Tagasivaade laskesuusahooaja esimesele trimestrile ning aasta viimasele etapile Lenzerheides.
Hochfilzen 4.-10. detsember
Kui esimene maailmakarikaetapp läbi sai, oli aeg suunduda järgmisesse võistluspaika Austriasse. Kui hooldetiim pani kogu tavaariga mööda maad kohe pärast pühapäevast jälitussõitu minema, siis sportlased said õhtul veel hinge tõmmata ja reisida esmaspäeval lennukiga. Mööda maad oli teekond Östersundist Hochfilzeni rohkem kui 24h tundi sõitmist ja pigem ei olnud tahtmist hoolekate nahas olla.
Lend Östersundist algas hommikul kella 10 paiku ja koosnes vahemaandumisest Arlanda lennujaamas, pärast mida järgnes Müncheni ots. Lennu esimene pool kulges muredeta, aga Arlandasse jõudes kahetsesin, et pühapäeval lihtsalt TT tiimi bussi ei istunud.
Nädalavahetusel tabas Müncheni lennujaama, kuhu me lõpuks maanduma pidime, suur lumetorm. Suureks lumetormiks on seda ilmselt palju nimetada, aga seal valitses tavatu lumesadu, millega kohalik rahvas kaugeltki arvestanud polnud. Lennujaam oli sellest tingituna korralikus erroris, lennukid ei saanud tõusta ega maanduda ja paljud reisid lihtsalt tühistati. Esmaspäevaks saadi küll olukord osaliselt toimima, aga sellegipoolest polnud lennujaam valmis vastu võtma kõiki saabuvaid lende. Esimene ohumärk lõpp-punkti jõudmisest saabus Arlandasse jõudes, kui meie lend kaks tundi edasi lükati. Lõpuks alustati pardale minekut ja tundus, et oleme siiski pääsenud. Kui rahvas lennukisse pakiti, jäeti meid nõutult lihtsalt ootama. Ootasime ja ootasime, kuniks piloot andis teada, et meil puudub Münchenis maandumisluba ja esimene ametlik võimalus pidavat selleks alles hilisõhtuks saabuma. Aga lennukist välja meid ei pekstud ja anti lootust eritingimuste kauplemiseks. Nii me seal lennukis teadmatuses istusime.
Lennuki mootorid seisid, õhk ei liikunud. Pardal oli hulganisti tõbiseid inimesi, kes aeg-ajalt köhisid, nuuskasid ja aevastasid. Mul oli pehmelt öeldes ebamugav. Ma tõesti kartsin haigestuda, seda enam, et tundsin end füüsilisse tippvormi jõudmas ja haigeks jäämine oleks viimane asi, mida hetkel vaja.
1,5h peale lennukisse jõudmist saabus piloodi poolt oodatud rõõmusõnum, et saimegi eriloa teekonda alustada. Mõistagi oli olukord paljude reisijate jaoks dramaatiliselt kulgenud ja nad võisid oma Müncheni jätkulendadest suu puhtaks pühkida. Nunnu, aga kannatuste eest kukkus lennufirma mistahes jooke tasuta jagama ja nii mõnelgi reisijal kadusid pärast paari šampanjaklaasi muremõtted.
Päev oli juba üsna pikaks veninud ja Münchenisse maandusime kella 18 paiku õhtul. Seal oli juba tunde meid korraldajapoolne transport oodanud, mis pidi meid sõidutama Hochfilzeni.
Lõpp hea, kõik hea ja kohale me lõpuks ka jõudsime, erinevalt mõnest teisest tiimist, kes valisid hilisema lennu. Kõik järgnevad Arlanda-Müncheni lennud tühistati.
Arlanda lennujaamas jõuluvana palumas, et me ikka Müncheni välja jõuaks.
Koroona luusib ringi
Esimesed päevad Hochfilzenis olin äraootavas seisukorras. Östersundis võistlemisest ja külmetamist kurnatud keha võib isegi ülima hügieeni järgimisel olla vastuvõtlik kõigele. Ärkasin iga hommik suure kergendustundega, kui taipasin, et tervis on püsinud. Hotellis liikusin maskiga ja pesin käsi nii kuis jaksasin. Tundus juba, et see laskesuusatajate seltskonnas möllav koroona hakkab taandumise märke näitama, kuniks ilmusid uued positiivsed. Jällegi jäin hirmuga ootama, millal see tõbi nüüd minu kätte saab, sest söömas istume tiimiga ühise laua taga.
