Tuuli Tomingas: tugeva ja tervena hooajale vastu

Tere, kallis lugeja! Pikk-pikk paus on jäänud blogis sisse ja ega mul muud enda õigustuseks öelda polegi kui vaid laiskus. Ei teagi, kas asi on sügise saabumises või treeningkoormusest tingitud väsimuses, aga pole lihtsalt olnud ajuenergiat blogisse panustamisel. Juhtunud on nii mõndagi ja katsun järgnevalt oma tegemistest veidi ka jutustada.

 

Krooniline väsimuse sündroom või midagi sellist

 

Kroonilise väsimuse sündroom (KVS) on seisund, mis iseloomustub pikka aega kestnud väsimuse ning tüdimusena, seda ei leevenda puhkus ning sellel puudub kindel põhjus - seda ütleb Google esimesel avatud lingil.

 

Lihtsalt jäi kõrvu Sky Plus hommikuprogrammi arutelu KVS-i kohta, kus leiti hea vabandus laiskuse seletamiseks. Sihtgruppi pidid kuuluma ka sportlased ja seega on hea enda laiskust kroonilise väsimuse sündroomi süüks veeretada. Nali naljaks, aga pimedamate aegade saabumine ja pisut sombusemad ilmad mõjuvad minu energiatasemele pärssivalt. 

 

Laiskus või KVS? Mis iganes see poleks, ma ei tunne end oma energiataseme tõttu viimasel ajal ära.

 

Alustan septembri laagrist, mis oli nii-öelda meie viimane suvist ettevalmistust kujutav laager. Toimetasime Obertilliachis ja pikalt ma selle juures ei peatugi, sest suurt miskit tegelikult ei toimunud, kui vaid raju treenimine. Väsimus suvisest mahust oli hakanud kuhjuma ja laagri rasked trennid said tehtud motivatsiooni ajendil, et see on viimane selle aasta säärast laadi ponnistus. Edasi on treeningute suunitlus rohkem erialast ettevalmistust soosiv, seega siis ei tegutse me enam niivõrd kulutavalt, vaid proovime tekitada särtsakust juurde ning õpime toime tulema võistlussituatsioonis laskmisega.

 

Hommikuti olid ujuma minnes ootamas mind kaks sõpra, kelle jaoks pistsin alati paar porgandit tasku.

 

Obertilliachis hakkas vaimuenergia vaatamata üliedukale suvebiathloni MMile hääbuma. Päevad olid rajud ja mahtu kuhjus. Läbida oli tarvis 2x Obertilliachi tõusu (minu jaoks kõige raskem trenn) ning hulganisti muid arendavaid-intensiivseid treeninguid. Kui laager läbi sai, saabus meie kauaoodatud puhkeperiood, et seedida suvel kuhjunud koormuseid ja minna võistlushooajaks valmistatavatele treeningutele vastu värskemalt. Kodune periood oli meil suisa kolme nädala pikkune ja selle ajaga oli paras teha sportlase elule restart. Mõistagi ei vaja füüsiline pool nii pikka pausi, pigem hakkab see puhkusega sootuks langema, aga pausi vajas kahe kõrva vahel toimuv. Kodusel perioodil ma kohe kindlasti ainult ei lesinud, trenni tegin sellegipoolest enamasti 2x päevas, aga treeningute sisu oli pisut leebem ja paindlikum. Rasketeks trennideks ei olnud vaja end tõsiselt kokku võtta ja see on juba minu jaoks puhkus omaette. 

 

Tõusutrennid "need on selle aasta viimased" motivatsiooni ajendil. Õnneks oli see kord tõusu tunduvalt lihtsam läbida kui suve keskel toimunud Obertilliachi laagris. Keha kohaneb!

 

Kodus kipun end igasugu spordiväliste kohustustega kurnama ja tihti on tekkinud tagasilöögid just režiimikaosest. Pressin trenne segase päevaplaani sisse, et nui neljaks need tehtud saaks, aju tõmbab sellisest surumisest end krussi, keha ei taastu ja lõpuks teen ka treeningutes jõhkraid järeleandmisi, mistõttu hakkab füüsiline vorm metsikult langema. Usun, et seekord õnnestus mul balansi leidmine hästi ja just tänu maanteejooksu maailmameistrivõistlustele, kuhu olin valitud esindama Eesti koondist miilijooksus. Niisama läbima seda suurvõistlust minna ma ei tahtnud ja ausalt öeldes oleks ülimalt piinlik seal põruda. Seega olid minu trennid jooksu soosivad, need polnud pikad ja hoidsid särtsakust, et VO2 max ei langeks. Lühikesed trennid sobisid hästi minu plaani, sest parasjagu kasutasin pikemat kodusolekut veel viimaste kooliasjade korda ajamiseks. Jah, mu kõrgkooliõpingud hakkavad venima juba maratoni mõõtu, aga NII VÄHE on jäänud ja kavatsen kevadel nüüd päriselt lõpetada. 

