Tuuli Tomingas: Ruhpolding tõi ajaloolised tulemused

Reis uude võistluspaika muidugi ülemäära pikk polnud, mööda kiirteed umbes 500 km, millest osal puudus kiiruspiirang ja sõit sai 4 tunniga tehtud nagu naksti.

 

Meie määrdemees jäädvustas imelise momendi, mil suu ammuli autos õndsat und magan

 

TT tiim taaskord koos

 

Ruhpoldingu jõudes ootas mind seal juba äsja lennukiga saabunud Susan, kelle MK-le saabumise üle oli mul umbes sama hea meel nagu koeral, kes oma omanikku üle pika aja taas kohtab. Kui kaks klouni taas koos, sai taas tobedaid nalju tootma hakata.

 

Kaks klouni lõpuks jälle koos

 

 

Eestil on oma määrderekka, mille kompaktsus ja erilisus tekitas huvi ka teistele tiimidele

 

Samal ajal, kui meie mõnusalt uues kohas end sisse seadsime ja õhtul pehmete linade vahel sõba silmale lasime, sai omaette vägiteoga hakkama meie treener Indrek, kes hakkas Eestist bussiga tulema esmaspäeva hommikul ja jõudis Ruhpoldingusse teisipäeval ametliku treeningu alguseks. Olles roolinud 2000 km, pistis ta staadionile saabudes koheselt jalga suusasaapad ning asus suuski testima ja meid treeningul abistama. 

 

Indrek suuski testimas

 

Mina omale koroona kiirtesti tegemas. Kuna maailmakarikal on koroonareeglid taas karmistunud, siis igale uuele etapile minnes peame näitama negatiivset PCR testi. Testi andmise ja analüüsimise on õnneks korraldanud IBU, aga üle 3 päeva tuleb teha ka iseseisvalt antigeeni kiirteste, milles oleme juba üsna vilunuks saanud.

 

 

Sprindipäev, Susani isiklik rekord ehk PB

 

Ruhpoldingu rajad on võrreldes Oberhofi omadega ülimalt lihtsad, aga kahjuks mitte ainult minu jaoks. Kontrast Oberhofiga väljendus eriti ilmekalt just tulemustes. Naiste sprindis pääses tervelt 24 sportlast puhaste paberitega, kaasa arvatud mina. Aga kuidagi ei pakkunud kõikide märkide tabamine mulle rahulolu, sest olin alles 30. finišeerija. Sõidutunne oli üsna hea, Oberhofi tõusudel ronimisest olin ilusti ära taastunud, aga sellest hoolimata oli suusakiirus uskumatult nigel. Põhjust ei pidanud kaugelt otsima – võttes lahti analüüsi rajalõikude kaupa, oli peamine kaotus kogunenud just allamäge lõikudel. Teistel Eesti tüdrukutel töötasid suusad suurepäraselt, hooldemehed halba tööd ei teinud, ilmselt tegin lihtsalt mina kehva valiku oma suusa osas.

 

Minu puhas laskmine ja 30. koht ei olnud üldsegi märkimisväärsed selle kõrval, mida tegi Susan. Sussike sõitis välja oma elu parima tulemuse ehk 59. koha, eksides vaid ühe märgiga ja kindlustades koha jälituses. Pärast tema haigusvimma ja Ruhpoldingu lühikest ettevalmistusaega on see vägagi märkimisväärne saavutus.

 

Kinkisime tiimiga Susanile PB puhul lilled

 

Kuna võistluspäevad kulgesid ülepäeviti, siis midagi suurejoonelist ette võtta ei saanud. Seega nö vabad päevad veetsime rahulikus rütmis, tehes ära taastava treeningu ning muul ajal majandades trenniväliste kohustustega. Et rutiini veidi vürtsitada, taaselustasime toreda hommikuujumise traditsiooni. 

 

Ruhpoldingu külast voolab läbi selge ja helesinise veega jõgi. Lisaks forellidele, kes seal armastavad sulistada, tekkis ka meil soov nendega liituda ja nii saigi igale hommikujooksule  punkt pandud jäises vees.

 

Teel hommikuujumisele. Elasime mäe otsas, küla madalamat osa kattis udu.

 

Hommikuujumine jõe jäises vees. Jalgade alla pandava rätiku külge külmusid kivikesed, mis endalegi teadmata koju kaasa sai tassitud.

 

Meeste OM-ile pääsemine

 

Ilmselt kõik taevalikud jõud koondusid appi, et aidata meie meestel OM-ile pääseda. Ruhpoldingu etapi eel olid meie mehed veel Jaapanist rahvuste karika punktiarvestuses veidi maas, olles sellega väljas TOP20 OM-ile pääseva riigi seast. Aga pärast sprinti saadi nii Jaapanist ja ka Slovakkiast pika puuga mööda. Õnn soosib tugevaid ja õnne ei olnud mitte vaid Renel, kes oli juba eelnevalt näidanud kindlat kätt just tiirudes, vaid laskesuusa jumal oli seekord ka Kaleviga, kes pääses puhaste paberitega ja saavutas 19. koha. Selle võistlusega kindlustati OMi kohad ja mehed said teatesõidule juba rahulikuma südamega vastu minna.

 

13.01 oli lisaks otsustavale päevale ka Raido sünnipäev. Poisid tegid Raidole oma sõiduga suurepärase kingituse, sest just tänu sellele pääseb ka Raido neljanda mehena OM-ile. Õhtul oli nende sündmuste puhul ka väikestviisi ühine istumine.

 

Lumele joonistatud PÕS RAIDO 32, kusjuures 3 tegin kogemata tagurpidi.

