Tuuli Tomingas: seis on parem kui julgesin loota

Pean seekord blogi alustama kohutava uudisega. Elavate hulgast on lahkunud Janel Sell, Topauto juht, imeline inimene, minu suurepärane koostööpartner ja eelkõige sõber. Tema oli üks esimesi inimesi, kes aitas teha TT tiimi võimalikuks ja ta mängib kindlasti suurt osa minu sporditeel. Suur süda oli see, mis pani teda riskima, kui toetas Topautoga minu ja minu tiimi tegemisi. Ilmselt suur süda oli see, mis pani teda oma tööd sedasi armastama, et enda heaolu jäi tagaplaanile. Janeli süda seiskus ootamatult tööl. 

 

Uudist kuuldes olin šokis. Kuidas selline asi saab üldse võimalik olla!? Kaks nädalat tagasi istusin Janeliga kohvikulaua taga ja arutasime tulevikuplaane, mees oli elurõõmu ja jõudu täis! Arutasime särasilmselt koostööplaane Topautoga, panime paika Janeli MK vaatamise sõidud…

 

Olen seni olnud õnnega koos, väga vähe lähedasi on teise ilma lahkunud. Janel polnud minu jaoks mitte ainult koostööpartner, temast oli kujunenud sõber, kellele sai alati loota. Ükskõik, mis mure mind parasjagu vaevas, ta oli alati valmis aitama.

 

Sügav kaastunne Janeli perele ja lähedastele ning kogu Topauto tiimile, olge tugevad!

 

 

Elavad peavad elavate asju tegema

 

Parim, mida teha saan, on ajada oma asja. Janelit ma tagasi tuua ei saa, aga saan tegutseda selle nimel, et Topauto läbi minu kõlaks. Minu töö on targalt treenida ja anda talvel endast maksimum. Need mõtted on need, mis mind viimasel ajal kannustavad ja aitavad hoida reel.

 

Teen tööd nii hästi, kui oskan, et Topauto läbi minu kõlaks.

 

Kaks kuud õlaopist

 

Opijärgselt manitsesid mind mitmed spetsialistid võtma rahulikult. Opitud kätt ma väga ei torkinud, kompisin vaid lubatud-ohtliku piiril. Kui mingit liigutust oli veel vara teha, sain tagasisidet selle kaudu, et käsi jäi pärast veidi kangeks. Ülemäära ma kätt ei hoidnud, aga midagi ohtlikku sellega ka ei teinud. Tänaseks olen üllatanud nii iseennast kui ka füsiosid. Taastumine on olnud hämmastavalt kiire. Siinkohal mängib ilmselt rolli see, et ma ka päriselt tegin neid harjutusi, mis mulle õla taastumiseks ette olid antud, ja võib-olla pole füsiod sportlaste taastumisi nii palju saanud kõrvalt jälgida. Kui tavainimesed opijärgselt füsiode poole pöörduvad, ega nad naljalt kipu kõike selleks tegema, et oma ihuliikmed võimalikult kiirelt korda saada. Taastumise võti on õrna piirkonna koed piisavalt tugevaks treenida, et need kaitseks kahjustunud osa. Kui neid mitte treenida, võtabki taastumine loomuliku protsessina pikalt aega. See on ilmselt põhjus, miks taastumiskavad nõnda turvaliseks on tehtud. 

 

Ega ma ju senini tea, kas liigun õiges suunas, võib-olla varsti söön oma sõnu, aga praegu olen arengus kõvasti ees ja liigun vaikselt normaalse elurütmi juurde tagasi. Opereeritud käsi on saavutanud oma täisliikuvuse, sõidan juba kahe käe toel rulli ja edukalt on läbitud esimesed ülakeha jõutrennid. Ohtlik faas peaks nüüdseks möödas olema ja kui ma just suure matsuga ei kuku või tohutul koormusel jõusaalis ei rassi, peaksid asjad lähiajal paika loksuma. Tundub, et mind võib leida suvise laskesuusatamise MM-i stardist.

 

Pealtnäha labased harjutused, milleks ma isegi kella käima ei pane, aga need on taastumise võti.

