Tuuli Tomingas Östersundis: olenemata fluorikeelust ja pisaratest lippab suusk hästi

 

Kodune periood ja MK ootus

 

Laager Idres sujus trenni mõttes hästi. Rootsi meistrikad peegeldasid ilmekalt treeningmahu pealt võistlemise seisu, ei midagi erilist, samas polnud põhjust ka muretsemiseks. Pärast laagrit tulime nädalaks Eestisse, kus tuli jonksu ajada kõik hooajaeelsed kohustused.

 

Kodumaal olles oli mul kolm eesmärki. Esmalt see, et tehtud saaks võtmetrennid. Tugevad trennid sai planeeritud Rakveres rullilindil, ülejäänud kiiremad liigutused tegin jooksu pealt. 

Kodusel perioodil tegin paljud trennid sisetingimustes, sest lund oli liiga vähe, et suusatada ja liiga palju, et rullitada.

 

Teine eesmärk oli klattida ära kõik, mille pidin enne pikka äraolekut klattima. Natuke tegelesin kooliga, ajasin taga jõulukinke ja kohtusin lähedastega, sest jumal teab, millal neid üks kord taas näost näkku trehvab.

Hooaja eel tuleb veiniklaas restoranis tee vastu välja vahetada.

 

 

Nautisin kallite inimestega koosolemist täiel rinnal.
 

Kolmas ja kōige tüütum kohustus oli kodu suurpuhastus. Seda seepärast, et minu koduhoidjad (külalised, kes sellel eluvaimu sees hoiavad) sinna sisse astudes asjade vahele ära ei upuks.

 

Kõik eesmärgid said täidetud, olgugi, et tõmblemist oli palju ja unetunnid pisut kannatasid. Sain südamerahuga Östersundi sõita ja keskenduda MK esimeseks stardiks.

Viimane pilk kodumaale
 

Östersundi jõudsime esmaspäeva õhtul (20.11), esimene start oli laupäeval (25.11). Alustasime rahulikult. Kolmapäeval oli kavas juba tugev treening, et keha võistlusteks valmis seada. See trenn oli kohutav! Keha ei teinud absoluutselt koostööd. Süüdistasin külma ilma, fluorivabasid suuski ja nädalast pausi suusatamisest. Tavaliselt piisab ühest tugevast trennist, et kõik toimima hakkaks ja selles usus ma nädalavahetusele vastu ka läksin. 

 

Segateate eel ma suurt lahtisõitu rohkem ei teinudki, vaid lühemaid sutsakaid ja nende puhul ohtu kehvaks soorituseks ma tuvastada ei suutnud.

Kõik tundus stardi eel korras olevat, isegi viimane jõutrenn sujus hästi.

 

Autor: Reiko Kolatsk. Tõenäoliselt viimane pilt MK esimesest nädalast kui veel siirast rõõmu tundsin

 

Kes tuled välja lülitas?

 

Nüüd see siis algas - maailmakarika sarja esimene start. Olen selle hooaja nimel terve suve rassinud, läbinud kõige rõvedamad trennid lootuses-ootuses, et talvel olen parem kui kunagi varem. 

 

MK sai alguse segateadetega ja mind pandi kolmandasse vahetusse. Sain rajale täitsa normaalsel positsioonil ja panin stardist hea hooga minema. Aga… juba esimese sirge lõpuks puudus minus särts ja võim. Ma isegi ei hingeldanud, aga jalad olid all justkui võõrkehad. Tahaks gaasi juurde panna, käsklus kehasse edasi ei jõudnud. 

 

Lasin lamades kiire nulli, püsti vajasin ühe märgi alla saamiseks kolme varu (kui juba hakkab viltu minema, siis korralikult). Õnneks trahviringist pääsesin ja pärast mind tegi Susan korraliku sõidu ning tõi Eesti finišisse 13. positsioonil.

Foto autor Reiko Kolatsk. Seis oli nõnda hapu, et isegi lätlase kannul oli raske püsida!

Järgmine päev oli kavas individuaal ja mul ei jäänud muud üle, kui oma hingehaavad kokku lappida ning uueks stardiks end valmis seada.

 

Individuaal tõotas olema ränk. Kehva vormiga ei ole lihtne 5x Östersundi 3km ringi tõusu ronida, lisaks veel need külmakraadid, mis minu lihast veelgi tuimemaks teevad.

