Tuuli Tomingas: mul oli spordist kopp ees

Mida ma siis kevadel tegin?

 

Hooaja lõpetasin ootamatult. Keha ei pidanud enam vastu ja päev-päevalt läks seis aina kehvemaks. Põhjust ei pea kaugelt otsima, sest loll pea on keha nuhtlus. Tahtsin nii kuramuse väga viimase MK-trimestri jooksul midagi suurt korda saata ja pingutasin emotsiooni pealt treeningutel üle ehk tegin plaaniväliselt omaalgatuslikult intensiivseid treeninguid. Väsimus ainult kuhjus ja kuhjus ja kaevasin end aina sügavamale auku.

 

Teadmine, et olen augus ja sellest enam mingi valemiga hooaja lõpuks välja ei tule, tõmbas mu emotsionaalselt üsna põhja. Õli lisas muidugi tulle ka kogu see Ukraina teema. Otepää MK-ga sai punkt pandud hooajale ja nädal pärast seda elasin elu täiel rinnal, tegin kõike, mida olin pea terve aasta alla surunud või millest olin pidanud loobuma. Ma pidutsesin, veetsin aega lähedastega ja sõin seda, mille soov parasjagu pähe tuli.

 

Otepää MK teatevõistlusi raja äärest vaatamas. Nautisin publiku melu sees olemist täiel rinnal. Kodupubliku hulgas olemine oli vapustav kogemus

Otepää MK ülekannete kommentaatorina stuudioruumis viibides astus sinna sisse Eesti Vabariigi President. Ei osanud kuidagi seal olla, konutasin nurgas kasti peal, tundes end üsna ebaviisakalt

 

Otepää MK raames korraldati pärast koroona aja algust esimest korda korralik MK-pidu, kuhu smuugeldasin sisse ka oma kõige lähedasemad

 

Koolist väljakukkumise äärel

 

Et selle ennasthävitava perioodiga mitte ära harjuda, panin paika kindla kuupäeva, mil hakkan taas tuleviku nimel tööd tegema. Kohe, kui nädal elu nautimist mööda sai, otsustasin oma unarusse jäänud kooli käsile võtta. Nii ma siis kõndisin sirge seljaga TTHKK uksest sisse ja andsin õppekorraldusspetsialistile uhkelt teada, et ma olen nüüd valmis kooliga tegelema. Selle peale vaatas ta mulle altkulmu otsa, avas arvutist minu õppimisega seotud info ja proovis läbi lillede selgitada, et minu koolis jätkamine on suhteliselt suure küsimärgi all, sest ma pole järginud oma individuaalset õppegraafikut.

 

Kas siis eksmatrikuleerimine? See mulle ei sobinud ja otsustasin iga hinna eest leida mingi lahenduse. Peale mõningate koolis olevate tegelastega asja arutamist selgus, et asi nii must-valge ei ole ja oma õpinguid saan siiski edukalt jätkata. Aga...olin end sügisel registreerinud ühele oma eriala kõige raskemale ainele, millest on tervisekaitsekursuste jooksul saanud tõsine verstapost. Selgus, et viimane tasuta eksami sooritamise võimalus on kahe nädala pärast ja ühtäkki tuli mul saada selgeks kogu aasta materjal kahe nädalaga. Nii ma siis kapseldasin ennast kaheks nädalaks tuppa õppima. Kord päevas käisin siiski liigutamas ja mõned üksikud päevad sellest perioodist läksid kaduma muude kohustuste tõttu.

 

Eksamile läksin enesekindlalt, eksamilt lahkusin ebakindlalt. Kuna seda ainet andsid viis eri õppejõudu, siis oli ka eksamil viis eri osa. Kui ühe osa läbi kukud, kukud kogu eksami. Laias laastus oskasin tööd hästi, aga ühes osas mängisin küll loteriid. Olin kindel, et kukun selle eksami läbi. Aga võta näpust, läbisin ja veel edukalt!

 

Kooliga seotud motivatsioon sai sellest uue hingamise ja võtsin ette mitmeid teisi tegemata asju. Lõpp terendab kaugustes ja soov kool lõpetada on suur.