Toas pidin algselt Susaniga olema, paraku haigestus ta koroonasse ja kogu see luksus jäi minu päralt. Juba kolmandat aastat ööbime Hochfilzenis Alte Post hotellis ja see on kõigist MK majutustest üks uhkemaid.
Reedese sprindipäeva hommikul ärkasin suure kergendusega, et vähemalt täna pole ma veel haigeks jäänud. Sellel hommikul sai positiivse testi Rene, kellega pidasin hommikusöögilaua taga põgusa vestluse. Tema mõistagi istus oma 10m eemal. Rene kurtis, et lisaks sandile enesetundele oli ka ta öine HRV (pulsisageduse vahelduvuse näit) olevat ülimalt madal, mis peale vaatasin ka enda oma. Minu HRV näitas selle aasta kõrgeimat näitu. Pärast hommikusööki sõitis ta koju end ravima ja viimase asjana mainis, et jääb siis seda sõiduvormis realiseerunud HRV näitu ootama.
Tavaline HRV näit tiksub mul 70 juures, sprindipäeva hommikul oli see 140. Neid andmeid ei tasu liiga tõsiselt võtta, aga Polari kell pidavat olema üks täpsemaid südametöö mõõtmise vallas.
Hochfilzen, koht kus sõidutunne pole mind veel reetnud
Kui sprindieelsel päeval andsid jõusaalis tehtud kükid jalgades veel tunda, siis võistluspäeva soojendusel tundsin end suurepäraselt. Pealelaskmine tekitas pisut pingeid (nagu tavaliselt), aga üldjoontes olin valmis rajale tuhisema.
Start käis ja panin alguse kiirendusega minema ning jäin ootama seda momenti, mil raske hakkab ja peaksin võistluse lõppu silmas pidades pisut tagasi tõmbama. Aga seda momenti otseselt ei tulnudki ja esimese suure tõusu võtsin lihtsalt teadlikumalt kergemalt. Lamadestiiru jõudsin üsna värskelt ja olin valmis tulistama. Sain neli märki alla, aga kogusin ühe trahvi. Selge, suurt tulemust täna ei tule, aga kõik pole veel läbi!
Jätkasin sõitu mõnuga, ikka veel polnud seina ette tulnud ja kontrollisin olukorda. Püstitiiru tulles ei olnud mul häda miskit ning alustasin laskmist. Kuramus, 2 märki jäi üles ja ma isegi ei mõistnud, miks. Hiljem muidugi kuulsin, et lasud olid üleval ääres ja sinna kipuvad need mul püstiasendis viimasel ajal minema. Natuke nagu tahtsin käega lüüa, sest olin kindel, et jälitusest või suu puhtaks pühkida. Viimase ringi algusesse oli Indrek karjuma tulnud, et ma pingutaks, sest sõidan liidritega ühte auku. Analüüsisin pisut ja taipasin, et mul pole üldse raske ning pingutasin edasi.
Enne püstitiiru püsisin suures mängus ja seega püüdis rahvusvaheline televisoon mu kaadrisse. Nüüd ei jäänud kellelegi märkamata minu kaks õnnetut trahvikest.
Finišijoont ületades olin üllatunud, et nõnda etteotsa platseerusin. Jälitus oli nüüd kindel ja läksin pealesõitu tegema, et järgmiseks päevaks lihastest pingutusega kogunenud jama välja saada. Kui võistlus lõppes ja protokolli vaatasin, olin hämmingus. Ma olen 3 trahviga 31! Punktidel ja mis veel imekspandavam, mul oli 9. sõiduaeg!
Need 3 trahvi ei morjendanud mind, sest see sõiduvorm, kuhu jõudnud olen, on täpselt see, mille nimel trenni rassin!
Sõidutunne oli super ja teadsin, et möödun kohe eesolevast tüdrukust.
Jälitusõit
Hommikul ärkasin taas kergendusega, koroona pole mind ikka veel kätte saanud! Alustasin päeva tavapäraselt, jooksin-võimlesin ja ujusin.
Hommikuujumisi harrastasin jões. Suure lumekoguse tõttu polnud jõele ligi päsemine just kõige lihtsam ülesanne.