 

Veel väike lootus enne starti oli, et segateade pani minu keha mahlad liikuma ja sõita on nüüd oluliselt kergem. Aga ei, juba esimese tõusunuki peal oli selge, et imet pole juhtunud ja nii ma siis tuikusin oma võistluse lõpuni. Õnneks tiirudega sain hakkama ja piirdusin vaid kahe trahviminutiga. Tänu tiirudele platseerusin 33. kohale ja korjasin esimesed punktid.

 

Finišisse jõudes ma isegi ei hingeldanud, olin kogu raja sõitnud läbi anaeroobsesse tsooni sattumata. Võtsin suusad jalast, suundusin WC-sse, poetasin paar pisarat. Pühkisin silmad kuivaks ja läksin ERRi kaamera ette aru andma kogu Eesti rahvale. 

Foto autor Reiko Kolats. Juba pärast stardikiirendust oli selge, et imesid pole juhtunud.
 

Mind valdas tohutu kurbus, kogu maailmast olid kadunud värvid. Kuidas on võimalik, et asjad nii kiiresti peesse lähevad? Terve suve olen järk-järgult arenenud, õlavigastusest olen 100% taastunud, mitte ükski test ega jõuproov pole säärast tagasiminekut veel näidanud. Mis minuga toimub?

 

Võtsin sel õhtul vastu valesid otsuseid üksteise järel, see lõppes muidugi sellega, et järgmisel päeval ei olnud mul tahtmist uksest nina välja pista, kuniks keskpäevane trenn selleks sunni andis. Olin pehmelt öeldes masenduses, maailm tundus olevat vaid mustades toonides.
 

Poolkohustuslik bowling, mida kogu Eesti koondis individuaali järgsel päeval harrastas. Oli tore vaheldus, aitas mustad mõtted korrakski unustada. Ei tea, kas asi bowlingus, aga pärast seda saatuslikku päeva hakkasid riburadapidi meie koondise liikmed haigestuma COVID-isse.
 

Naiste teade

 

Uuel nädala teisipäevaseks võistluseelseks trenniks pidin end taas kokku võtma, sest kolmapäeval ootas ees oluline võistlus kogu meie naiskonna jaoks. Tuju aitab üleval hoida areng ja seega keskendusin selles trennis tehnika lihvimisele. Iga paremuse suunas liikumine aitas hoida vaimu värskemana. 

Foto autor Reiko Kolatsk. Eneseusu tõstmiseks pean tundma arengut. Kui areng just suusakiiruses ei avaldu, siis meelerahu aitavad tekitada tehnikatrennid

 

Kolmapäeva hommikul tundsin end endiselt. Õnneks aitas kehasse söövitatud režiim päeva kenasti alustada ja tehtud said kõik võistluseelsed olulised elemendid. Tunne oli normaalne, mul polnud end raske liigutada, aga mis toimub tugeva pingutuse ajal, seda ei osanud ma ennustada. Seega enesekindlus oli ümmargune null.

 

Lasin end teates panna 3. vahetusse, et vähendada tõenäosust liiga vara ringiga saamisel. Regina sõitis, nagu ikka, esimest, seekord siis Susan, kes sõitis suurepärases vormis teist vahetust. Tüdrukud vajasid tiirudes varusid ja tõid teate minuni 11. positsioonil. Polnud halb punt, kellega rajale minna. 

 

Essal ringil tajusin, et jalgadesse on tekkinud MINGI tunne. Kas tõesti hakkab lihas koostööd tegema!? Tiirudes vajasin vaid üht varu ja tänu sellele tõstsin Eesti suisa 7. kohale. Sõidus kaotasin muidugi endiselt palju, aega läks raisku käpikute kepirihmadest läbisurumise peale, sest ma polnud head süsteemi veel leiutanud. Mis peamine, tunne pingutada oli juba oluliselt etem kui individuaalis.

 

Autor NordicFocus/Manzoni. Naiste teate ajaks oli sõidutunne oluliselt paranenud. Ajaline kaotus oli küll metsik, aga siinkohal võin veidi süüdistada mittetoimivat süsteemi kepirihmade kättepanekul.

Kõige suuremat rõõmu pakkus muidugi Hanna, kellelt keegi ei oodanud midagi. See oli tema elu esimene teade ja mõistagi pole ta tegelikult MK-ks veel valmis. 1,5 aastat püssiga tööd tehes võid kuitahes andekas olla, aga relvaga kohanemine võtab lihtsalt mitu aastat. Hanna kogus küll lamadestiirus ühe trahvi, aga kompenseeris kõik püsti laskmisega, kui vajas vaid üht varu. Tüdruk tõi meie tiimi finišisse 11. positsioonil ja nii kõrgest kohast ei osanud me selle uue koosseisuga keegi unistada.
 