 

Faith Kipyegon'iga samal stardijoonel

 

1.oktoobril toimusid Riias maailmameistrivõistlused maanteejooksus. Sellist formaati korraldati tiitlivõistlusena esmakordselt ja minul oli harukordne võimalus end selles proovile panna. 

 

Olen ilmselt üsna harukordne nähtus, saanud osaleda nii laskesuusa kui ka kergejõustiku maailmameistrivõistlustel ja kuulunud mõlema ala Eesti koondisesse. Iseasi muidugi, kuidas ma maanteejooksu MM-ile peale sain. Ega ma täpselt ise ka ei tea, aga tõenäoliselt olin nö wild card. Vaevalt, et selline võimalus mulle elus üldse kunagi veel avaneb, Riia oli maantejooksu tiitlivõistlusena esmakordne nähtus ja seda formaati alles praktiseeriti, seega lasti seal ka minusugustel karvajalgadel silgata.

 

Eks see minu osavõtt oli tegelikult paras juhus. Augustis pärast suvebiathloni MM-i läksin niisama vahelduse mõttes jooksma Tallinna kergejõustiku õhtumiitingule miili, kus esinesin endalegi üllatusena üliedukalt. Jooksin end Eesti läbi aegade edetabelis suisa 8. kohale. Tõestasin end piisavalt, et Eesti Kergejõustikuliit julges mind nimetada maailmameistrivõistluste koondisesse ja nii saingi esindada kodumaad maantee miilijooksus. Minu õnneks on kandepind Eesti jooksumaastikul tagasihoidlik ja ülejäänud väledamad neiud panid end maantejooksu MM-il 5 km ja 21 km joonele.

 

 

Uskumatu, kuhu üks hobi inimese viia võib. Olen Eesti koondise liige maantejooksu maailmameistrivõistlustel!

 

Ma isegi valmistusin selleks võistluseks ja treeningud viisin enamasti läbi jooksu pealt. Võtsin eesmärgiks suuta miili joosta 3.0 min/km tempos ja seega olid võtmetrennideks 3.0 tempo hoidmised. Mõistagi ei olnud ma kohe alguses võimeline väga pikalt seda kiirust hoidma, aga mida lähemale võistlus jõudis, seda optimistlikumaks ma muutusin. Viimase võtmetrennina läbisin 1200m 3.0 tempoga ja see oli piisav andmaks mulle MM-il enesekindlust, sest võistlusolukorras on lihtsam veel viimast välja pigistada ja konkurentide keskel kannatada. 

 

Kerge pettumus 

 

Sõitsin Riiga kaks päeva enne starti. Olin autota ja toidu hankimiseks ning muudeks toiminguteks pidin liikuma kondimootori jõul. Samme kogunes päevas korralikult, mis tegelikult on minu normaalsus, aga jooksujalga see paraku ei soosi.

 

Päev enne starti oli plaanis teha kerge lahtijooks. Pikaks ma trenni venitada ei kavatsenud, sest funktsionaalne pool oli hea, lihtsalt jalale oli vaja veidi kiiremat sammu sisse söövitada. Mina ebakindla sportlasena vajasin selleks staadioni, nii oskan oma tempot vastavalt staadioni osadele jagada ja vajadusel gaasi juurde anda, kui samm liiga mugavaks tikub. Google kaardilt vaadates oli üks staadion minu hotellist 2,5 km kaugusel. Ideaalne, jooksuga sinna saab kere soojaks, paar võimlemisharjutust ja siis teeb tugeva lõigukese ära ning sörgib lõdvestuseks koju. Statale jõudes tabas mind tagasilöök, see oli mingite lastevõistluste tõttu suletud. Võtsin siis telefonist taas Google kaardi lahti, et leida mõni hea kergliiklustee või sirgem lõik, kus jooksuke ära teha. Miskit silma ei hakanud, aga korraga turgatas mulle pähe, et Riias toimib ka Bolt Drive. Otsisin siis järgmise staadioni välja ning istusin lähedal asuvasse Bolt Drive autosse, et sõita oma trenniobjekti suunas. See asus vaid 3 km kaugusel ja nagu naksti olin seal kohal. Minu ahastuseks toimusid ka seal võistlused! 

