Tuuli Tomingas: Östersundi MK-etapp oli kindlasti mu seni kõige edukam MK-etapp

Nove Mestost Östersundi oli transpordi korraldanud rahvusvaheline laskesuusatamise föderatsioon. Bussidega lennujaama ja sealt tšarterlend Östersundi. Juba Praha lennujaamas oli relvade kontroll ja pagasi üleandmine tehtud sportlaste jaoks super mugavaks, tolliametnikud olid lennule registreerimise lettide juurde püsti pannud lauad, kus kiirelt relvalubasid jm kontrolliti. 

 

IBU korraldas reisi Östersundi sportlastele eriti mugavalt 

 

Samal ajal kui meie mugavalt IBU poolt korraldatud reisi läbisime, rändas kogu hooldetiim Östersundi maad mööda. Üsna tülikas teekond, mida õnneks aitas hakkida laevasõit Poola ja Rootsi vahel. 

 

Jõudes lennukiga Östersundi kohale, uurisin pingsalt lennukiaknast, et kas silma hakkab ka mõni hommikuujumise koht. Östersund asub piraka järve ääres ja on iseenesest võimalik, et mõned osad sellest on ka jäävabad. Lennuki aknast avanev vaade väga lootust ei andnud.

 

Östersundi kanti jõudes uurisin lennuki aknast hommikuujumise võimalusi. Esialgu ei paistnud kusagil lahtist vett olevat.

 

Lõunaks olimegi juba oma hotellis. Pealtnäha mitte midagi ütlev, aga seest igati uhke ja korralik. Tagatipuks sain omale veel üksiku toa, minu tavapärane toakaaslane Susan oli omale Nove Mestost nohu hankinud ja kuna mul on nohuga eelmisest hooajast väga halvad mälestused, siis elasime turvalisuse kaalutlustel eraldi.

 

Väljast ei midagi ütlev hotell...

 

...oli seest täitsa uhke

 

Kui haigustest rääkida, siis Nove Mestos lahvatas mingi eriline koroonalaine. Siit-sealt oli kuulda, kuidas mõned sportlased ja paljude tiimide hooldemeeskonnad on haigestunud. Ettevaatlikumaks tegi asjaolu, et Östersundi jõudes sai ka meie Kristo koroonatestile kaks triipu. Ta lendas koheselt koju. Meie hotellis elas veel mitmeid tiime ja arvestades Nove Mestos möllanud puhangut, tundus hotelli ruumides liikumine justkui viibimine pidevalt bioloogilise ohu tsoonis. Haigeks jäädes oleks hooaeg lõppenud, aga mina tahtsin nii väga veel startida ja seega hoolitsesin oma hügieeni eest ekstra korralikult.

 

Östersundi ajal sain lõpuks oma arvuti parandusest kätte! Ilmselt pani sügisene veekahjustus MM-i ajal arvutile viimase põntsu. Parandusele kulunud summa oli päris valus, aga tehnika kaotamise-parandamise kuludega pean mina juba puht enda eksisteerimisega arvestama. 

 

Käsi pesin korralikult ja tundub, et hotelli kraanikauss ei suutnud minu kätepesust tuleneva vahuga toime tulla. Alatasa vahutas see üle ääre.

 

Selle hooaja kõige karmimad temperatuurid

 

Kodusel perioodil Otepääl harjutades valitsesid väljas päris korralikud miinuskraadid. Minul oli nendel päevadel väga raske seda taluda ja keha soojas hoidmine oli paras väljakutse. Kui TT tiimil oli viimane trenn lasketiirus enne MK-le sõitu, oli mu ainus motivatsioon teadmine, et see on nüüd viimane kord, kui pean nii külmi temperatuure sellel hooajal taluma ja edaspidi saan nautida kevadist sooja päikest. 