 

Tundetud sõrmed

 

Mai lõpus alustasin laskmisega, umbes kuu hiljem, kui normaalses olukorras sellega alustama peaks, aga kuu varem, kui opereeritud õla puhul loota oskasin. Esimesed paugud tegin püstiasendis ja õlaortoosiga. Üsna kiirelt mõistsin, et laskmine kui tegevus mu õlga kuidagi ei koorma ja proovisin ka lamadesasendis. Vaevaliselt, aga püssi taha pugeda mul õnnestus. Õlg oli jäik ja lisaks ortoosi kandmisele oli lamadesasend kaugel minu loomupärasest, aga vähemalt sain lasta. Matil pikutades hakkasid laskmise seeriate vahel muutuma tuimaks minu sõrmed, mistõttu võimlesin ja raputasin käsi iga kord püsti tõustes. Eeldasin, et ilmselt pole mu opitud käsi veel säärase asendiga harjunud ja veri ei jõua sõrmedesse. Nii ma siis tegin kolm trenni, aga tuimus sõrmedes aina süvenes. Pärast kolmandat lasketrenni taipasin õhtul ühtäkki, et püssi taga olekust on juba pool päeva möödas, aga sõrmed on endiselt tuimad. Kohe nii, et näpistades valu ei tundnud. See situatsioon tekitas minus hirmu ja võtsin ühendust arstiga. Arstiga konsulteerides närisime probleemi läbi. Ortoos surub lamades laskmisel minu kaenla all kinni sõrmi juhtivad närvid. Olin sellega tekitanud omale kerge närvikahjustuse ja kui see ajaga ei parane, tuleb pöörduda närviarsti poole. Ortoosiga laskmisest ma loobusin ja tuli välja, et saan edukalt lasketiirudes toimetada ka ilma selleta. Õnneks tekkis mõne päevaga sõrmedesse mingi tunnetus tagasi ja nädalaga kõik normaliseerus.

 

Tugi on küll riietega ühte värvi ja pole pildil hästi näha, aga selle kurivaimu pärast sain närvikahjustuse.

 

Elu koti otsas

 

Õlaopi järgselt sai minu talvist ettevalmistuskava paika pannes arvestatud faktiga, et koormused saavad olema algusfaasis lahjemad. See andis mulle võimaluse jätta trenn pisut tagaplaanile ja panna fookus spordivälisele elule. Võtsin peamiseks eesmärgiks koolipoolsed praktikad ja opitud õlaga tegelemise. Praktika toimus Tartus, mu füsioterapeut oli Rakveres, sõitmisi oli palju ja ühes voodis ma üle kahe öö ei maganud. Elasin sisuliselt koti otsas.

 

Indrek rõhutas mulle pidevalt, et mitte midagi ei juhtu, kui tõsiste treeningutega saan alustada alles suve keskel. Aga õlg muutus päev-päevaga paremaks ja ei takistanud enam otseselt füüsilise osa ettevalmistust. Miks ma siis ei peaks treenima, kui ma saan seda teha?!

 

TT tiimi teised tegelased alustasid laagreid juba mais. Kaootilise elu juures proovisin teha laagritest kaasa nii palju, kui sain ja kui ajakava ei võimaldanud teistega koos seda teha, tegin laagriplaani järgi trennid seal, kus parasjagu olin. Režiimist polnud haisugi, aga tegin täpselt nii, nagu jaksu jagus. Üllataval kombel jagus ja kõik sai tehtud oodatust pareminigi.

 

Elasin kaootilist elu ja laagritest täiel mahul osa võtta ei saanud, aga kui aeg võimaldas, siis liitusin teistega. Parasjagu on käimas laagri kõige raskem treening, EKE (kes teab, see aimab) Tehvandi rulliraja kõige madalamat punktist kõige kõrgemale. 

 

Sain lõpuks oma uue relvatoru kätte. Harjuma sellega õnneks oluliselt ei pea, niikuinii alustan õla tõttu suht nullist ja pealegi lasin talv läbi koondise varurelvaga, mis on sama mudel nagu minu uus. Kaba ei muutunud ja see on juba eelmisest aastast paika loksutatud, nüüd ei jää muud üle, kui püssiga kõvasti harjutada.