 Pinge laes, viimase vahetuse viimane tiir. Kaks endist murdmaa tüdrukut rivaalitsemas. Hanna tuli sellest olukorrast filigraanselt välja!
 

Füsio sõnad: Kui oled panustanud, siis varem või hiljem saad selle kuhjaga tagasi

 

Sprindipäevaks tundsin, et MK režiim hakkab juba loomupärasemaks muutuma. Ebamäärastel aegadel trennid ja võistlused ei löönud keha enam sedasi sassi. Üle nädala kulus organismile selgeks tegemisele, et trenni ei pea tormama otse hommikusöögilauast ja lõpetama siis, kui toss totaalselt väljas on või kui järgmise söögikorra aeg kätte jõuab. Kõlab, nagu pidin kohanema laiskusega. 

 

Sprindipäeva soojendust oli lihtne teha, aga ma ei julgenud kellelegi seda kõva häälega ütlema minna, sest võistlussituatsioonis võib olukord olla midagi muud. 

 

Kui aeg tuli, panin stardist ajama ja järjest hakkasid konkurendid selg ees mulle vastu liikuma. Mõistsin, et vana mina olen tagasi! Kogusin lamadestiirus kaks trahvi. Lasud olid kõik mingil põhjusel kella 9 suunas, seega suurt päästmisviga ma ei teinud, relv oli pealt ära ja asi võis olla minu paksudes kinnastes.

 

Püstitiiru läbisin puhtalt ja see andis jõudu võidelda. Lõpetasin 28. positsioonil ning sõitsin välja päeva 18. sõiduaja. See on kirjeldamatu, kui palju rõõmu pakkus mulle sellisest jamast välja tulek, suva need kaks väikest möödalasku.

Foto autor NordicFocus/Manzoni. Grimassidest juba näha, et pingutada kannatab!

18. sõiduaeg!
 

Pühapäeval ootas ees jälitus ja pealelaskmisele suundusin üksi. Susan oli omale öösel palaviku hankinud ja valmistus kojusõiduks. Ta ei olnud ainus, kes jälitusõidust loobuma pidi, startijate rivi oli päris hõredaks jäänud ja 60-st oli tulemas vaid 49. Susanist oli kahju, aga selles mõttes oli mul mugav, et pealelaskmisel polnud mingit võimuvõitlust, sain matil pikutada nii kaua kui tahtsin ja lasta relva peale, kuniks enesekindlus oli piisav. 

 

Tundsin end soojendusel hästi ja relva sain mugavaks timmitud juba enne pealelaskmise lõppu. Kõik sujus ja olin valmis minema. Minu kaotus võitjale oli sprindis 1.37 ja täpselt nii palju hiljem võisin stardikoridorist välja minna. Seda ka tegin ja tuhisesin rajale. Kohe sain kätte eesoleva tüdruku ja minu sõidutempo tundus olevat korralik. Esimeses tiirus lasin puhtalt ja jätkasin sõitu omale mugavas, aga heas rütmis. Lasin ka teise tiiru puhtalt ja tõusin kohtade mõttes aina ettepoole. Sain 3. ja 4. ringi sõita Tšehhi esinumbri Markéta Davidová järel ja tema tempo sobis mulle ideaalselt. Lasin 3. tiiru jällegi puhtalt ja see tekitas minus meelerahu, et nüüd kogun maksimaalselt 5 trahvi, aga tõenäoliselt ikkagi vähem. 
 

Viimasesse tiiru tulingi teadmises, et ma pole nulli laskja ja niikuinii midagi koguneb. Valmistasin end vaimselt ette, et trahvi saades alla andma ei kipuks. Lasin alla 1,2,3… 4. Pärast neljandat pihtalasku kargas ikkagi pähe see kiuslik mõte, et ma pole nulli laskja, aga lõdvestusin, keskendusin ja päästsin. Märk kukkus! Viskasin püssi selga, vaatasin uuesti oma märki, et veenduda juhtunus. "Mida kuradit! Ma lasin just kõik 20 padrunit pihta!" mõtlesin endamisi. Olin natuke liiga õnnelik, et minna viimast ringi tavapärase vihaga raiuma ja seega võtsin vastu ebaratsionaalseid otsuseid. Esmalt lasin eesoleval pundil tõusu peal minna, kuigi jõudu jagus. Tagant tulev norrakas tundus ringi esimeses pooles veel ohutus kauguses olevat ja ma leppisin olukorraga, jäin mugavustsooni. Mugavustsoonis sõites jõudis norrakas mulle sappa ja laskumise tuules ta möödus. Tegin taas vale otsuse, et talle kohe enne viimast tõusu kiirendusega järele ei võtnud ja ühtäkki oli ta juba liiga kaugel, et temaga lõpuheitlusesse astuda. 

