Tuuli Tomingas tiimi seiklused põneval suvisel suusapeol - Blink festivalil

Augusti alguses tegime tiimiga väikese võistlusreisi Norrasse. Sealoleku aeg oli küll suhteliselt lühike, aga see kujunes meie jaoks parajaks seikluseks. Võtsin nimelt Susani ja Robertiga osa ühest kuulsaimast suvisest suusapeost - Blink Festivalist. Kohale olid kutsutud maailma murdmaa- ja laskesuusatipud. Võistluse formaat oli pisut tavapäratu, eesmärgiga pakkuda põnevust just pealtvaatajatele. Kavas olid nii murdmaa- kui laskesuusastardid. Minul ja Robertil oli plaan osaleda murdmaavõistluse tõusuetapil ja kõikidel laskesuusastartidel, Susan mäkke ronimisest osa võtta ei soovinud.  

 

Blink festivali enamus starte toimusid maalilise linna Sandnessi südames, kuhu oli spetsiaalselt selle ürituse tarbeks rajatud lasketiir ja mööda linna tänavaid kulgev 1,1 km suusarada. Üritus oli uhkelt ette võetud, linna südamesse oli püsti pandud lasketiir ning erilist hämmingut tekitas ajaolu, et võistluse tarbeks oli rajatud mitu rullsuusasilda ning osad lõigudki olid ekstra üle asfalteeritud. Fänniala oli kolossaalne, nälga kannatama ei pidanud ning takkapihta lasti võistlejad VIP telki sööma.

 

Reis Norrasse  

 

Alustasime oma teekonda 1. augustil lennuga Tallinnast. See kord oli mõistlikum jätta buss koju ja võtta kogu pagas kaasa lennuga, sest äraoleku periood pikaks ei kujunenud ja igasugune "pahn" , mida laagriteks kaasas tassime, jäi seekord Austria laagrit ootama. 

 

Norra lennule võtsime kaasa ka oma relvad, mis oli vaja eelnevalt registreerida ja millest üldiselt tuleb lennufirmat aegsasti teavitada. Teavitusülesande võtsin enda kanda. Lend oli ostetud läbi reisiagentuuri ja seega mõned päevad enne reisi võtsin telefonitsi ühendust reisiagentuuri klienditoega. Veidi liini järjekorras ootamist ja saingi jutule ühe rõõmsa noormehega, kes peale mu mure kuulamist kinnitas, et taotlus lennufirmale relvade regamise osas on nüüdsest edastatud. 

 

Esmaspäeva õhtul astusime Tallinna lennujaama uksest kogu oma tavaariga sisse ja liikusime lennufirma laua juurde, et teha ära check-in ning anda ära alumine pagas. No loomulikult selgus letis, et mingitest relvadest pole seal ühtegi märget. Letis olev neiu oli segaduses ja palus abi kaastöötajalt, kahekesi pusides õnnestus neil siiski meie relvad broneeringusse lisada. See protsess võttis omajagu aega ja inimeste saba check-in järjekorras meie tõttu aina kasvas. 

 

Meil kulus check in-is väga kaua aega, ootajate saba meie taga venis välisukseni

 

Lend toimus õhtul ja kiirelt enne pardale minekut oli vaja end laadida. Asju oli palju, kiivrit oli mõistlik peas transportida.

 

Meie reis koosnes kahest lennust, Tallinn-Oslo ja Oslo-Stavanger. Kahe lennu vaheline aeg oli tervelt 9 tundi ja reis Stavangerisse jätkus 2.08 varahommikul. Pahaaimamatult kõndisime sisuliselt 2 kätt taskus oma ööd lennujaama lähistele hotelli veetma, et siis varahommikul reisi jätkata. 