 

Hooaja viimane võistlus, EMV. Olin viimasel pooleteisel nädalal sisuliselt toas elanud ja andnud ainult ajule vatti, seega võistlus läks totaalselt aia taha. Lõpetasin mass-stardi eelviimasena, viskasin numbri seljast ja libisesin inertsist autosse, et kärmelt koju sõita ja õppimist jätkata.

 

Põltsamaal korraldatud showvõistlus, tibud ja tipud. Kohal oli eesti suusamaastiku parimad tegijad, kes pandi paari 2 väikse tulevikutegijaga. Pildil olen parasjagu püssiga loosipartnereid valimas. Laskma pidi värvitud vedelikuga õhupalle, olenevalt sellest, mis värv õhupalli seest välja tuli, selgusid ka võistkonnakaaslased.

 

Aeg korraldada ära kõik siiani edasilükkunud sündmused. Tegime sõbrannadega kolmepäevase festivali, kus tähistasime tagantjärgi jõule, aastavahetust ja kõigi meie sünnipäevi.

 

Kokkukukkumine ja hambaopp

 

Kui kord päevas liigutamine (st. tunniajane kerge treening) juba omaette väljakutseks osutus, oli kaks võimalust, kas ma pole ikka veel hooajast ära taastunud või on mu kehaga miskit lahti.

 

Hirmu ajas nahka olukord ratsutamas. Tavapärane trenn, ainult et ratsutamise plats oli kevadise külmumise-sulamise tõttu üsna libe. Sõitsin ühe nooremat sorti hobusega, kes võib-olla polnud just kõige arukam, vaatamaks, kuhu ta astub. Rahulikult traavi tiksudes käisin ühtäkki koos hobusega pikali. Vaene mära oli libisenud ja tasakaalu kaotanud. Lendasin selle vangerduse tõttu hobuse seljast alla, õnneks nii, et hobune minu peale ei kukkunud. Olukord ehmatas nii mind kui ka hobust ja loom oli end püsti ajades üsna segaduses. Ta ajas end mõned korrad ehmatusest tagajalgadele, olles sel hetkel minu kohal. Jälgisin süda puperdades tema reaktsiooni, ise tardunult pikali maas. Olukord laabus, hobune rahunes. Ajasin end püsti, aga mingil põhjusel ei jõudnud mu nägemine olukorrale järele. Poolpimedana läksin hobuse juurde, patsutasin teda ja ootasin pingsalt, millal hapnik mu pähe tagasi jõuab. Aga ei jõudnud…tundsin, kuidas teadvus hakkab aina rohkem hägustuma. Treener kupatas mu pikali, käskis jalgu üleval hoida ja tegeles hobusega ise edasi. Mingi hetk tundsin end juba okeilt ja olin valmis uuesti hobuse selga istuma, kuid püsti tõustes hägustus pilt uuesti. Igavene jama ikka küll, tahtmine tegutseda oli, aga keha järgi ei jõudnud. Lamasin seal siis oma 15 minutit. Kui lõpuks püsti ajades pilt ees püsis, istusin siiski korra hobuse selga, et nii endal kui ka hobusel olukorrast mingit kehva maiku suhu ei jääks. Viga me kumbki ei saanud, tegu oli siiski ainult ehmatusega.

 

Kuna säärane pildi kadumine oli minu jaoks esmakordne, siis võtsin ühendust spordiarstiga. Pärast seda sai kehale tehtud põhjalik ülevaatus ja miskit nagu otseselt viga polnud, ainult suhteliselt suur jõuetus ja üks paistes lümfisõlm kaelal.

 

Ratsutasin sellel lumisel perioodil enamasti maastikul, kus avanesid imelised vaated.

 

Tarkusehammas ja OM

 

Juba mõned aastad tagasi näitas minu hambaröntgen, et tarkusehambad ei mahuks kasvama hakates minu suhu normaalselt ära. Profülaktika mõttes sai eelmisel kevadel üks välja opereeritud, aga kuna tegu on üsna räige protseduuriga, siis otsustasime arstiga, et teise kurja juure, mis ilmselt tulevikus probleeme hakkab valmistama, tõmbab ta välja aasta pärast.