 

See väike saatan minu õlal

 

Muidugi arvestasin, et õla tõttu minu vorm ja füüsilised näitajad langevad, aga trennis olles puges tahes-tahtmata hinge okas. Mul on välja kujunenud konkreetsed trennid ja lõigud, kus saan enam-vähem aimu, mis seisus olen. Tean juba eos, mis pulss mul mingi kiiruse juures olla võiks ja kui kiiresti ma mingeid lõike jooksen või rullitan. Kui nüüd ühe käega sarnaseid trenne tegin ja kiirus oli aeglasem, kui eelnevatel aastatel, hakkas see mind vastikult närima. Ei andnud ma omale trenni käigus aru, et sõidan vaid ühe käe toel või et ma olen jooksnud alles mõned nädalad (alustasin jooksmist käsi ortoosiga kaelas). Trenn-trennilt hakkasin automaatselt temposid tõstma. Keha kohanes ja oh seda imet, kui ühel hetkel taipasin, et ma liigun ühe kepiga sama kiiresti kui eelmisel aastal kahega või jooksen sama kärmelt kui mullu.

 

Kehale ma armu ei andnud, kohanegu! Kuidagi ei suutnud ma alla neelata fakti, et ühe käega aeglasem olen kui kahega.

 

Ma olin olenemata piiratud võimalustest suutnud hoida mootorit töös ja selle juures ka areneda. Palju polnud vaja, et rullsuusatamist alustades lihastele liigutust meelde tuletada või joostes aktiveerida närvisüsteemi kiiresti liduma. Sportlase kohanemine on ilmselt midagi muud, kui tavalisel inimesel ja kõik, mis on jäänud pausile, tuleb tagasi märgatavalt kiiremini, kui oodata oskaks. Indrekul vist ongi õigus, midagi ei juhtuks, kui alustaksin treenimist suve keskel.

 

Tugevad erialased treeningud tegin alguses rullilindil. Kukkumine on mulle keelatud ja Tehvandi rajaprofiilile ma lihtsalt ei julgenud minna, Hiljem muidugi eirasin kukkumise riski ja leidsin tee Tehvandile.

 

Kaotatud naelikud

 

Kui õlg juba normaalselt jooksmist võimaldas, tahtsin teha midagi meelerahuks ja panin end 31.05 proovile KEVEK staadionijooksu sarja 1500m etapil. Eesmärke polnud, tahtsin lihtsalt proovida, mis seisus olen. Staadionil võistlemisest on palju aega möödas, viimati olidki ilmselt 2022. aasta eestikad 3000m takistusjooksus.

 

Võistlusele sõites tahtsin kodust kaasa haarata oma naelad, aga mida pole, on naelikud. Otsisin ja otsisin, aga ei kuskil. Mis seal ikka, tuleb tossuga startida, ega ma niikuinii mingit rekordit jooksma ei lähe. Kiiresti joosta ma mingi kalossiga ei kavatse ja seega viskasin kotti Nike tippmudelid Vaporfly'd. Jama oli selles, et 2020. aastast on tossude lubatud tallapaksus staadionivõistlustel reguleeritud, see ei tohi 800m+ aladel olla üle 25mm ja minu Vaporfly'd olid lubatust paksema tallaga. Tossude areng on olnud metsik ja põhjus sellise reegli kehtestamiseks on lihtsalt see, et need annavad oma põrkemehhanismiga eelise. Eirasin reeglit ja sain ka kohe vastava märkuse, kui stardijoonel minekut ootasin. Võistelda mul lubati, aga aeg ametlikult kirja ei läinud. Suva, rekordit ei jooksnud, aga sain konkurentsis sibades kinnitust, et seisul pole häda midagi. Naelad on endiselt kadunud, ilmselt olen need lihtsalt kuhugi staadionile unustanud ja nüüd ei jäänud muud üle, kui uued tellida.

 

Esimene tõsine proovilepanek pärast oppi KEVEK 1500m jooksul.