 

Lasin käigu viimasteks sadadeks meetriteks välja, kuniks märkasin Indrekut raja ääres, kes röökis, et pingutaksin täiega lõpuni. Tundus super imelik, et ta sedasi karjub, sest taga oli tükk tühja maad, aga allusin. Sain aru, et miski jama on lahti ja kui finišijoone ületasin ning tulemuste tablood nägin, tabas mind suur segadus. Minu nime taha oli poetatud kollane tärn. Mida ma valesti tegin?! Peatselt sain selgust, et olin stardis varastanud ja seetõttu lisati minu ajale automaatselt 30 sekundit juurde. Olin 0,2 sekundit stardikoridorist varem välja tuhisenud, kuigi võin vanduda, et kellal oli 1,37 eest. Vaidlemiseks põhjust polnud, pilt oli kohtunike poolt fikseeritud ja pidin lihtsalt olukorraga leppima. Kaotasin selle trahvi tõttu õnneks vaid ühe koha. 
 

Foto autor NordicFocus/Manzoni. Etapi lõpus kimbutas ilmataat meid eriliselt krõbedate temperatuuridega. Eelmise päeva trennis olin suutnud nina otsa külmakahjustuse tekitada ja et olukord hullemaks ei muutuks, teipisin jälitusõiduks näo kinni.

Eufooriasse ma oma tulemusest ei sattunud. Mitte lisatud ajatrahvi pärast, see on isegi et halenaljakas, vaid rahulolematust tekitas hoopis viimase ringi pingutus. Ma ei pigistanud endast kõike välja ja seega jäi sõidu pool kripeldama.

Väidetavalt on kaader jäädvustatud ajal, mil peaks minu stardihetk käes olema. Ilmselgelt olen selleks hetkeks juba üle stardijoone tuhisenud. 

Tulles tagasi alapealkirja juurde, siis individuaali lõpus kirjutas mulle minu füsio Hanno Tikkerbär, kellega olen Rakveres suvi otsa õla taastumise ja jõukavadega mässanud. Ta andis mõista, et kui olen kõvasti panustanud, siis varem või hiljem tuleb kõik kuhjaga tagasi ja seda mantrat ma edaspidi oma peas ketrasin. Tal oli vist õigus!
 

Fluorikeeld polegi selline peavalu, nagu algul tundus

 

Idres pani fluorikeeld mind muretsema. Kas suusafirma puhul olen ikka parima võimaliku variandi juures? Madshuses pole ma seni pettunud, igal suusamargil on halvemaid ja paremaid päevi. Murelikuks tegi hoopis asjaolu, et kui määrete osakaal hakkab fluorikeelust tingituna vähenema, määrab suuremat rolli suusa all olev lihv, mida Madshusel on praegu originaalis vaid kolm. Kardisn, et iga ilma jaoks pole mu pargis sobivaid suuski. See mure haihtus MK-startidega koheselt, sest konkurentidega võrreldes polnud Madshus kohe kindlasti kehv või kui oli, siis mina ei tea, mis imet need meie määrdepoisid seal rekkas korda saatsid, sest suusk töötas! Tundus, et üleüldine libisemistase on riigiti palju ühtlasem. Loodetavasti on tingimused tänu fluorikeelule ka võrdsemad.
 

Palju minupoolset tänu ühes pildis. Eesolev masin ,Hyundai Staria,  on MK-l võistlemise tänu Topautole üldse võimalikuks teinud ja selle taga seisvas rekkas möllavad meie väärt hooldemehed
 

Külmaga kohanemine ja käsitööring

 

Östersundi tulin pehmete Eesti külmakraadide pealt ja kohanemine -10 lähedaste temperatuuridega oli alguses paras peavalu. Lahmakas järv linna servas keeras vaid vinti juurde. Minu õnneks polnud see jääga kaanetanud, sain hommikuujumisi edukalt harrastada, aga asja pahupool oli veeaur, mida lahtine vesi ohtralt tootis. Trennid tiirudes olid parajaks proovikiviks. Niipea, kui olid pisut kauem matil pikutanud, jäätusid ära sõrmed, külm puges nahavahele ja kulus üksjagu aega suusarajal, enne kui soe uuesti sisse sai. Kui nende temperatuuridega toimetulek oli paras ettevõtmine, siis mis veel edasi? Etapi lõpuks ähvardas suisa -18 kraadiga. 