 

See allesolev potentsiaalselt ohtlik hammas otsustas kasvama hakata just OMi ajal. Mõni öö seal kaugel Hiinas ma siis valutasin oma hammast ja osadel päevadel pidi külm veepudel pidevalt käepärast olema, et saaks vajadusel suud loputades valu tuimestada külma veega.

 

Selle valutava hamba tõmbamine sai sätitud aprilli lõppu. Protseduur läks ludinal, kuid hamba ja igeme vahele oli tekkinud korralik elu. See piirkond mädanes ja ilmselt oli see ka põhjus, miks lümfisõlm lõua all suurenenud oli.

 

Plaanid sai sätitud nii, et tõmbab siuh-säuh hamba välja ja siis põrutan Tallinna edasi, sest Tallinnas ootasid mind edasised tegemised. Üheks selliseks oli laskesuusatamise hooaja lõpetamine, kuhu olin ennast mentaalselt valmis pannud, et pean paistes põsega minema. Põsk paiste ei läinud, aga teel Tartust Tallinna hakkas hamba tõmbamise protseduuriga kaasnev tuimestus kaduma. Tallinna oli oma poole tunni jagu minna, aga mu suu hakkas metsikult valutama. Ähkisin ja puhkisin roolis, pilt muutus uimaseks. Vedasin end siiski apteegini välja, kust sain kätte oma valuvaigistid ja vajalikud ravimid. Kassajärjekorras seistes võis mu hädine olek näida nagu narkomaanil, kes vajab kiiresti uut doosi.

 

Päev-päevalt paranes mu suu probleemideta ja enesetunne aina paranes. Trenni tegemine muutus meeldivamaks ja füüsiline pool kosus samuti jõudsalt.

 

Tarkusehamba opist pole nähtavat jälgegi, suu vaid valutas ehk mina laskesuusatamise hooaja lõpetamisel aasta 2021/2022 parima naissportlase autasu vastu võtmas.

 

Appi, aeg lendab!

 

Aeg möödub märkamatult ja juba ongi kätte jõudnud mai ehk uue hooaja ettevalmistusperiood. Pole kahtlustki, et jätkan TT tiimis. Meie pundis on värsket verd Hanna-Brita Kaasiku näol ja varuks nii mõnedki uued ideed, mis peaks mind 2026 OM-il eduni viima. Aga üks on selge, iga-aastane traditsiooniline töölaager toimub endiselt. Nüüdseks juba neljandat kevadet järjest istutan Soomes metsa, mis on hea võimalus arendada läbi füüsilise töö oma põhja (st. madala intensiivsusega treenitust) ja selle juures teenida lisaraha. See istutamise värk pole mingi meelakkumine, tööpäevad on pikad ja mõnikord teeb ka ilm olukorra üsna väljakutsuvaks. Aga selle ettevõtmise juures on oma võlu, eriti kui eelnenud on mentaalselt raske periood (nt õppimisperiood). Värskes õhus viibimine ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine, milleks on puude mättasse pressimine, on justkui aju taaskäivitamine. Seega, kui tänavu 3. mail Soomes lumi ära sulas, pakkisin koos teiste TT tiimi tegelastega kotid ja põrutasime Soome.

 

Aga sellest, kuidas minu Soome (töö)laagri periood möödus, saad lugeda juba järgmisest blogist. Tere tulemast tagasi ja hoia end minu jätkuvate seiklustega kursis!

 

Kevadel sai minu hommikuujumise traditsioon uuesti alguse.	Parima sõbranna hokimängu vaatamas, kus ta sai kaela EMV hõbemedali.
Ma maamessil raievõistlustel sõna sekka ütlemas ja huvilistele autogramme jagamas.	Enne Soome minekut alustas TT tiim juba ühiseid treeninguid täienenud koosseisus.