 

Poistele meisterdatud kook

 

Ajaloolised tulemused jätkusid

 

Naiste teate hommikul tundsin end kehvasti. Ilmselt pole hotellitoa õhk just parim, ärkasin kinnise nina, peavalu ja rammestusega. Ka staadionile jõudes oli enesetunne muutusteta. Santi enesetunnet ei peletanud ka vaatepilt stardialas, mil Regina oli tegemas suurepärast esimest vahetust ja teatepulk oli minu poole teel suisa 6ndana. Vedasin oma kondid vahetusalasse ja pärast õlapatsu Regina poolt asusin oma rolli täitma. Võistlusolukorras ununes kogu eelnev kehv enesetunne ja loom minu seest sai valla. Seekord toimisid suusad suurepäraselt, seega nautisin võistlusolukorda ja tippudega tempos püsimist. Tegin oma vahetuse igati korralikult, võtsin kokku 2 varu, need püstitiirudes ja andin vahetuse üle 7. positsioonilt. Ka Susan ja Johanna ületasid end ning me lõpetasime viimaste aastakümnete parimal positsioonil, 8. kohal! Aga mina ei suutnud too hetk eriti rõõmustada, sest pärast oma sõitu tuli kehv enesetunne tagasi.

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Jälitus

 

Kuna kehv enesetunne oli mind juba mitu päeva kimbutanud, siis süüdistasin toanurgas seisvat radikat. Edaspidi panin enne uinumist sellele märja rätiku, et õhuniiskust veidi tõsta. Eestlasena olen harjunud aurusauna laadses kliimas pesitsema ja ilmselt see kuiv õhk minu limaskestadele ei meeldinud. Ei teagi, kas tegu võis olla platseebo efektiga või rätikunipp tõesti toimis, aga edaspidi unekvaliteet ja üldine enesetunne paranesid. Seega jälituse päeva hommikul ärkasin hea tundega, soojendusel ja pealelaskmisel kõik klappis ning starti asusin üsnagi enesekindlalt.

 

Stardikoridor asus soojendusalast veidi eemal ja võistlejad hakati sinna laskma 5min enne starti. Selleks hetkeks olin mina, ajaoptimistina, veel pealisriietest lahtipakkimata, relv kotis ja alles kohanemas soojendusalasse jõudmisega. Taibates äkitselt, et alas olen vaid mina, viskasin kärmelt kõik üleliigsed asjad seljast, haarasin relva, võistlussuusad ning tormsin teistele võistlejatele järgi. Teel stardikoridori jooksin oma paarsada meetrit segaduses nagu noor kitseke linnatänavate vahele ära eksinuna. Stardialas viskasin suusad alla, tegin paar käteringi, otsisin pilguga Susanit, karjusin talle siseringi nalja ning tuligi juba minna.

 

Sain kohe oma ees startinud pundile sappa ja ühiselt läbisime esimese ringi ilma igasuguse vaevata. Suusk oli super ja enne tiiru libisesin laskumisel läbi pundi mitmest tüdrukust mööda ning sain asuda laskma 27. kohalt. Enne starti leppisin Indrekuga kokku, et proovin sättida tiiru tulekut sedasi, et ei maanduks 30. kohale, sest tuuleolud võivad seal erineda sellest, mis pealelaskmise märgil olid. Sain puhaste paberitega läbi ja tegin kena tõusu. Edasi maadlesin TOP20 sees, lastes teises lamades tiirus 1 ja püstitiirus 0 trahvi. Viimasesse tiiru tulle platseerusin 14. kohale. Teadsin, et püsti laskmine on minu Achilleuse kand ja suure tõenäosusega tuleb niikuinii trahv, aga ma ei lase end sellest kõigutada, sest võin omale 1 trahvi lubada ja selle juures ikka 20 parima sees võidelda. Aga paraku eksisin 2 lasul, kusjuures üks nendest oli poole kuuliga väljas. Viimasele ringile minnes nägin enda ees suurt punti ja panin jooksvalt paika sõjaplaani. Lasen Ukraina tüdrukul end suure tõusuni vedada, siis ründan ja jõuan pundile sappa, laskumisega libisen pundist läbi ja enne viimast tõusu blokin neid oma pikkade jäsemetega, nii et staadionile jõudes olen end pundi etteotsa vedanud ja jõudnud TOP20 tagasi. Plaan oli küll uhke, aga sellega ma ei arvestanud, et konkurendid teevad pundi siseselt suurel tõusul samasuguseid rünnakuid. Ja sellega saigi minu mäng seal tõusul mängitud. Ründasin, raiskasin pundile järgi jõudmata ressursi ära ning saades aru, et TOP20 on seekord kättesaamatu, tiksusin lõpuni ning saavutasin 27. koha.

 

Foto: Manzoni/NordicFocus

 

Ruhpoldingu etapp oli oma atmosfäärilt ülimalt meeldiv, olenemata sellest, et pealtvaatajaid kaasa elama ei lubatud. Igal juhul andis sealne aeg enesekindlust juurde, nii sõidutunde kui laskmise osas.

 

Nüüdseks oleme juba Anterselvas, mis on jätkuvalt minu lemmik võistluspaik. See on hea koht teisele MK tsüklile punkti panemiseks ja energia kogumiseks algavaks OM-iks, kuhu hakkame liikuma juba 26. jaanuaril. Nüüd tuleb hoida pöidlaid pihus, et nii mina kui ka teised OM-i nimistus olevad tegelased püsiksid negatiivsed ning üleüldiselt kõik laabuks. Püsi minuga!

 

Bussi pakkimine, et edasi liikuda Anterselvasse