta lihtsalt keeldus edasi minemast ja nii me siis ootasime 5..,10…, 15 minutit. Kõik proovisid teda juhendada ja vahepeal oli ka instruktor puu alla tulnud. Kasu sest polnud, poiss oli ukrainlane ja keegi ei suutud talle õpetussõnu edasi anda. Ootasime ja ootasime, ei saa edasi ega tagasi. Korra isegi mõtlesime tuldud teed tagasi minna, aga meie kahjuks olid juba ka meie taha inimesed kogunenud. Poisi taha oli tekkinud 13 kärsitut ronijat, kes keegi ei saanud kuhugi liikuda. Ootasime 1h ja 15min, kuni ta end kokku võttis ja ME OLIME PÄÄSENUD. 

 

Üht oma kallist sõbrannat hakkan nüüd nägema veel harvemini kui praegu. Ta kolib Rootsi ja korraldas ärasaatmispeo ABBA-IKEA stiilis. Pidu oli tore, aga ma ei taha mõeldagi, millal teda nüüd järgmine kord kohtan.

 

Oma armsa õe eest tuleb ikka hoolitseda. Viisin ta SU.VI prillibrändi kontorisse, et värskendada meie prillivarusid. Missioon oli edukas, sain ka oma õe SU.VI tiimi!

 

Enne MM-i eelset laagrit jõudsin veel oma noore ja andeka treeneri vägitegudele kaasa elada. Nimelt 13.08 toimusid Kadrioru staadionil Balti veteranide meistrivõistlused kergejõustikus ja Indrek oli end 800m jooksule kirja pannud. Ega keegi kahelnudki, et see meistritiitel tuleb, küsimus oli pigem, et mis ajaga. Aeg sai vägev, 1.57.71, Indreku isiklik ja Eesti M45 rekordiparandus. On ikka vägev treener mul! 

 

Indrek on sportlasena kuulsam, kui tema õpilased, peab autogramme jagama ja fotograafidele poseerima.

 

Otepääle jõudsin sel perioodil vaid kaheks päevaks. Tšekkasin üle, kas Pühajärv on ikka alles.

 

Nüüdseks olen suvise laskesuusa MM-i ootuses ja juba 25.08 asun selle ettevalmistusperioodi suurima mõõduvõtu starti. Minu ja teiste laskesuusatajate tegemisi ETV üle ei kanna, see keskendub praegu palju suurejoonelisemale sündmusele ehk kergejõustiku MM-ile, aga meie tegemisi saab jälgida IBU TV-st ja live tulemusi näeb biathlonresults.com lehelt. Hoiame pöidlaid, et kõik õnnestuks ja MM-i muljetest juba järgmises blogis!