Tuuli Tomingas pidi maailmakarikaetapil oma relvale Ukraina sümboolika meisterdama kommipaberitest

Aga kõigest järjekorras. Kõigepealt koduse maailmakarika etapi eelvaade. 

 

Mõnele võib tunduda, et olümpia lõppedes hakkavad laskesuusatajad vaikselt hooaja otsi kokku tõmbama. Osad seda tegidki, aga enamuse jaoks on veel viimane ponnistus ees. Eriti eestlastel, sest juba homme algab olümpiaga peaaegu samaväärne üritus ehk kodune maailmakarikaetapp, mis võib jäädagi ühekordseks sündmuseks. Seega rihma lõdvaks lasta ei saa ja seis tuleb nii teravaks lihvida kui üldse sellele hapraks muutunud vormiriismetele teritada annab. 

 

Reisilt värskelt saabununa ja enne Otepääle treeningrütmi tagasiminekut kohtusin paari lähedasega, et jagada laiali Hiinast toodud nänni. Külastasin ka oma isa, keda viimati nägin suvel. Isal on juba mõnda aega olnud üks vahva ukrainlannast pruta. Armas naine, kes on minu tohutu fänn. Nüüd oli isa juures mu esimene küsimus, kus ta sõbranna on, mispeale sain vastuseks, et mu paps oli viinud ta just lennujaama. Nimelt oli mu isa prutal Irinal tööviisa lõppemas ja tal oli vaja korraks tagasi Ukrainasse minna. Veidi mõtlemapanev oli, et miks just nüüd, kui teadagi pole seal just kõige rahulikumad ajad, aga küll ta varsti ilusti tagasi saab tuldud. 

 

Mina siis sõitsin tagasi argiellu Otepääle. Tuhin treenimiseks oli suur, suusavorm olümpia teises pooles oli hooaja parim ning tahtsin seda kodust maailmakarikat silmas pidades veel paremaks lihvida. 

 

Kodune periood ei olnud pikk, aga selle sisse mahtus nii mõndagi meeleolukat. Üheks selliseks oli Topauto üritus, mille raames korraldasime TT tiimiga nendele tublidele ja julgetele Topauto tegelastele laskesuusatamist tutvustava ürituse, lõpetuseks panime Topauto osakonnad omavahel proovile teatevõistlusega. Oma kümmekond osalejat said enda oskused proovile panna laskesuusarelva proovides ja suusatades. Mõni neist lasi nagu vana kala ja pani mind kui profisportlast sügavalt oma talendis kahtlema. Õnneks oli ka neid, kes üldse märgile pihta ei saanud ja see motiveeris mind oma elukutse valikus mitte kahtlema. 

Võistlustulle astusid 3 kaheliikmelist võistkonda, kes siis esindasid vastavalt Tallinna, Pärnu ja Tartu esindusi. Iga osavõtja pidi läbima suusaringi, millele järgnes laskmine.

Kõik olid ülimalt tublid, keegi 5 lasku korraga mööda ei pannud, valesti ei sõitnud. Ja peamine, keegi end vigaseks ei kukkunud, mis poleks olnud ime, arvestades nende verejanulist võitlusvaimu.

 

Minul ja TT tiimil oli väga lõbus ning loodetavasti ka Topauto tegelastel. Kuna mulle sellised vimkaga ettevõtmised meeldivad, siis kindlasti ei jää see meie viimaseks ühiseks sportlikuks tegevuseks Topautoga.

 

 

 

Kodusel perioodil leidsin tee ka Tobra talli. Jätkuvalt parim paik maailmas, kus mõtteid mujale saada, arvestades seda kõike, mis maailmas toimub. Sellel kodusel nädalal jõudis pähe tekkida palju puntraid, mis vajasid lahti arutamist ja just selle Ukraina teema pärast.

 

 

EV 104

 

24.02 oli meie tiimil kokku lepitud ühine tugev treening. Muid suuremaid plaane peale kiluvõileibade söömist mul parasjagu plaanis polnud ja päev pidi keerlema selle trenni ümber. 

 

Hommikul silmad avades haarasin telefoni, mis oli saanud mulle viimastel päevadel tavaks, arvestades tervanevaid sündmusi Ukrainas. Ei meenugi, et oleks kunagi kohe ärgates töinama kukkunud, aga uudiseid lugedes hakkasid pisarad lihtsalt voolama. Läkski lahti, 1000 km minust eemal oli alanud sõda ja seal sõjakoldes on mu isale väga lähedane inimene.