 

Järgmise lennu peale suundudes sujus kõik ladusalt ja meedias kajastatud segadusest lennujaamades polnud haisugi, käsipagasi kontroll võttis vaid viis minutit. Rõõmsalt maandusimegi 2. augusti hommikul Stavangeris. Indrek tormas rendiautot võtma, me tegelesime pagasiga. Indrek oli auto kätte saanud ja tuli meile appi kotte tassima. Aga mida polnud, olid kotid. Ootasime ja ootasime, aga kui lennujaam hakkas inimestest tühjaks hajuma, taipasime, et meie pagas ilmselt enam ei jõuagi. Pöördusime lost&found letti ja saime kiirelt teada oma pagasi kadumise tagamaad. Nimelt oleksime pidanud kahe lennu vahel oma kompsud välja võtma, Oslo lennujaam siselendude puhul üle öö asju enda käes ei hoia. Me seda muidugi karta ei osanud, sest Tallinnas kleebiti pagasile lõppsihtkoha kleepsud. Nüüd seisime silmitsi olukorraga, mil kogu meie maine vara on kusagi Oslos ja mul ning Robertil on vaja asuda järgmisel päeval võistlustulle. Kohalik lennujaam teavitas olukorrast e-maili teel Oslo lennujaama, telefonitsi ei õnnestunud suurenenud personalikoormuse tõttu kedagi kätte saada. Igatahes anti lootust, et keegi Oslost satub saadetud e-maili peale ja meie pagas tõstetakse mõne järgneva Oslo-Stavangeri lennule, mis käis sisuliselt sama tihti nagu Tallinn-Tartu vaheline LuxExpress.

 

Ega meil muud tarka teha polnudki, kui istuda rendiautosse ja liikuda üle vaatama majutust. Ööbimiseks sai meil bronnitud väga avar ja mugav apartment, mis asus mõnesaja meetri kaugusel merest. Istusime siis oma suures tühjas majas ja ootasime telefonikõnet lennujaamast. Seda ei tulnud ja tundus, et ohjad on vaja haarata meil endil. Järjest asusime helistama Oslo lennujaama kõikvõimalikele numbritele. Järgnes lõputu liinidel ootamine, erinevatele tegelastele pikk ülevaade ja selgitus meie täbarast olukorrast ning pidevad ümbersuunamised, umbes, et võtke ühendust "mingi X" osakonnaga. 

 

Pilved meie taevast ei paistnud hajuvat ja oli üpriski selge, et pagas õhtuks ei jõua. Alla ma anda ei kavatsenud ja ära oli vaja teha trenn kopsude lahti saamiseks juhuks, kui mul õnnestub siiski tõusuvõistlusele pääseda. Kuna reisisin kleidi ja lahtiste kingadega, käsipagasis vaid rahakott ja olulisemad hügieenitarbed, siis trenni tegemine oli sellise varustusega üpriski raskendatud. Ostsin omale kõige odavamad spordiriided ja tegin lahtijooksu ühel märgilisel staadionil. Sandnesist on pärit Norra kuulsaimad jooksuvennad Ingenbritsenid ja just seal staadionil treenivad nad kodustel perioodidel. 

 

H&M-ist omale trenniriideid ostmas. Kahjuks suusasaapaid seal ei müüdud. Parempoolsel pildil Ingenbritsenite kodustaadionil oma uute trenniriietega poseerimas.

 

Hoidsin TT tiimi sündmustega kursis ka jälgijaid sotsiaalmeedias ja üllatusena kirjutas mulle Läti laskesuusataja Baiba Bendika, kes oli samuti Blink festivalile kohale sõitnud ja pakkus mulle oma elukaaslasest treeneri saapaid ning suusakeppe. Kaks kärbest ühe hoobiga - Bendika elukaaslase saapad olid minule küll veidi suured, aga suusatamist ei takista. Ühtlasi saaks kasutada seda sama varustust ka Robert, kelle tõusuvõistluse start algaks pärast minu oma. Talle oleksid saapad küll pisut kitsad, aga ajaksid asja ära. Igatahes tormasime kohe pakutud varustusele järgi. Asjad käes, tšekkasime ka korra lennuplaani ning selgus, et päeva viimane lend just maandus ning otsustasime enne kojusõitu teha tiiru lennujaama. See plaaniväline käik tasus end ära, lennujaama sisenedes paistsid juba eemalt meie kodinad. Oh seda rõõmu ja pinge langust! Viimase lennuga olid saabunud kõik peale relvade, mis istusid veel Oslo tollis, aga lubati saata hommikuse lennuga meieni. Ega me neist relvadest suurt ei hoolinud, peamine, et kõik tõusu sõitmiseks olemas oleks. Naasesime südaöö paiku oma majutuskohta tagasi ja saime rahul südamega magama jääda.