 

Östersundis sai kevadist päikest nautida küll, aga temperatuurid küündisid seal -20 kraadini. Õnneks jäi krõbe külm öisele ajale ja päeval küttis päike õhu suhteliselt talutavalt üles. Esimesed päevad olid sellegipoolest rasked ja käte soojas hoidmisega oli raskusi. Natuke irooniline, et hooaja üks viimaseid etappe osutus temperatuuri mõttes kõige jahedamaks. Minul selle ilma jaoks varustust polnud ja tõttasin päev enne individuaaldistantsi spordipoodi omale pealiskindaid ostma. Ostsin need samad pealiskindad, samast kohast, kust ka eelmise hooaja alguses, sest ka siis oli mul külmaga kohanemisel probleeme. Need kindad olin ma suutnud ära kaotada ja nüüd siis sai uuesti 50-eurone väljaminek tehtud. Lisaks kinnastele pistsin letile paar soojenduskotikest, mida ma pole seni rakendanud, aga proovib ära.

 

Hommikuujumised jõudsid uuele tasemele

 

Linnast autoga läbi sõites hakkas silma ujumiskoht, mis ilmselt suviti on täitsa ametlik rannaala. Uskumatu, aga kogu selle piraka järve peale oli just sealne koht jäävaba. Ideaalne ujumiskoht oli Östersundi perioodiks olemas. Kuna öösiti valitsesid väljas rajud külmakraadid, siis polnud hommikujooksu-ujumise ajal õhk väga soojemaks muutunud, vette minnes olid temperatuurid -15-20 vahel. Sellist läbilõikavat ja konte riivavat külma polegi ma veel veest välja tulles tundnud ja nii sõrmed kui varbad kangestusid hetkega. Riidesse tuli panna ülimalt kiiresti, et asi pahasti ei lõppeks. Kui juba riided seljas, oli mõnus olla ja jalg tunduvalt kergem kui voodist tõustes. 

 

Mõnel hommikul tuli selles sopis, kus hommikuujumist harrastasin, jalaga uuesti auk sisse taguda. Vesi jäätus seal minutitega.

 

Isegi jalarätik jõudis mõne minutiga maa külge kinni jäätuda.

 

Selle hooaja viimane vol1 ehk individuaalstart

 

Hooaja viimane individuaal! Selle motivatsiooniga ma starti ka läksin. Närvi sees polnud, eelmise päeva lahtisõit oli sujunud hästi ja mis peamine, trahviringe ei pea ju tiirutama, lase palju jaksad, ikka saad otse rajale edasi tuhiseda. Hiljem saab muidugi kahetseda ja taga nutta neid tekitatud trahviminuteid. 

 

Enne starti sättisin oma jootmistopsid valmis, möksisin kokku eliksiiri Red Bullist ja Isostari energiajoogist, mis peaks 15 km läbimist lihtsustama. 

 

Valmistuma pidin ka harjumatute külmakraadidega. Alles siis nüüd, kui võistluskogemust on aastatega kuhjaga tekkinud ja keha soojendamise nipid peaks igati selged olema, avastasin ma eriti mõnusa variandi külma ilmaga toime tulekuks. Kui omale pealiskindaid ostmas käisin, viskasin korvi ka pulli pärast soojenduspadjakesed ehk tillukesed pakikesed, mille sees on ained, mis omavahel reageerides hakkavad soojust kiirgama. Nüüd siis proovisin neid esimest korda elus rakendada. Ühe kotikese viskasin rinnahoidja vahele, teise päästmise käe (parema) kinda sisse. Appi, kus ma ülejäänud elu elanud olen? Seni on krõbeda külmaga sooja saamise ja hoidmisega jõhkralt raskusi olnud, nüüd toimis see imelihtne nipp suurepäraselt!

 

Olin individuaali eel unes näinud superrealistlikult, kuidas hilinen starti minuti ja 30 sekundi jagu. Millegipärast oli mul kogu soojenduse vältel halb aimdus selle unenäo osas. Alatasa tikkusid pähe deja vu laadsed mälupildid hilinemise hetkest. Suure hirmu tõttu ei jõudnud ma ka oma tavapäraseid WC-toiminguid õieti lõpuni teha ja tormasin varakult stardialasse ära, kus mõistagi ei osanud ma harjumatult pika stardieelse ajaga miskit peale hakata. 

 

Õnneks lendas aeg ruttu, starti ma ei hilinenud ja peagi sain rajale tuhiseda. Lõpuni toimetamata protseduurid WC-s ei paistnud mind õnneks suusatades segavat ja nii alustasin oma 15 km pikkust rännakut. 