Soojenduse ajal sellist kergust enam polnud nagu sprindis ja see pani mind pisut muretsema. Lisaks tekitas stressi asjaolu, et ma maabun stardinumbrist lähtuvalt (31.) esimesse tiiru jõudes kas 30. või 1. koha peale, aga peale lasen relva tiiru keskelt. Ääre osades on tihtilugu tuuleolud erinevad ja tihedused nihkuvad, müüri mõjul tekkivate tuulekeeriste tõttu on nihkeid ülimalt keeruline tuvastada.
Kui start pihta hakkas jälgisin ülima hoolikusega sekundikella, et jumala eest jälle liialt vara välja ei tuiskaks. Mu peas tiksus plaan, et vastavalt sõidutundele kas nopin eest tüdrukuid piisavalt palju, et esimesse tiiru jõudes saaksin matil võimalikult ettepoole või siis lasen tagant endast mööduda nii paljudel, et ma jumala eest ei peaks esimesele kohale pikutama minema.
Ego ei lasknud mul kedagi mööda lasta ja seega pidin viimasel tõusul hakkama ise tüdrukuid noppima. Möödusingi järjest mitmest ja tiiru jõudes sain pikali visata 26. matile. Kõik plaanipärane, tabasin märgid ning sain rajale tuhiseda. Sõidutunne oli mõnus ja kõik tundus kontrolli all olevat. Järgmises lamadestiirus suutsin sellest hoolimata teha vea ning nüüd tuli suunduda trahviringile. Katki miskit polnud ja sain sõitu tõusvas joones jätkata. Püstitiirudes ma end Hochfilzenis hästi polnud tundnud ja see väljendus viimases kahes tiirus. Kogusin kummaski püstitiirus ühe trahvi. Maksin sellega lõivu ilusa koha näol, aga kokkuvõttes siiski tõusin korralikult ja lõpuheitluses platseerusin 22. kohale.
Sõiduaeg oli päeva 11. ja kolme trahviga tõusin suisa 9 kohta! Olin endaga üpriski rahul ja võisin rahuliku südamega Hochfilzeni etapi kordaläinuks lugeda.
AUTOR NordicFocus/Manzoni
Pühapäeval olid kavas teatesõidud, aga meie oma naiskonda kokku ei saanud. Susan oli veel koroonast taastumas ja võistlussituatsioonis pingutus talle pikemas perspektiivis kasuks ei tuleks. Minule aga kulus üks võistlusvaba päev igati ära ja kasutasin seda tubli trennipäevana.
Närvisüsteem oli super erk kahe eelneva päeva võistlustest ja liigutada oli end lihtne. Mõistagi suudan sellises olukorras endast ka trennis tavapäraselt rohkem välja pigistada ja tegin sel päeval kaks treeningut. Üks suusa pealt, teine jõusaalis. Raskuseid sikutasin mõnuga ja kui õhtul uude sihtkohta suundumiseks pakkida oli tarvis, taipasin, et olen vist pisut üle punnitanud. Keha oli üpriski kange ja rasket kotti liigutada polnud meeldiv. Natuke pani see mind muretsema, samas järgmise võistluseni oli piisavalt aega, et ära taastuda.
Teatevõistluse arvelt sain nüüd trenni teha. Isu oli suur ja pingutasin vist harjutamisega pisut üle.
11-17.detsember. Šveits ehk kahetiste tunnetega koht
Järgmine etapp oli maailmakarika sarja mõistes täiesti uues kohas Lenzerheides. Seni on seal korraldatud noorte ja B-kategooria laskesuusavõistluseid, kus korra olen isegi juuniorite aastatel võistlustulle sattunud.
Lenzerheidest on mul kahetised mälestused. Aasta oli siis 2016, mil võitsin sealse juunioride IBU Cupi, ühtlasi lõppes selle etapiga minu nooruspõlve tähelend. Pärast Lenzerheidet jäin mononukeloosi ja kopsuklamüüdiasse, mistõttu olin järgnevad kaks aastat osaliselt rivist väljas.
Aasta oli siis 2016, kui võitsin just Lenzerheides IBU juunioride karikasarja etapi. Mind päästis siis laskmine, sest juba siis andis kurguvaluga endast märku algav mononukleoos ja sõiduvorm oli allamäge minemas.