 

Baiba Bendika oli valmis meile oma treenerist elukaaslase suusavarustust laenama

 

Meie asjad saabusid päeva viimase lennuga

 

Tõusuvõistlus

 

Tõusuvõistlus peeti Lysebothi külas. See asula on suhteliselt isoleeritud piirkond, mida ümbritsevad mäed ja kuhu pääseb vaid paadi, helikopteri või autoga mööda mägiteed. Just mägiteel see tõusuvõistlus toimuski. 3.08 ootas meid ees 7,5 km pikkune 8,5% tõusunurgaga rada, mille jooksul tuli läbida ka 1,1 km pikkune hämar tunnel. 

 

Tõusuvõistluse hommik õue ei meelitanud, väljas valitsesid sügisesed temperatuurid koos vihmasajuga. Tee võistluspaigani oli omanäoline, esmalt majutuskohast autoga sadamasse, sadamast laevaga pea 2h sõitu stardipaika. Lysebothi jõudes kallas endiselt vihma ning soojendust alustasin alles 15 min enne starti, polnud mõistlik end varem läbi leotada. Ei tahaks mõeldagi, kui poleks kätte saanud oma reisikotti ja pidanuks ühe komplekti mitte-just-vihmariietega pool päeva vastu pidama.

 

Paaditaksoga võistluspaika minek

 

Teel võistluspaika. Paaditakso tegi fjordide vahel mõned peatused, et tutvustada kaunemaid kohti.

 

Kuna olin tõusul esimest aastat, on mu FIS (murdmaasuusa punktisüsteem, mis hindab taset) punkt üpris kehv ning et ma möödunud talvel laskesuusa MK-l parimat tulemust kokkuvõttes ei sõitnud, siis topiti mind stardirivis taha. Meid oli stardis koos juunioritega 142 ja kui vile käis, pani see punt kõik korraga ajama. Keppide plagin oli vali, minu ees hakkas asfaldile ilmuma mitmeid juppe purunenud suusakeppidest. Osad tüdrukud kukkusid, osad sõitsid üksteisele otsa. Aga punt sai liikuma ja lõpuks oli mul piisavalt ruumi, et normaalselt suusatamist alustada. Punt liikus alguses kolmes rivis, siis muutus tee kitsamaks ja tekkis kaks rivi. Teadsin, et pean pressima end võimalikult ette, sest varsti jõuab kätte kitsas tunnel ja kui seal aeglasema taha toppama jääda, on mööda minek raske. Tunnelisse jõudsingi pika naisterivi kannul, ajaga hakkasid seal mõned vahesid eesmistega sisse jätma ja nüüd tuli neist paaristõugetega mööda rühkida. Kõik klappis ja olin end heasse kampa murdnud, kuniks üks hetk kepp ei tahtnud enam asfaldiga haakuda. Vaatasin oma vasakut suusakeppi ja selle ots oli ära murdunud. Kui stardist tunnelini oli korraldaja poolt loodud mitu kepivahetuspunkti, siis tunnelis polnud ühtegi. Sahmisin kuidagi 1 kepiga edasi, jäädes sellest heast pundist nüüd maha ja olles ise see, kes eesolevatega vahesid sisse hakkab tekitama. 