 

Sattusin kohe heade sõitjatega kokku ja sain üsna kiirelt aru, et suusas ma täna väga head minekut ei näita. Ajasin kogu võistluse vältel oma asja. Kolmanda ringi alguses jõin, see ajas pisut rütmi ja hingamise sassi, aga oma parimas seisus ma sel päeval polnud ja turgutust oli igal juhul tarvis. Ringi lõpuks paistis, et jootmisest on kerre väikest vurtsu juure tulnud ja haarasin oma topsiku ka 4. ringil.

 

Suurt actionit võistluse ajal ei toimunud ja ega ei mäletagi enam, kuidas ring-ringilt end tundsin. Mäletan vaid, et kui olin kolmes esimeses tiirus puhtalt lasknud, olin veidi hämmingus ja suhteliselt kindel, et küll viimases tiirus ikka mõni trahv tuleb. Selline mõtteviis muidugi näitab super ilmekalt, et isegi kui ma oskuste ja võimete poolest olen võimeline puhtalt laskma, siis pole ma selleks lihtsalt valmis…

 

Viimasesse tiiru tulingi suure huviga. Sain esimesed 2-3 märki alla, iga pihtalasu juures kiitsin end: "Oh.. ainult 4 trahvi, oh, ainult 3 trahvi, oh, ainult 2 trahvi"  kuniks oli jäänud üles kaks märki ja pähe tikkus mõte, et "kommoon, Tuuli… sa pole ju kunagi võistlustel nelja nulli lasknud." Päästsin ja märk kukkus üliaeglaselt alla (seega gabariit). "Uuuhh, vedas," mõtlesin ma ja viimast märki nähes lihtsalt päästsin. 20st lasust just see viimane jäi üles! Vahet pole, lastud on super hästi ja nüüd on vaja vaid viimane ring ära "kannatada". Viimast ringi sõitsin eelnevatest kõige väledamalt, aga sõiduajas midagi suurt korda ei saatnud. Lõpetasin võistluse 15. positsioonil, mis on minu selle hooaja MK top tulemus. Mina olin muidugi super rõõmus ja just oma laskmise poole pealt, tiimi teised liikmed ikka nutsid taga seda üht trahvi ja potentsiaalset TOP6 kohta. 

 

Sõidutunne oli korralik ja usun, et kui mulle sattunuks alla Oberhofi sõitude vääriline suusk, oleks suusaaeg ka olnud tunduvalt väledam. Vahet pole, päev oli korda läinud ja LÕPUKS MK-l ka ilus tulemus. Mis peamine, pääsesin pühapäevasesse massi!

 

Foto: NordicFocus/Manzoni

 

Selle hooaja viimane vol 2 ehk teatevõistlus

 

Kui individuaali mineku motivatsioon oli teadmine, et see on viimane 15 km pikkune katsumus sel hooajal, siis teate puhul polnud mul sooja ega külma. 6 km saab nii kähku läbi, et igav ei jõua hakata. 

 

Hommikul tundsin kerget väsimust, säärast, mida polnud sel talvel veel tajunud. Silmad olid rasked ja pea udune. Samas liigutada oli end kerge ja komplikatsioone halvaks esituseks teates polnud. 

 

Pealelaskmisel tegi tuul pisut trikke, aga see ei paistnud olevat midagi müstilist, mis pea sassi ajaks. Sain kere soojaks, püssi paika sätitud ja ootasin oma hetke. Regina tegi täitsa viisaka esimese vahetuse, kuigi sain rajale viimaste hulgas. Irooniline, kas pole? Probleem oli selles, et Östersundis olid end üles andnud vaid 15 riigi teatenaiskonnad ja kõik tagumise otsa sõitjad võistkondi välja ei pannud. Igatahes madistasin essal ringil soomlasega ja tiiru tulime koos. Sain kiirelt kõik märgid alla ning jätkasin võimuvõitlust. Teise tiiru tulin 13.-12. koha juures, lasin kaks trahvi ja sain need varudega ilusti alla. Viimast ringi madistasin Šveitsi esindaja, Lena Häckiga. Massi tal on ja selle massiga jättis ta laskumistel minuga vahe sisse, seega vahetuse Susanile andsin 13. kohalt.