Seega järgmisele etapile sõitsin kahetiste tunnetega. Ega see Šveits mulle väga sümpatiseeri, sealsete inimeste elujärg on arusaamatult kõrgel tasemel ja üks minusugune Ida-Euroopa mutt tunneb end sellises keskkonnas võõrkehana. EL-ist väljas oleva riigina söövitab iga kõneminut kodustega rahakotti aina sügavama augu ja poes käies kaob meelepärase isu hindu nähes sekunditega.
Meelestatusele ei aidanud kaasa, kui saabumise päeval sadas taevast mingit paduvihma-lörtsi laadset ollust. Ilm oli piisavalt jube, et uut ümbrust avastama ei olnud mingisugust soovi minna ja seega sai suurem osa päevast tubastes tingimustes veedetud. Õnneks hotell ise oli ülimalt korralik.
Kui lägasadu lakkas, koorusid meie Staria akna tagant pilvede vahelt välja imekaunid vaated ja sott pesitsuskohast hakkas aina selgemaks saama.
Staadion, kus 2025. aastal toimub MM
Kuna Lenzerheides võistlemisest on möödas kaheksa aastat, ei mäletanud ma sealsest staadionist ja rajaprofiilist suurt midagi. Ainus, mis meeles, on sigarasked tõusud, mida ilmselt kurguvalu ja algav mononukleoos võimendasid.
Staadionikompleks on MM-i tarbeks suuremaks ehitatud ja tundus sportlase jaoks kompaktne ning mugav. Hooldetiimidega oli muidugi oma lugu, tiimiparkla oli staadionist 500-1000m kaugusel, sõltuvalt, kui lähedale parkida õnnestus. Parkla ise oli püsti pandud põllu peale ja rasked autod olid sellest tekitanud paraja mudamülka. Parkla teema jäi ainsana silma, mille kallal tuleks enne MM-i veel tegeleda.
Hooldetiimi parkla asus staadionist hirmus kaugel. Seega ei pane imestama, et WC on parklatesse tassitud.
Väsinud ja tuimad lihased
Pikalt aega kohenamiseks ei antud ja teha sain kaks trenni staadionil. Esimene rahulik ja teine võistluseelne lahtisõit. Sain Hochfilzenis ilmselt oma viimase jõutrenniga pisut üle pingutatud ja keha tundus treeningutel väsinud. Võimlesin-mudisin-venitasin kuis oskasin, aga päev enne võistlust tundus, et see tegi olukorra veel hullemaks. Lisaks väsimusilmingutele lihastes oli nüüd juba tunne, nagu oleks need tuimaks võimelnud. Tugevat ebakindlust tekitas ka võistluseelne lahtisõit, kui läbisin ühe 2,5km ringi võistluskiirusel ja viimase pika tõusu otsas sain sõna otseses mõttes haamri. Tavaliselt teen võistluseelsel õhtul ka väikese võimlemisringi, sel õhtul ma enam oma lihaseid ei torkinud ja lootsin parimat.
Lenzerheide kergelt halvad mälestused hakkasid vaikselt ilusatega asenduma. Loodus oli seal küll hingemattev.
Sprint
Hommikujooksu oli juba oluliselt lihtsam teha kui eelnevatel Lenzerheide hommikutel ja see tekitas minus optimismi. Ainus, mis pisut muretsema pani, oli tugev lumesadu. Staadionile jõudes ja soojendust alustades mõistsin, et lumesadu sprindidistantsi läbimist maratonimõõtu ei vii, suusk siiski libises ja just nendes kohtades, kus lumi oli korralikult kinni trambitud nii-öelda klänkaks. Kokkupressitud märg lumi muutub läikivaks ja hirmkõvaks, mistõttu on kantida keerulisem ja tasakaalu hoida raskem. Mõned aastad tagasi oleks ma sellistes oludes jalakrampide kätte ära kärvanud, õnneks pärast oppi seda muret pole, aga mälestused elavad. Ja need paganama mälestused teevad mu sellistes oludes liiga ettevaatlikuks.