 

Tunneli lõppedes palusin kõrgemaid jõude, et Indrekul oleksid olnud mega kiired jalad ja et ta oleks jõudnud jooksuga juba minuni. Meil sai kokku lepitud, et ta sõidab korraldaja transpordiga vahetult enne minu starti mäkke ning hakkab siis mulle vastu jooksma, pärast mida katsub mu kannul taas mäkke sörkida. Aga teda polnud kusagil, see-eest oli punt teisi treenerid, palusin neilt abi, mispeale üks treeneritest andis mulle asemele minu omast umbes 15 cm lühema suusakepi. Ajas asja ära, aga tehnika laperdas korralikult. Võitlesin edasi ja eeldasin, et küll kohe Indrek mu varukepiga vastu jõuab. Tuli 1 kurv, siis teine ja kolmas…Indrekut ei kuskil. Kui olin oma 2 km selle lühikese kepiga ära kangutanud, hakkas eemalt kostma eestikeelne hõiskamine. See oli Indrek, kes oli otsustanud paha aimamata alla poole mitte liikuda ja 3 km enne lõppu võistlejaid ootama jääda. Sain lõpuks oma varukepi ja koheselt sai mu sõit uue hingamise. Tempo kasvas ja noppisin paar tüdrukut enda eest. Võistluse lõpetasin siiski ei midagi ütleval positsioonil ehk 36. kohal. Oli karm pingutus, aga olen elu jooksul ka hullemat kogenud.

 

Kui ma hing paelaga kaelas tõusu rühkisin, sörkis Indrek mu taga ja jäädvustas kaadreid. 

Paremal: Finišis, hetk päras maas ägisemist ilmus NRK otseülekande mikrofon mulle nina ette.

 

Puhkepäev 

 

Võistluste vahepealne päev ei möödunud vahejuhtumiteta. Päeva esimeses pooles oli meil kavas treening, mis toimus Stavangeri laskesuusastaadionil. Trenn ise sujus kenasti, aga nõks enne lõppu otsustas mu suusasaabas puruneda. Nimelt tuli küljest mu pöia juures olev plastikosa kinniti ning haihtus kuhugi Stavangeri rulliradade äärde. Saabast oleks kerge taas parandada, kui leiduks see jubin. Ilma selleta on saabas suhteliselt lötsakas ja suusatada on väga ebastabiilne ning pisut ohtlik. Seega pidime olema loovad ja asusime ehituspoode läbi kammima. Leidsime õiges suuruses kruvi ja seibi. Kruvi oli paraku veidi pikk ning see oli tarvis kuidagi lühemaks saada. Kuna reisisime minimaalse varustusega, polnud meil selleks vastavaid vahendeid ja oleks ilmselt äärmiselt narr olnud ehituspoest nii väikse asja pärast trelli või käia osta. Seega astusin sisse juhuslikku autotöökotta. Kontori poole peal töötavale tegelasele teatasin, et mul on SOS ja mitte auto vaid suusasaapaga. Õnneks ei pidanud ma olukorda pikalt selgitama, sõnad "Blink festival" olid nende jaoks piisavad, et koheselt minu saapamurega tegutsema asuda. Mehed olid suisa nii lahked, et pakkusid ka omapoolseid kruvivariante. Raha nad selle vaeva eest ei soovinud, käskisid vaid Heidi Wengist kiiremad olla. Õnneks ei tekkinud mul enam võimalust end temaga võrrelda, sest murdmaaradadel mul starte enam ei olnud.

 

Autoremondi töökojas saabast parandamas. Lahendus missugune.

 

Võistlustevahelise päeva õhtul tuiasin niisama kodukandis ringi. Tuli ära teha kohustuslik ujumine ookeanis ning tutvuda minu jaoks veidi tavapäratu maastikuga. Endalegi natuke totakas, aga sealsed vee-elukad pakkusid mulle lapselikult suurt huvi, võisin kümnete minutite kaupa uudistada ja jälgida merepõhjas toimuvat. Nii sai lähemat tutvust tehtud meritähtede ja mingit laadi millimallikatega, peaaegu ka krabiga, kellele oleksin paljajalu otsa jalutanud. Kohalike jaoks on need tegelased ilmselt sama haruldased nagu meile Eestis ogalikud.

 

Maaliline loodus, mis on minu jaoks veidi tavatu. Rohkem harjunud taigade, tundrate, alpide ja armsa Eestiga. Paremal: Kohustuslik ujumine ookeanis.