 

Suss tegi tubli sõidu, tõstis Eestit ja kui oli Johanna kord, oli variant isegi TOP10-sse pääseda. Meie kahjuks lasid eesotsa neiud üllatavalt hästi ja takkatipuks luges Johanna tuulelippe valesti, mistõttu kruttis relva pealt. Ta kõmmutas koos varudega kaks trahviringi ja seega lõpetasime 11. kohal.

 

Olin õhtu lõpuks täitsa kapsas. Külm ilm ja hooaja lõpp hakkasid kohale jõudma ning ausalt öeldes pisut isegi kartsin 12,5 km pikkust ponnistust järgmise päeva massis.

 

Loodetavasti mitte selle hooaja viimane ehk mass

 

Mass-stardi päeva hommikul olid silmad endiselt rasked ja ööga kui fööniks ma tuhast tõusnud polnud. Tegin ära oma rutiinse võistluseelse kava. Alustasin staadionile sättimist. Valmis panemise ajal panin telefonist taustaks mängima muusika, telefoni asetasin seniks WC kraanikausi kõrvale, kuni end peegli ees sättisin. Kui peegli ees toimetused tehtud, oli tarvis veel paar asja kotti visata ja transpordile tõtata. Olin radika peale eelmisest päevast kuivama pannud kindad, sokid, mütsi ja puffi. Kui neid nüüd haarama asusin, selgus, et nii kindad kui müts on radika ja seina vahele kukkunud. Asusin siis esimese hooga neid ülevalt poolt erinevate käeulatuses olnud esemetega alla lükkama, et need alt radika vahelt põrandale potsataks. Aga need ei potsatanud. Radika alumine osa oli kuidagi seina sisse ehitatud ja sealt ei õnnestunud midagi kätte saada. Bussi väljumiseni oli seitse minutit ja mul oli vaja just NEID kindaid, mis radika vahel kinni olid. Need on ainsad kindad, mis praegusel momendil mulle kätte mahuvad (Geelküüned on taas pisut liiga pikaks kasvanud ja pean pool numbrit suuremaid kindaid kandma), lisaks on need ainsad, millega külma ilmaga võistelda kannatab. Ühesõnaga, missioon lihtne - NEED KINDAD ON VAJA KÄTTE SAADA! Vaatasin toas ringi ja miskit pika orgi taolist silma ei hakanud. Kõige ligilähedasem orgile oli puidust riidepuu. Asusin sellega urgitsema, aga too osutus pisut liiga jämedaks ja radika vahel surkides suutsin selle puruks tõmmata. Ütleme nii, et isegi paanika hakkas tekkima ja otsisin toast muid alternatiive. Õnneks oli üks riidepuu teistest peenem ja sellega mahtusin tänu oma kiitsakale käele radika ja seina vahele surkima. Sain need paganama kindad ja mütsi kätte ning tormasin bussile, mis oli ühe minuti pärast väljumas. Loomulikult telefon jäi mitmeks tunniks rõõmsalt kraanikausi äärele muusikat mängima.

 

See radika intsident oli mu üsna erksaks muutnud ja hoolimata väsimustundest oli soojendust alustada lihtne. 

 

Kuna minu stardinumber oli 29, lasin tiirus sellel kohal peale. See asus tuult kaitsva müüri ääres ja pani pisut nuputama, et mis saab siis, kui teise lamadestiiru maandun tiiru keskele.

 

Peagi oligi start ja mu plaan oli end kohe veidi paremale positsioonile pressida. Saingi end esimesel tõusul pundi keskele, aga kuna suusk osutus pisut tuimaks, siis üsna pea vajusin jälle taha. Peagi loobusin hambad risti võimuvõitlusest ja jälgisin mängu rivi tagumisest otsast. Õnneks püsis punt ringi vältel kenasti koos. Ringi lõpuks sain aru, et sõidutundel pole suurt miskit viga ja olen valmis endast kõik välja pigistama.

 

Esimesse tiiru tulles polnud parandusi teha tarvis, maandusin oma pealelaskmise matil ja müür hoidis tuuleolusid stabiilsena. Pääsesin puhaste paberitega, kuigi üks lask osutus gabariidiks ja pigem oli õnne, et see kukkus.