 

Üllatused

 

Järgmine positiivne märk füüsilisest osast tuli koormustestil. Iga-aastane spordiarsti külastus, mille eesmärk on hinnata, kas tervisega on kõik korras. Selle juurde kuulub maksimaalne pingutus trenažööril, mäkke tatsamine koos põhjalike terviseanalüüside, veretestide, kaalumiste-mõõtmiste ja EKG-uuringute näol. Koormustest tekitab alati võistlusliku momendi ja loomulikult tahan ma paugutada kauem kui eelmisel korral, et kas olen kõvem mutt kui eelmine kord. Üllatusena tegin koormustesti oodatust paremini. Siinkohal mängib rolli ilmselt fakt, et opijärgselt koosnesid mu treeningud põhiliselt jooksulindil mäkke kõndimisest ja sisuliselt meenutas see spordiarstil antavat koormust ehk mu keha oli juba harjunud sellise liikumisega. Aga ükspuha, kui valmis mu keha selleks testiks ka polnud, saavutasin hea hapnikutarbimise näidu ja tõestasin, et üks opereeritud õlg ei saa saatuslikuks minu talvisel ettevalmistusel.

 

Spordiarsti külastus ja koormustest. Pärast maksimaalset pingutust olen alati torssis, hiljem läks nägu juba naerule.

 

Selle nädala sisse mahtus veel üks proovilepanek, mille osas puudusid mul täielikult eelaimdused. Juba talvel olin kutsutud Disci jooksu Eesti meistrivõistlustele ja plaanid sai nii sätitud, et võtan sellest osa. Vahepeal tekkisid tulenevalt õlast ja opist kõhklused, aga mida aeg lähemale, seda selgemaks sai asjaolu, et jooks tegemata ei jää. Õlg oli piisavalt heas seisus, et suudaksin isegi sellega disciketast loopida ja jooksmist see enam ei takistanud. Nii ma siis läksin, null ootusega, sest discgolf pole just mu tugevaim külg. Viimati viskasin ketast korvi aastaid tagasi. Mind lihtsalt ei eruta see tegevus, seda enam, et seni olen kõikidele oma vastastele kaotanud. Mõned minutid enne starti proovisin, kas ja kuidas mu õlg ketta loopimist võimaldab ja sellega kogu ettevalmistus piirdus. Peagi tuli start ja olin valmis läbima 5x1km. Panin stardist mõõduka tempoga ajama, sest lootust võita niikuinii pole ja pealegi ootas mind järgmisel päeval ees tugev trenn rullilindil, milleks oli vaja jalga säästa. Kui esimese ringi lõpus esimeses "lasketiirus" viskasin viiest kettast korvi suisa kolm, tärkas minus lootus, et ma polegi nii suur käpard!. Edasi viskasin "tiirudes" sisse 3, 2, 3 ja viimases KÕIK 5 ketast ning lidusin finišisse. Selgus, et olen pikalt liider ja mind krooniti Eesti discijooksu meistriks naiste klassis.

 

Eestikate medaleid olen noppinud erinevatelt aladelt, nii suusas kui laskesuusas, kergejõustikus kui ka ekstreemjooksus, nüüd siis discijooksu oma ka. Oli see vast üllatus.

 

Täitsin suvise jooksu eesmärgi 

 

Minu treener Indrek on sellel suvel olnud erakordses hoos. Ta on selle suvega jõudnud parandada nii isiklikke kui ka Eesti rekordeid. 5000m jooksus noppis ta M45 Eesti rekordi ja 1500m jooksus parandas seda. Ühtlasi on ta praegu mõlema distantsi M45 maailma hooaja edetabeli liider. 

 

Tundub, et tiimi edukaim sportlane on treener.

 

Kui tiimil on selline eeskuju, tekib loomulikul ka endal tahtmine panna mingi märk maha. Õlaopi tõttu ma sel suvel oma isiklikele jooksurekorditele mõelda ei julgenud, aga võistlemise isu painab mind siiski. Kui Indrek teatas, et ta kavatseb 20.06 Rakvere keskmaa karikajooksu 1500m etapist osa võtta, siis loomulikult lunisin ka endale stardiõigust, pealegi olid mu tellitud naelikud kohale jõudnud ja vajasid katsetamist. Niikuinii käin iganädalaselt Rakveres füsioterapeudi vastuvõtul ja rullilinti sõitmas. Ehk annab need asjad ühildada.