 

Kui olin juba nii kaugele viidud, et vuran mööda Riia linna Bolt Drive autoga ringi ja otsin omale kiiremaks lõiguks staadioni, siis hakkas selle leidmine vaikselt kinnisideeks muutuma. Võtsin uuesti kaardi lahti ja valisin järgmise välja. See oli juba teisel pool Riia linna, aga otsustasin selle tee ikkagi ette võtta. Kolmandal staadionil õnneks võistluseid ei toimunud ja LÕPUKS sain koha, kus oma lahtijooks ära teha. Soojendusest oli omajagu möödas ja pidin uuesti kergelt keha üles äratama. Ringe tiirutades tabas mind uus tagasilöök! Selgus, et see konkreetne staadion oli 400m asemel 360m ja oma loodetud tempo-distantsi järgimist ei saanud ma endiselt teha. Mis seal ikka, peamine, et jala võistluseks valmis saan seada…

 

Tegin oma trenni ära, seis tundus olevat okei. Nüüd oli vaja tagasi hotelli saada, aga minu Bolt Drive auto oli vahepeal ärandatud ja järgmine asus 2 km kaugusel. Vihma kallas ja ma jooksin kärmelt järgmise juurde. Vurasin siis tagasi hotelli kanti, mis asus kesklinnas. Seal tabas mind järjekordne probleem, autot polnud kuhugi jätta. Tiirutasin ja tiirutasin tänavate vahel, kuniks leidsin parkimiskoha. Lähim vaba koht oli hotellist oma 1,5 km kaugusel ja nüüd oli vaja tagasi veel hotelli vantsida. Ma olin näljane, kuri ja tüdinenud, aga lõpuks jõudsin oma retkelt tagasi tuppa, teadmatuses, kas see hommikune trenn andis või võttis.

 

Päeva jooksul oli kõndimisi veel korralikult igasugu võistluseelsete protseduuride, söömiste jm organiseerimiste pärast, õhtu lõpuks jalad lausa tulitasid.

 

Võistluspäeva hommikujooksul polnud mul minu tavapärast seisundit arvestades häda miskit ja läksin starti üsna optimistlikult. Kerge närvi tõttu oli soojendust lihtne teha.

 

Rada oli pähe õpitud, jaotasin selle peas valgusfooride ja kurvide järgi lõikudeks. Võtsin eesmärgiks püsida pundi sabas kuniks esimese kurvini ja kui seal kergelt ülesmäge lõigul ässadest maha jään, ei varise mu maailm kokku. Pidin seadma end valmis kaotama, sest kohal oli maailma absoluutne tipp ja naljalt minu masti jooksjaid MM-ile ei veeta. Vaimselt kaotama valmistumine oli oluline just seetõttu, et ma šoki ajendil alla ei annaks ja siiski oma parima ära teeksin. 

 

Peagi koguneti stardialasse. Vaatasin oma konkurente kullipilguga ja tundsin end kui võõrkeha. Nad on nii väikesed! Oma arust näen üsna atleetlik välja, aga nende keskel olin ma justkui elevant oma jämedate reite ja suure ülakehaga (mis on suusataja kohta tegelikult väga väike). Täiesti haige suhtumine muidugi, aga valisin sealt pundist kõige ebasportlikuma välimusega (jooksjaid silmas pidades) tšiki ja pidasin plaani tema taga vastu pidada. 

 

Miilijooksu stardipaik. Olin raja lõikudeks jaganud fooride ja ristmike järgi, et oskaksin energiavarusid jagada.

 

Startisin 1500 m maailmarekordi omaniku Kipyegoni taga ja kui pauk käis, proovisin esimesed sammud kas või mängu ilu mõttes ta kannul püsida. Vajusin siis pundi taha otsa ja lugesin foore. Oh seda üllatust, kui esimese kurvini olin veel pundil kannul. Kurvile järgnes kerge ülesmäge lõik ja siis jätsin eesolevatega vahe sisse. Jep, isegi selle kõige ebasportlikuma tšikiga. Korraks tundus, et saan eesolevad veel kätte, aga see unelm kadus kiirelt. Viimase kurvi juures oli vahe juba päris suureks kerinud ja 800 m enne lõppu, kus oli ka vastutuul, kirusin end. Olin nüüd üksi ja takkapihta võitlesin veel tuulega. Alla ei andnud, aga samas tempot kiiremaks kerida ei suutnud. Vahe eesolevatega aina kasvas ja ületasin finišijoone eel-eelviimasena, mis muidugi oli minu eelduste järgi kõva kordaminek, edastasin siiski kaht konkurenti. Ainus, mis mind ei rahuldanud, oli joostud aeg. See tuli 5.09, mis on suisa 13 sekundit kehvem augustis joostud miilijooksust. Olin ühtaegu kurb ja rõõmus. Rõõmus, sest sain säärase kogemuse osaliseks. Kurb, sest ma ju valmistusin ja sellele vaatamata ei suutnud ennast ületavalt joosta. Maanteel jooksmine on aeglasem, nt Kipyegon jooksis 16 sekundit staadionivõistlusest aeglasemalt, seega ilmselt jooksin võimekuse mõttes samasse auku kui toona augustis. Aga see teadmine, et ma reaalselt valmistusin MM-iks, tekitas pettumust. Kas tõesti ei suuda ma endast jooksu mõttes rohkem välja pigistada?! 