 

Teine tiir oli samuti lamades ja nüüd olin tiiru keskel. Reageerisin nii, kuis mõistus võttis, sest Indrekuga jäid tuuleolude erinevused välja selgitamata (polnud väga varianti treeningutel seda teha). Tegin tuulele vastu kaks nõksu ja õnneks töötas, märgid kukkusid!

 

Edasine võistlus kulges suurte sündmusteta. 3. ringil jõin, sest positsiooni pärast suurt võimuvõitlust parasjagu polnud ja ma võisin lubada omale lisavurtsu saamise nimel 2-3-sekundilist kadu. 

 

Nii nagu individuaalis, olin ka nüüd suutnud kolm esimest tiiru läbida puhaste paberitega. Erinevalt Oberhofist olid konkurendid siin pisut paremini lasknud ja maandusin viimaseks laskmiseks 8. matile. Olin juba arvestanud sellega, et siit trahv tuleb, aga tegutsesin selle nimel, et neid võimalikult vähe koguneks. Sain esimesed 2 märki alla, keskmine läks mööda, mispeale veits meenus mulle Oberhofi viimase tiiru kolme trahvi olukord. Aga ma pingutasin järgnevate kahe laskuga nii, kuis oskasin ja need tabasid! Pääsesin viimasele ringile 9. kohalt, Robert Heldna oli ilmunud ei tea kust ja tulnud ringi algusesse mind ergutama (loe: röökima), et ma tagant ründavat kolmest punti järgi ei laseks. Peagi siiski see kolmene punt möödus: Markéta Davidová, Chloe Chevalier ja Ingrid Landmark Tandrevold. Kõik hirmus kõvad sõitjad ja võtsin eesmärgiks neil nii kaua sabas püsida kui võimalik. Sõitsime neljakesi koos, eesolijatega pikk vahe ja samuti tagumisega. Jagasime 9.-12. kohta. Kui tagumise järsu tõusu otsas tajusin, et neiud on väsinud, sain aru, et võitlus TOP10 koha eest on isegi reaalne. Minul oli veel jaksu, sest trahviringi olin tiirutanud vaid korra. Haudusin ilget sõjaplaani, mida kavatsesin rakendada viimasele laugele tõusule minekul. Vahemärkusena lisan, et tagumise kurvi juurde jõudes oli Robert kuidagi ka juba sinna jõudnud…

 

Mu plaan läks vett vedama, sest nii kui pikem laskumine tuli, jätsin valearvestusega sisse tobeda vahe ja jäin neidudest maha. Nemad kolmekesi püsisid koos tuules ja liikusid allamäge tunduvalt kiiremas tempos kui mina üksi. Seda vahet ma viimase tõusuga elimineerida ei suutnud ja nii pidin nukralt selle lõpuheitluse kaotust tunnistama. 

 

AGA MA OLIN 12.! Taaskord selle hooaja parim MK koht, meedia sõnul tegin isegi mingit ajalugu eestlaste MK mass-startide arvestuses. Ja kuulge, mina lasin ju taas nelja tiiru peale vaid ühe trahvi! Olin tõesti rõõmus ja tundsin Östersundi etapi üle suurt rahulolu. See osutus kindlasti minu elu kõige edukamaks MK-etapiks!

 

Õhtul pakkisin viimaseks etapiks asju. Kummaline, kui Nove Mestos olin mõtetega juba kevades ja ootasin pingsalt MK-de lõppu, siis nüüd valitseb minus isegi kerge kurbus. Saabki see trall kohe otsa ja alustama peab algusest. Jälle kehv füüsis, rasked trennid, distsipliin ja väsimus. Aga katsun veel võtta viimast sellest, mis on alles heast vormist, reisimistest, hotellielu luksusest ja loomulikult võistlemisest!

 

Ole minuga, peagi saad lugeda selle hooaja viimase MK-blogi postitust!

 

Meie tiimi meessoost esindajad pidasid 8. märtsil ilusti ka naisi meeles. 

 

Massi õhtu lõpetasin jõusaalis. Mott laes, sest see oli selle võistlushooaja viimane jõutrenn!