Pealelaskmine ja soojendus sujusid hästi ja alustasin oma sõitu. Stardikiirenduse järel mõistsin, et Hochfilzeni minekut mul pole ja täna päästab mind vaid pihtalaskmine. Lihased polnud küll nii ebameeldivad kui trennis, aga siiski mitte ideaalsed. Sõitsin nii kuis oskasin, aga laskumistel kaotasin palju. Esimeses tiirus kogusin ühe trahvi ja see ei sütitanud mind end hingetuks sõitma. Tegin oma asja edasi eeldades, et sõiduaeg saab olema niru. Püsti pääsesin puhaste paberitega ja kindlustasin omale koha jälituses, aga sellega minu võistlusvaim piirdus. Viimase tõusu alguses möödus minust endine murdmaasuusataja ja hetkel laskesuusa kõige kõvem sõidumutt ning võtsin talle sappa. Ta tempo polnudki üle jõu käiv ja siis mõistsin, et ju ma ei saa ikka väga kehv ka olla. Tema sabas viimasesse laskumisse minnes jäin hetkega maha, ma lihtsalt võtsin kurve liiga ettevaatlikult ja kaotasin ühe allamäe lõiguga oma 5-10 sekundit. Pärast laskumist tuligi finišisirge, tegin viimased tugevad tõuked ja ületasin joone. Tabloo pealt vaatas vastu muidugi eriti ilus tulemus, olin sel hetkel TOP10 hulgas.
Võistluse lõppedes vajus mul muidugi karp lahti, jäin 11. kohale ja sõitsin välja päeva 10. sõiduaja! Mitte oma kõige parema enesetundega maailma kiiremate laskesuusanaiste seas olemine ei saa enam olla juhus.
Laskumisi võtsin sprindis pehmelt öeldes haledalt. Oskused on olemas, aga peas elavad mälestused jalakrampidest. Väike fakt, noorteklassis olin laskumises meister, kõik noortesarja suusakrossid, kus stardis olin, panin kinni. Ma ei tea, mis juhtunud on…
Ujumistunnid Alvariga
Tavapärast jõulueelset fiaskot ma ei korraldanudki. On juba traditsiooniks saanud, et esimese trimestri viimasel etapil keeran sellise käki kokku, et hea on kui jälitusse pääsen. Nüüd olin olukorras, kus lisaks jälitusele ootas mind ees ka mass-start.
Naised said nädalavahetuse eel ühe päeva võistlustest puhata. Sellegipoolest alustasin oma päeva rutiinse hommikujooksu-ujumisega ja seekord olin kaasa kutsunud ka ERR-i. Alvar Tiisler on juba pikalt rääkinud, et tahab minuga hommikuujumise kaasa teha ja nüüd siis võttis ta julguse kokku ning liitus minuga. Seda vahvat klippi näeb ERR spordist: https://sport.err.ee/1609196797/video-tomingas-vedas-tiisleri-jaisesse-lenzerheide-jarve-talisuplema
Etteruttavalt võin öelda, et Alvar tegi luuslanki ja üleni ta sinna ei jõudnudki.
Kaader ERR-i loost, mil Alvari hommikujumisele viisin.
Muidu käisin koduküla jões hommikuti ujumas. Sealsete ekstreemsete oludega ma Alvarit šokeerima ei hakanud ja sõitsin hommikul autoga pisut eemale järve äärde.
Kergemal päeval hoidsin rutiini ja tegin hommikul trenni tiirus, kus püüdsin tohutu laskearvuga enesekindlust tekitada ja õhtul, nagu ikka, jooks-võimlemine. Nüüd oli lihase seisukord normaliseerunud ja võimlemist ma enam kartma ei pidanud.
Jälitus
Mul oli hommikul kuidagi eriti kerge ärgata, kuid öine HRV näit kellal midagi head ei näidanud, õigemini on see Lenzerheidesse jõudmisest saati sant olnud. Hochfilzeni sprindiga suutsin omale seose tekitada, et hea HRV=hea sõiduvorm, tegelikult ei tasu andmetesse siiski ülemäära kinni jääda, mida tõestas ka jälitussõit.
Pealelaskmine ja soojendus kulgesid eriti lihtsalt. Ootasin startimist, mis minu puhul pole tavaline. Võistlemine on siiski rõve ja ebamugav ning midagi meeldivat selles pole, kuniks finišini, aga jälitussõit formaadina tundus minu jaoks sel päeval põnev ettevõtmine.