 

Mu alateaduslik suurim hirm on ilmselt sõda. Päris täpselt polnud mul siiani aimu, mida sõda tegelikult endast kujutab. Lapsepõlvest on ajusagarate vahele pesa pununud hirmutavad pildid televiisorist ja jubedad jutud vanemate suust. Reaalset ohtu ma loomulikult argipäeva elus sõja kujul ei tajunud, hirmu teadvustasin vaid aeg-ajalt õudusunenägusid nähes, millest ärgates olin erakordselt ärev ja ehmunud. Sestap tegingi järelduse, et sõda on minu alateadlik hirm, kuigi ma pole iialgi end ohustatuna tundnud.

 

Seega on ajaga kujunenud mul sõja olukorra suhtes arusaam, et kui see peaks juhtuma, pole mingitki varianti eluga pääseda ja isegi kui otse pommi alla ei jää, siis kuskil ma oma otsa leian, nälga surres või külmudes. Ja nüüd siis on see suurim hirm mu kodust kiviviske kaugusel.

 

24. veebruril siiski elu seisma jätta ei saanud ja tuli minna trenni, katsudes mõtted mujale saada. Trennis olin justkui kurttumm, tegin oma asjad ära ja sõitsin koju uudiseid lugema. 

 

25.02 Üliõpilaste meistrivõistlused

 

Kes minu eelmise hooajaga kursis on, teab, kui masendavaks mu hooaja lõpp kujunes. Jalakrambid ja sellest tulenevad jamad lõpetasid mu hooaja oodatust varem. Eelmisele aastale panin punkti üliõpilaste meistrivõistlustega, millest jäid väga head mälestused, sest ma võitsin. Võit on võit, olgu tegu mistahes külavõistlusega. Seekordset tugevat treeningtsüklit arvestades sobis see ideaalselt plaani ja tundus hea koht, kus veidi vaimuvärskust koguda. Pealegi saab oma mainet kooli silmis veidigi tõsta, sest ajutöö osas pole ma just kõige usinam olnud. 

Ma võitsin, aga heast trennist see enamat ei pakkunud. Pähe tikkusid tahest tahtmata sündmused Ukrainas, seda enam kui koduteel hakkasid siit-sealt silma Ukraina lipud.

 

Võtsime võistlusest osa kogu TT tiimiga, Robert võitis meeste klassis ja läks autasustamisele Ukraina lipuga, mille ta soetas võistluspaika tulles. Kusjuures lipupoest õnnestus tal saada selle hetke viimane eksemplar.

 

Mõtlemine pole minu tugevaim külg ehk Kontiolahti maailmakarika etapp

 

Mõned päevad enne Soome sõitu pidi olema treeningu mõttes rahulikud. Suhteliselt ebastabiilse vaimuseisundi najal oli mul vaja katsetada kiiremaid liigutusi Otepää MK rajalõikudel, et aru saada, kuidas võistlusolukorras neid läbima peaks. Lisaks sellele mangusin ma omale ühe tugeva lisatreeningu päev enne ärasõitu. Põhendasin selle soovi oma treenerile nõnda veenvalt ära, et ta jäi mu otsust toetama. Mõeldud-tehtud ja oli aeg Tallinna poole sõita ning sealt edasi järgmisel hommikul laevale. 

 

Olin endiselt ärev ja hirmul ning ärasõidu jaoks poodides tarvilike asju varudes, vaatasin ma riiulite vahel ringi pilguga, et mida omale veel igaks-juhuks korvi pista, juhuks kui asjad hapuks peaks minema. Õnneks ma omale tatart ja WC-paberit kokku ostma ei hakanud ja panustasin rahvusvahelise laskesuusaföderatsiooni kriisivõimekuse peale. Ka emale ei hakanud ma kilode viisi suhkrut ostma, sest sisimas ma siiski tahtsin uskuda, et reaalset ohtu Eestile pole, vähemalt selle nädala jooksul, mil ära olen. Sellegipoolest sai emale ärasõidu hommikul natuke teistmoodi tsau öeldud, et, noh, iial ei tea millal järgmine kord näeb.

 

Tellisin emale koju lilled, et tal sellel segasel ajal vähe rõõmsam oleks

 

Nii brutaalseks asjad õnneks ei kiskunud ja mu ema Nõmme maja oli tagasi tulles endises asendis. Aga see nädal Soomes oli igas mõttes raske.