 

Mõeldud-tehtud ja planeerisin Rakverre suisa laagri, mis pidi algama 1500m jooksuga. Otseselt ma selleks ei valmistunud, Otepääl oli just lõppenud tugev treeningtsükkel ja katsusin lihtsalt võtta kaks päeva enne starti kergemalt. 

 

Soojendust alustades tundsin end väga hästi ja teadmine, et mul pole midagi viga, ajas mulle närvi sisse. Natuke selline vastik närv, mis võib hakata sooritust pärssima. Ega mul muud üle ei jäänud, kui koguneda starti ja kui pauk käis, liduda nii kärmelt, kui oskan. Konkurents oli seal korralik ja ma ei plaaninud ette suruma minna. Tempo oli hea ja ootasin, millal raske hakkab, et siis veel konkurentidest hammastega kinni hoida ja hiljem vaadata, kuidas ees vahe aina suuremaks venib (nii nagu tavaliselt). Helen Bell oli kohe alguses paraja vahe sisse jooksnud ja tema taga püsis ülejäänud punt minuga koos. Üllatusena oli teise ringi lõpuks pundi tempo mulle jõukohane ja jaksu jäi isegi üle. Proovisin hakata vaikselt mööda pressima, aga see ei õnnestunud. Otsustasin, et kui tempot ei tõsteta, siis punnin viimasel ringil. Tempos olulist muutust ei tulnud ja viimasele ringile minnes polnud ma ikka veel kangestunud ja otsustasin kõigist mööduda. Punt jäi minust maha ja ületasin finišijoone teisena! Helen Bell võitis ajaga 4.25,14, temaga end võrrelda ei tasugi, ta on praegu teiselt planeedilt, aga mina… Ma jooksin oma isikliku rekordi. Kuigi parandasin seda vaid ühe sajandikuga, on see siiski isiklik! Ma ei tea, kust see tuli, aga jooksurindel said küll minu selle suve soovid rahuldatud…Vähemalt mõneks ajaks :)

 

Indrek ja mina tegime 1500m jooksus oma isiklikud rekordid. Ma pääsesin suisa poodiumile, Indrekul jäi 3. kohast mõned sajandikud puudu.

 

Isiklik rekord ühe sajandikuga, aga see on siiski rekord

 

Pärast jooksu jäin mina jaanide lõpuni Rakverre. Seda mitmel põhjusel: esiteks pesitseb minu füsio seal ja just Rakveres on ainus rullsuusalint, mida oli tarvis taas treeningutel rakendada. Kõige mõjusam põhjus on tegelikult see, et tahtsin Otepäält jaanipühade perioodil pääseda. Mul suurteks pidudeks aega ei ole ja joovastunud rahva vahel on keeruline treeningplaanist kinni pidada. Rakvere sobis rahulikus jaanitiksumiseks hästi, seltsiks oli mul sõbrants ja nii sai läbitud üks korralik laager koos mõnusa istumisega.

 

Jaaniperioodil tegin mina laagri. Sain loa hakata paremat kätt treenima ja loomulikult ka kasutasin seda. Käsi vist arvas, et olen spordi lõpetanud, nahk on küll sellel nagu printsessil.

 

Mu arstist sõbranna oli samuti töölainel ja oma ainsa pühadeperioodi vaba päeva soovis ta minuga samas rütmis veeta ehk vanainimese kombel rahulikult ja viisakalt. 

 

Edasine plaan on harjutada mõned päevad veel Otepääl ja siis põrutame oma tiimiga Austriasse, kus meid ootab ees selle ettevalmistusperioodi esimene välislaager. Tundub, et suuri kohandusi ma oma õla tõttu plaanidesse enam tooma ei pea ja laager saab olema spordinaisele kohane. Aga laagritoimetustest juba järgmises blogis. Ilusat suve, kallis lugeja!