Alustasin ja kõik oli kontrolli all. Esimese ringi lõpuks polnud väsimus ega raskustunne mind kimbutama hakanud ja sain mõnuga laskmist alustada. Tegin ühe vea ja pidin suunduma trahviringile. Kõik oli veel kontrolli all, seda enam, et ringil olles liikusid mulle konkurendid selg ees vastu. Järgnevas tiirus virutasin suisa kaks mööda! See juba tekitas suurt nördimust, aga kuna sõita oli tõesti meeldiv, siis jätkasin vihaga. Õnneks pääsesin esimeses püstitiirus trahvideta ja olin mängus tagasi. Noppisin järjest ees olevaid tüdrukuid ja enesekindlus kasvas. Viimasesse tiiru jõudes manitsesin end pingutama, püsti laskmine on ju ometigi lihtne ja kui natukenegi end kokku võtta, peaks märgid kukkuma. Kokkuvõtmisest oli vähe kasu, lasin kolm ja olin sellega kõik oma kaardid maha mänginud. Lasud istusid jälle märgi ülemises ääres, need, mis mööda läksid, olin päästnud liiga vara. Oleks märk ovaalne, oleks need kukkunud. Kuna rasket momenti polnud ikka veel tekkinud, sõitsin hea rütmiga lõpuni, seejuures korjasin eest nii palju tüdrukuid kui võimalik, aga proovisin siiski säästa end järgneva päeva mass-stardiks. Finišijoonest 25. kohal üle libisedes ei vajanud ma isegi aega hingetõmbeks, minugipärast oleks võistlus võinud veel jätkuda. See sõidutunne oli midagi enneolematut.
Kaugeltki polnud ma oma sooritusega rahul, valasin isegi paar pisarat selle viimase tiiru kolme möödalasu pärast. 1-2 on veel andestavad, aga kolm, see on liig mis liig! Mind veidi lohutas teadmine, et sõitsin välja päeva 6. suusaaja. Nüüd ei jäänud muud üle, kui minna peale sõitma, kosuda ja valmistuda juba massiks.
Jälitussõidus oli mul enneolematult hea sõidutunne ja minugipärast oleks võistlus võinud mitu ringi pikemgi olla. Siis saanuks äkki vigade parandust teha.
Mass
See on ikka vahva tunne küll, kui MK üldarvestuse alusel massi pääsed, mitte ei kobista end sisse etapipõhise tulemusega. Stardirivis seistes ei tundu sealne seltskond enam nii aukartust äratav, nüüd oledki osa sellest!
Pealelaskmine oli stressi tekitav, eredalt olid meeles veel eelmise päeva kuus trahvi. Lasin palju ja ära läksin ikka suures ebakindluses. Muretsema pani ka fakt, et olen 18. rinnanumbriga ja stardin grupi keskelt. Keskel olles ei ole kuhugi pageda, kui mõni eesolev kukub ning kurvides sõidetakse sind lihtsalt karpi. Mu ainus eesmärk oli essa ring mitte kukkuda ja proovida varustus terveks jätta.
FOTO NordicFocus/Manzoni- Pealelaskmine oli stressi tekitav, ebakindlust sisendas jälitusõidu kuus trahvi.
Kui start käis, polnud mul šanssi end ettepoole rabeleda, olin grupi keskel ja pidasin seal võimuvõitlust paremate rajaosade hankimise eest. Minuga läks õnneks ja sain esimese pundiga koos tiiru. Algus oli paljulubav ja pääsesin puhaste paberitega. Tõmbasin kohe liidrile kannule ja oli üllatav, kui lihtne oli tiirus kaotatud ajavahe tasa teha. Liidri tempo oli minule igati jõukohane ja järgmisesse tiiru tulles olin värske.
FOTO NordicFocus/Manzoni- Olin pärast esimest tiiru kõrges mängus.
Ka teise lamadestiiru lasin puhtalt ning nüüd sulas eesolev seltskond tunduvalt väiksemaks. Läksin liidriga koos 3. ringile ning kohati tundus, et tema tempo jääb lahjaks. Samas etteotsa ma minna ei soovinud, siis saab tema minu taga laskumisel tuules puhata ja seda rõõmu ma talle pakkuda ei kavatsenud.
Liidri tempo jäi minu jaoks isegi et lahjaks, aga ette tööd tegema minna ma ka ei kavatsenud.
FOTO Kevin Voigt Fotografie. Ma ei mõelnud rajal positsioonile, keskendusin rajalõikude parimale läbimisele ja muretsesin püstitiirude pärast.