 

Kontiolahti saabusime 2 päeva enne esimest starti ja teha saigi vaid ühe võistluseelse treeningu ehk võistlusteks lahtisõidu. Seis tundus hea, nagu oleks mu emotsioonitreeningud tõesti end ära tasunud. Aga teatepäev näitas midagi muud. Sõidukaotus oli liiast, täitsin küll oma rolli rahuldavalt ja Eesti lõpetas kõrgel 9. kohal, aga minu peas hakkasid tööle häirekellad. Võistlustevahelise treeningpäeva võtsin rahulikult ja läksin sprindile vastu optimistlikult. Aga võta näpust, sõidutunne oli veel kehvem ja ajaline kaotus oli mu selle hooaja suurim. Lasin tiirudes puhtalt, mis on kõva edasiminek olümpia fiaskost, aga koht oli seda arvestades nadi ehk 29.

 

Kui võistluse järgselt minu roomaja aju paanikakontor taandus, sain vähe ratsionaalsemalt tagasi vaadata MK eelnevale ajale. Põhjust ei pea kaugelt otsima, see on siin samas, õlgade kohal, kahe kõrva vahel, mu pea. Esmalt need vahvad emotsioonitreeningud, mis kodus sai tehtud ja siis see kuramuse sõda ka veel takkapihta. Viimased nädal aega olen öö läbi unes kaevikuid kaevanud ja kuhugi varjendisse jooksnud, pole ime et päeval suusatada ei jõua. Esimesed ööd, kui see möll seal Ukrainas pihta hakkas, olid eriti tüütud. Nii kui silmad kinni panin, oli vaja kuskil kaevikus kühveldada. Kui sain aru, et ma ei taha seal olla, avasin silmad ja tegin käigu tualetti või kooserdasin niisama toas, et mitte seda jama edasi näha, aga tolku sellest polnud.

 

Foto: NordicFocus

 

Kontiolahti lähedal asuvas Joensuu linnas avastasin vinge lumeskulptuuride pargi

 

Jälitussõidu päevale läksin vastu eesmärgiga püsida võimalikult palju konkurentide sabas, sest seisund ei lubanud ise etteotsa vedama minna. Alguses polnud väga vigagi, aga juba teise ringi lõpuks oli toss täiesti väljas. Indrek, kes oli mulle enne teist tiiru tulnud esimest lamades laskmist raja äärde näitama, sai minu poolt koheselt informeeritud, et ma ei ela seda võistlust üle. Viimasele ringile minnes olin ikka veel elus ja tänu edukale laskmisele väga heal positsioonil. Võtsin eesmärgiks püsida iga hinna eest sabas minu ees oleval sakslannal, sest üksi jäädes annaksin tempos liialt järele. Viimasel mõrvartõusul tatsasin nõnda edukalt, et ühtäkki avastasin end sakslanna kõrvalt, mispeale leidsin läbi valust karjuva keha mingi lisamotivatsiooni gaasi juurde anda. Möödusin temast, aga lõpusirgel kuulsin, kuidas punt teisi konkurente mulle kuklasse hingavad. Silm enam ei seletanud ja jaks oli totaalselt raugenud, proovisin läheneda veidi nahaalselt ja finišisirgel valisin kordori, mis nõudis tagumistel minust möödumiseks lisapingutust ehk labaselt öeldes astusin neile ette. Mu plaan läks vett vedama, 2m enne finišijoont nägin häguselt konkurentide suuski minust mööda tuhisemas ja nii ma siis andsin selle lõpuga kaks kohta ära ja langesin 26. positsioonile. 26 koha mõttes pole üldsegi nii paha, aga selle talve igal teisel päeval suutnuks ma säärase laskmisega tõusta väga kõrgesse mängu. See oli mu selle talve kõige raskem võistlus.

 

Vähemalt laskmisega sõlmisin Kontiolahti etapil rahu, trahviringil tuli käia vaid korra. Kui kodusel perioodil midagigi hästi tegin, siis seda, et lugesin läbi laskmise psühholoogia raamatu ja lasin selle abil lahti mõnest deemonist, kes vägisi sundisid mind tiirus halbasid laske sooritama.

 

Jälitussõidus lamadestiir, mil kogusin nädalavahetuse ainsa trahviringi. Tuulele paremini reageerides oleks puhtalt pääsenud.