 

Väike fekaal mind ujumisel ei takista. Paremal: Seekord tõin tähed veest, mitte taevast.

 

Arvasin, et leidsin tohutult haruldase mereeluka säilmed või ufo pealuu, aga selgus, et tegu on mingi labase merikartuliga.

 

5.06 duell-laskmine ja supersprint

 

5.06 tõotas tulla äärmiselt põnev päev. Esmalt oli Blink festivali kavas duell-laskmine. Järjekordne võistlusformaat, mille sarnast ma pole eal teinud. Stardipaugu järgselt on vaja võimalikult kiiresti alla saada 5 märki. Võistlus toimus voorudena, esmalt veerandfinaal, kus 12-st osalejast sai edasi 5 kiiremat ning 2 "lucky loserit". Nagu meie Norra reisile juba kombeks, siis ka see päev ei möödunud vahejuhtumiteta. Kui eelnevad aastad on 5 märgi tabamiseks kasutada üks salvetäis ehk 5 padrunit ning ülejäänud kolmes salves 1 padrun (kokku 8 padrunit), siis sel aastal oli reegleid muudetud ja kõik salved võisid olla täielikult laetud (kokku 20 padrunit). Lasin eelvoorus trahvi ning salvede vahetusega kaotasin aega. Lõpetasin enda arust viimaste hulgas ja pakkisin juba nukralt relva kotti tagasi. Poolfinaali eel tuiasin niisama staadioni ümbruses, kui järsku karjuti läbi mikrofoni korduvalt minu stardinumbrit. Arvasin, et kuulsin valesti, kuid selgus, et olin saanud kindlalt edasi. Tuli kiirelt taas end võistluslainele viia. Paraku mähkisin ka poolfinaalis oma salvedega ja olin nipa-napa edasipääsenutest väljas. 

 

Duell-laskmine, mina lasen 3. märgil.
Foto: NordicFocus/Manzoni

 

Edasi ootas meid supersprindi kvalifikatsioon. See toimus sprindi formaadis ning eraldistardina. Lasin 1+1 ja pääsesin ilusti finaali. Finaalis olin pidevalt pundi eesotsas, viimaseks tiiruks suisa 3. positsioonil. Viimases tiirus jäid mul tabamata 2 märki ning lahkusin trahviringidelt viiendana. Eesolijad olid juba hea varuga minema saanud ja finishijoone ületades olin oma 5. kohta säilitanud, mis oli tegelikult üle ootuste hästi. 

 

Numbrite väljastus

 

Pealelaskmisel oli tulistama pääsemiseks kõva võimuvõitlus.

 

Mass-stardid 

 

Viimasel Blink festivali päeval olid laskesuusas kavas mass-stardid. Mass-stardid viidi läbi eelvoorudega. Esimeses voorus oli vaja sõita end 8 parema sekka, et edasi pääseda poolfinaali. Võistluskeskus, territoorium ja korraldus oli nüüdseks juba tuttavaks saanud ja teadmatus enam ärevust ei tekitanud. Tundsin end suurepäraselt, pealelaskmine läks super ladusalt ja starti asusin enesekindlalt, teadmisega, et 8 sekka pääsemiseks võin sõita isegi poole jõuga, kuniks….kuniks jõudsime lasketiiru, kus virutasin mööda 4 padrunit. Alla ma ei andnud ja kärmelt hakkasin trahviringe tiirutama. Sain kätte 3 trahvi lasknud ning eelviimasel positsioonil olnud Marte Olsbu Røiselandi. Püsti tiiru läksin riskima, sest kiirelt 0 või 1 lastes oli võimalik veel edasi pääseda. Risk ei tasunud end ära, sest lasin mööda 3 ja lõpetasin oma veerandfinaali viimasena. 