Esimesse püstitiiru tulin loomulikukult hirmuga, peas ketras vaid jälitusõidu kolm trahvi. Otsustasin võtta eriti rahulikult ja minna kindla peale välja. Asend ja kõik muu tundus klappivat ning lasin esimesed kolm märki kindlalt alla, aga viimased kaks jäid nukralt üles. Olin maruvihane, sest ei mõistnud probleemi, kuigi see oli ilmselge. Lasin JÄLLE märgi ülemisse otsa. Tiirutasin siis oma trahviringe ja jälgisin, kuidas minu positsioon kolinal langeb. Võitlesin edasi ja noppisin ees olevaid tüdrukuid. Välja peal oli isegi näha eesolevat liidrite punti ning ei tundunud üldse utoopiline nad veel kätte saada. 2km ring osutus siiski liiga lühikeseks, et selline ime juhtuks ja minu saatus oli viimase tiiru otsustada. Matile jõudes otsustasin maksimaalselt kindla peale välja minna, võtku see ajaliselt kaua võtab. Kõik klappis ja alustasin laskmist. Märgid kukkusid kuniks eelviimaseni. Trahv kirjas, aga õnneks viimane kukkus ja pidin tegema enne lõpuheitlust ühe 150m ringi.
Sain statalt minema 14. kohalt. Eesolevatega oli paras vahe sees, aga sain 3 tüdrukut üsna kärmelt kätte. Nüüd oli kaugemal veel rootslanna Linn Persson, kes ei tundunud enam kõige värskema ilmega ja olin kindel, et kui temast tõusul möödun, ei suuda ta minu tempos enam püsida. Viimase tõusu alguses möödusingi temast kui postist ja andsin käiku. Tundus, et ta on maha jäänud ja ilmselt tegin liialt suure järeleandmise ning peagi tuhises ta minust mööda. Ta tempomuutus oli hämmastav ja ma ei suutnudki talle enam sappa võtta ning viimasel laskumisel andsin oma haleda tehnikaga talle veelgi edu. Ületasin finišijoone 11. kohal ja prantsatasin lumele puhkama. Täna sellist vurtsu minus polnud, et võiks rõõmsalt võistlust jätkata ja vajasin taastumiseks pisut pikutamist. Pikutasin ja mõtlesin elu üle järele. Olen sõidukiiruse mõttes jõudnud soovitud tasemele, see on täpselt see, millest oma võimete juures julgesin unistada, samas mis saanuks, kui ma lasknuks 1-2 trahvi vähem…
Sõitsin Lenzerheides välja uskumatud sõiduajad, olen maailmakarika üldarvestuses esimese trimestri lõpul 17. positsioonil. Kõik on tulemuste mõttes läinud nii, nagu lootsin. Laskmise osa on muidugi omaette teema, Östersundis lasin oma elu esimesed 4x0 ja üleüldine tabavusprotsent hakkas juba lubama. Samas endiselt lähen ma igasse tiiru kohutavalt ebakindlalt ja iial ei tea, mis sealt tuleb.
Maailmakarika üldarvestuses olen esimese trimestri lõpus 17. kohal. Kõik on läinud nii, nagu peab!
Nüüd järgneb enamuse jaoks kauaoodatud, minu jaoks parajaks peavaluks jõulupaus. 3 nädalat ei ühtegi võistlust ja selle perioodi jooksul olen eelnevatel aastatel suutnud end korralikult ära käkkida. Katsun võimalikult targalt tegutseda, hoida režiimi, püsida terve ja tegeleda süvitsi laskekindluse taastamisega. Õnneks teen laskmisel vigu samadesse kohtadesse ja nende lahendamine ei tohiks olla võimatu ülesanne. Esmalt puhkan relvast, et võistluslaskmisega sisse jäänud vead pisut unustada ja siis võtan selle püssi asja tõsisemalt käsile. Pühadeperioodile ma ülemäära rõhku ei pane, küll seda jõuab tulevikus pereelu elades kogeda küll ja veel. Aga sina, kallis lugeja, ei pea rabelema maailma laskesuusaeliidis ja võid väikese puhukuse omale lubada. Naudi seda imelist pühadeperioodi, püsi terve ja ära üle söö!
Jõulumeeleolu loomiseks sai hotellituppa jõulukuuse sarnane nähtus tassitud.