 

Ukrainlased on vaprad

 

Kontiolahtis olles tegin kõne isale, kellega ma olen siiani häbiväärselt vähe kontaktis olnud, ma ei räägi siin päevadest ega nädalatest, pigem kuudest. Aga iga kord jätkub jutt sealt, kus pooleli jäi ja pahasti pole midagi. Seekord polnud mul huvi otseselt mitte tema eluolu kohta vaid just tema pruudi, sest viimasest vestlusest isaga olid sündmused võtnud kardinaalsed muutused. See kõne oli südantlõhestav. Tema sõbranna ei saa Ukrainast kuidagi tulema. Olgugi, et ta ei pesitse otseses sõjakoldes, on riigist välja saamine pea võimatu. Ta elab hetkel Kirovogradi oblastis, kus ta kodu lähedal on vaenlastele üsna ahvatlev sõjaväebaas ja lennujaam ning õhuhäiresireenid undavad pidevalt ja varjendisse joosta tuleb päeva jooksul korduvalt. Muide, mu isa oli saatnud Irinale Ukrainasse mu poolt toodud Hiina komme, Irina lubas isiklikult mind veel tänada nende eest. See päev saabub, juba varsti!

 

Sama päeva õhtul saime ka IBU poolt tungiva soovituse kasutada Ukraina lipuvärve ja sõjavastast sümboolikat oma võistlusvarustusel, selleks lubasid nad tuua staadionile Ukraina lipuvärvides teipe. Andsin sellest ka isale teada, mispeale lubas ta selle Irinale edasi öelda. Internet seal piirkonnas veel toimis ja teadsin, et küll Irina mu suure fännina ka võistlust jälgib. Võistluspäeva hommikul läksin staadionile veidi varem, eemärgiga relv sini-kollaseks teipida. Aga paraku polnud teibid võistluskeskusesse veel jõudnud ja süda tilkus verd, sest lubadus Ukrainale läbi telepildi toetust avaldada oli ju antud. Otsisin siis muid võimalikke viise kuskilt kollast ja sinist leida, aga tuhkagi. Tiimi bussi läbi kammides hakkas viimases hädas silma poolik M&M’s kommide pakk. Valasin kommid välja, lõikasin võimalikult suure kollase osa pakendist välja ja teipisin relvale. Sinise leidmine niivõrd keeruline polnud, selles toonis pabereid vedeles igal pool. See mure sai murtud ja sain rahuliku südamega starti minna, vähemalt Irina näeb ehk telekast laskesuusarahva poolehoidu. Õnneks puuduvad teibid teisi koondisi ei takistanud ja ka paljud teised olid sõjavastast sümboolikat kasutanud. 

 

Mu ajusagarate vahel toimuvad muutused, hirm taandub

 

Nädalaga olen olukorraga veidi harjunud. Arusaam sõjast kui sellisest on muutnud ja agressioon ei tähendagi otseselt maailma lõppu. Nähes, kui vapralt kordades väiksem riik Venemaa suurusele türannile vastu suudab hakata ja seda ühtsust, mis läänemaailmas tekkinud on, aitab mul olukorrale vähe helgemalt otsa vaadata. Ka kaevikuid ma enam öösiti ei kaeva ja teadmine, et Irinaga on tänaseks kõik veel korras, aitavad normaalses elurütmis edasi minna. 

 

Otepää MK

 

Kontiolahtist Otepääle jõudes asusin kohe uudistama siin toimuvat. Õhtusel jalutuskäigul kodulinnas vajus mul karp lahti. Lihtsalt vau, kui palju on nädalaga muutunud. Tehvandi staadionist on saanud võimas võistluskeskus, millele jääb isegi Pekingi olümpiastaadion alla. Kõik need pealtvaatajate alad, hoodetiimi osad on ülimalt uhkelt üles ehitatud. Kaasaelajate jaoks on organiseeritud eriti mõnus piirkond, pop-up poodide ja meelelahutusega. Rääkimata sportlaste alast. Võistlejate ja nende tiimi jaoks on üks aktuaalsemaid teemasid söök. No päris kindlasti on see kõige parem, mis ma maailmakarikate koroonaaja toitlustusest saanud olen! Eesti tõestab ikka väga vägevalt oma maailmakarika korraldamise õigust. Nüüd on kõik vaid pealtvaatajate kätes, sest mida soojemalt rahvas selle ürituse vastu võtab, seda suurem tõenäosus on meil uuesti võimalus osutuda valituks maailmakarika korraldamise osas. Seda ei saa juhtuda enne 2027. aastat, sest sinnamaani on kalender juba paigas, aga Eesti laskesuusatamise tulevik on helge ja värsked juunioride maailmameistrivõistluste sangarid võiks ju ometi suurel areenil ka kodus võistelda saada.

 

Seega kallid sõbrad, näeme Otepääl! Kes ees, see mees, piletite arv on piiratud.

PS! Igasugused lipud ja plakatid on teretulnud!

 

Otepää on maailmakarikaks valmis

Foto: Hendik Osula