 

No nats olin pettunud, sest sõita oli täitsa nauditav ja tahtsin niiiiii väga veel startida. Aga tuli leppida olukorraga ning tunda rõõmu selle üle, et saan rahus minna õhtutrenni ehk jõusaali. Finaali pääsemise korral poleks ma hilise kellaaja tõttu enam jõudu teha saanud. Jõusaali minek oli ka muidugi veidi kummaline. Google suunas mind ainsasse läheduses olevasse avatud saali, mille välisust mul leida ei õnnestunud. Käisin ümber maja nagu peata kana, kuni proovisin avada mingit potentsiaalse sissepääsu ukse. See oli lukus, aga läbi klaasi oli näha, kuidas üks turske onu seestpoolt juba tormab minu jaoks ust avama. Lasi mu ei midagi ütlemata sisse ja asus oma toimetusi tegema. Vaatasin siis ringi ja mõtlesin, et kus maksta saan, aga säärast letti ei paistnud kusagil. Ega ma kellegile jõuga ka raha pakkuma ei läinud ning asusin targa näoga oma jõuksikava täitma.

 

Foto: NordicFocus/ Manzoni

 

Indrek meid peale laskmas. Kuna laskekohti oli vaid 15, siis pandi meid kokku rootslastega. Rootslaste treener ei jõudnud mingitel segastel asjaoludel võistluspäevaks kohale ja seega aitas Indrek ka neil oma püssid peale saada. Mass-stardi võitis rootslane Linn Persson, võik isegi öelda, et selle võidu saavutamisel on arvestatav roll ka Indrekul!

 

Kojusõidu hirm

 

Kojusõidu hommikul oli stressi kuhjaga. Kui Norrasse sõites oli meil veidike segadust relvade lennule broneerimisega, siis tagasireisiks ei õnnestunud isegi parima tahtmise juures neid lennule regada. Võtsin 2 päeva enne tagasilendu ühendust meie reisiagentuuriga, et nad saadaks taaskord taotluse lennufirmasse ja seekord veenduks, et taotlus päriselt ka sinna jõuab. Agentuuri liin oli tollel päeval vägagi populaarne ja liini järjekorras tuli oodata oma 30 min. Lõpuks liinile saades väideti, et nemad ei saa kuidagi meie relvi lennule regada ja et ma võtaks ühendust lennufirmaga. Võtsin siis ühendust lennufirma klienditoega. Telefoniliin oli veelgi rohkem umbes ja järjekorras tuli seista eelmisest kõnest kauemgi. Lõpuks liinile saades sain vastuseks, et nemad ei saa agentuuri kaudu tehtud broneeringuid muuta ja me peame ühendust võtma agentuuriga otse. Nokk kinni, saba lahti… Helistasin siis tagasi reisiagentuuri liinile, jälle passisin pikalt järjekorras. Lõpuks sain jutule ühe asjaliku härrasmehega, kes hakkas juba midagi majandama ja tundus, et saamegi relvad regatud, kui järsku kadus ta liinilt. Ühendus katkes…. Helistasin koheselt agentuuri tagasi, aga olin järjekorras alles 46. Ja siis algas taas pikk ootamine, kuniks sain ühendust ühe teise agentuuri töötajaga. Selgitasin talle kogu seda jada, mis hommikust saati läbinud olen. Ta lubas uurida ja võtta minuga taas ühendust järgmisel päeval. 

 

Järgmisel päeval tuli kõne, kus öeldi lühidalt: "võtke ühendust lennufirmaga". Täielik absurd! Lennufirma ei saa agentuuri bronnis muudatusi teha ja agentuur ei saa lennufirmat teavitada. Nii me siis ärasõidu hommikul kõndisime lihtsalt relvadega lennujaama ja lootsime parimat. 

 

Meie õnneks tundub, et Norra lennujaamade turvakontroll on üpriski leebe. Olen eelnevalt näiteks Norras käsipagasi kontrollis padruniga vahele jäänud, mispeale viibutati näpuga ja lasti mul minna, samal ajal kui Eestis on mulle samas situatsioonis kutsutud politsei. Seega hommikune relvade regamine sujus libedalt ja relvad jõudsid ilusti Eestisse.

 

Eestis sain olla täpselt ühe öö, misjärel tuli pakkida buss ja asuda teele Austria poole. Augusti teise poole sündmustest ja suvebiathloni MM-ist saad lugeda juba järgmises blogis!