Lahtine vesi tootis veeauru, mis muutis külma talumise kordades raskemaks, aga vähemalt sain rahus hommikuujumisi harrastada. Kui väljas oli -18 kraadi, tundus +4 kraadine vesi isegi et soe.

Võtsin kasutusele kõikvõimalikud meetmed, et sooja sees hoida. Šoppasin ja ostukorvi prantsatasid akutoitel soojendussokid ja kindad, lisaks käpikud, aluskindad ja hunnikus soojakotikesi. Proovisin iga päev leida parimat lahendust ja üsna kiirelt sai selgeks, et akutoitel kindad ei sobi. RIP 80 eurot, aga need ei toiminud, esmalt lasta oli äärmiselt ebamugav ja laskumistel vihises külm tuul neist lihtsalt sisse. 

 

Rakendasin käpikuid. Originaalis pakutavad laskmise käpikud osutusid liiga õhukeseks ja tuli leida parem lahendus. Lõikasin peopesast katki ühed soojemad ja korralikumad, õmblesin lotendavad kihid kinni ning lisasin paela, et need kiirelt pärast tiiru uuesti üle sõrmede tõmmata.

Vasakpoolsed kindad ongi disainitud sääraseks, et enne lasketiiru saab käpiku alt sõrmed vabaks. Paraku osutusid need liiga õhukesteks. Tuli olla loov ja rakendada sarnast ideed tavaliste paksemate käpikute juures. Nõel ja niit said minu poolt kõvasti vatti.

 

Paksemad käpikud koosnesid mitmest kihist ja lihtsalt augu sisselõikamisest abi polnud, kihid oli vaja omavahel kokku traageldada

 

Nüüd oli toimiv meetod näppude soojas hoidmiseks olemas, aga jama oli selles, et kepirihmade kättepanek võttis paksudele kinnaste tõttu meeletult aega. Lahenduseks oli kepirihmade suuremaks õmblemine.

 

Teine teema on varvastega. Tipp suusasaapad on aetud soojapidavuse arvelt jube õhukeseks ja kergeks. Varbad ei mängi olulist osa võistluspingutuse juures, aga kui need kord juba jäässe lähevad ja hiljem sooja jõudes sulama hakkavad, on see üks põrgupiin. Võtsin kasutusele akutoitega soojendussokid. Sooja hoidsid need tõesti hästi, aga pisut pani muretsema asjaolu, et mind jõhkralt häirib, kui miski sääri soonib, tugeva pingutuse ajal kipuvad sääred siis krambitama. Nimelt ulatuvad need sokid üle sääre, peaaegu põlvedeni välja. Mul oli kaalukausil, kas lasta jäätuda varvastel või riskida jalakrampidega. Riskisin ja see õigustas end. Sokid ei surunud nõnda tugevalt mu sooni kinni, et see oleks segama hakanud.

 

Soojakotid leidsid minu puhul kõvasti kasutust. Need on siuksed pisikesed pakikesed, täidetud aintega, mis omavahel reageerides hakkavad soojust kiirgama. Sõltuvalt siis margist, mõni õhkab kuus, teine 12h. Kleepisin omale kotikesed soojenduspluusi sisse ja reielihaste kohale kombe alla. Toimis imehästi!

Soojakotikesed olid Rootsis popp kaup ja poodide käibele aitasin mina kõvasti kaasa.

 

Olin leiutanud omale meetodid tugeva külmaga hakkama saamiseks, kahju ainult, et need alles viimasteks startideks välja kujunesid.
 

Sõbranna tegi mulle üllatusvisiidi. Vähe sellest, et ta karjus raja ääres oma hääle ära, lisaks hoidis ta mu vaimu värskena ka spordivälises miljöös.
 

Nüüd ei pea külma ilma pärast mõnda aega muretsema. Järgmised etapid toimuvad Kesk-Euroopas ja siinkandis on kliima oluliselt pehmem. Seda sai juba kogetud esimesel hommikujumisel. Veest välja tulles võisin rahumeeli trikoo väel seista, ilma et jäsemed sekundiga külmast kangeks tõmbuks. 

 

Järgmised stardid algavad juba reedel. Hoiame pöidlaid, et haigusepoisid mulle ligi poleks pääsenud ja sõiduvorm alt ei veaks. Seniks järgmise blogini!