 

Lõpetasin MM-i 27. kohaga. See on muidugi pool naljaga väide, aga olin eestlastest koha mõttes parim :) (teistel distantsidel oli osalisi lihtsalt niivõrd palju rohkem).

 

Hiljem olukorda analüüsides oli ilmselt selge, et funktsiooni taha asi ei jäänud. Finišis taastumine ei võtnud üldse kaua aega ja seega ei suutnud ma endast lihtsalt maksimumi välja pigistada. Võistlust peas läbi kedrates mõistsin, et jalg jäi tuimaks. Tõenäoliselt tegin Riias ringi vantsimisega oma jala lihtsalt pisut uimaseks ja siiralt tahaks uskuda, et minus on rohkem sisu kui 5.09. 

 

Au ja kiitus ka minu treenerihärrale, kes osales MM-i raames toimunud miili mass-jooksus. Massjooksust said kõik osa võtta ja Indrek ületas finišijoone väga napika kaotusega esimesele kohale ehk teisena. Uskumatu, aga ka eliidi klassis poleks ta oma ajaga viimaseks jäänud! 

 

Suvisele ettevalmistusele lõppu ei tulnud

 

Pärast MM-i olime nädala veel kodus ja nüüd oli aeg taas laskesuusatajate sekka naasta. Trennid tegin nüüd vaid oma spordiala spetsiifikat soosivalt. Paus rullsuusatamisest mõjus väga hästi, erialalihased said kaks nädalat puhata, aga funktsioonis järeleandmisi ei toimunud. 

 

Eestist lahkusin korraliku tormi saatel. Kodus polnud elektrit ja loomulikult polnud ma selliseks olukorraks valmis. Laagriasjad olid pakkimata ja kõige tipuks puudub mul kriisiolukorraks vajalik. Kõik taskulambi patareid olid tühjad, kapis polnud süüa ja kõik Otepää poed ja tanklad olid elektrikatkestuse tõttu suletud. Vähemalt leidsid nüüd lõpuks kasutust kõik kingitud küünlad. 

 

Järgmine välislaager kujutas endast juba suusatunnetuse meeldetuletamist. Sõitsime Ramsausse, kus 3000 m kõrgusel liustikul pidid toimuma suusatrennid. Plaan sai sätitud selline, et üleval liustikul kohaneme lihtsalt suusaga ja arendavaid trenne sellises kõrguses ei tee, vastasel juhul kurnab hapnikuvaeses keskkonnas treenimine keha totaalselt ära. Tugevad trennid pidid toimuma madalamal rullirajal (1100 m üle merepinna). 

 

Foto: Nordicfocus/Manzoni

 

Foto: Nordicfocus/Manzoni

 

Ramsaus olid lumeootuses kohal mitmed tiimid: Austria, Šveits, Itaalia, Slovakkia, Ukraina, Kreeka ja ka teised murdmasuusatiimid ning koondised. Kuna kohal oli paras punt kuulsaid tegelasi, tuli IBU ametlik fotograaf treeninguid jäädvustama. Foto: Nordicfocus/Manzoni

 

Plaan sai uhke, aga saatusel olid teised plaanid, õigemini ilmataadil. Ramsausse saabudes valitsesid väljas südasuvised temperatuurid ja liustiku seisukord oli nukker. Soojad ilmad olid selle teinud praguliseks ja mustaks, seega üles suusatama kedagi ohutuse huvides ei lastudki. Aga igal mündil on kaks poolt ja kui üleval suusatada ei saanud, saime asendada lonkimistrennid arendavatega. See tähendas muidugi intensiivsuse kasvu. Lisasime plaani suusatiksumise asemel hoopis lisa tõusu-, immi- ja paar jooksutrenni ja mine tea, laias laastus tuleb see meile võib-olla hoopis kasuks. 

 

Foto: Nordicfocus/Manzoni

 

Rahulikud lumetrennid asendasime arendavatega. Suusa asemel lisasime plaani hoopis mõned tugevad rulli-, immi- ja jooksutrennid. Foto: Nordicfocus/Manzoni 

 

Ei ole kade nende peale, kes praegu kuskil Skandinaavias vihma käes trennides ligunevad, tiirutavad plägasel kunstlumeringil suusaringe. Me saime Ramsau laagris laadida akusid päikese käes ja nautida treeninguid mõnusas kliimas. Lisaks soosisid suvised ilmad tiirutööd, relvaga sai kõvasti harjutatud ja trenne ei pidanud lõpetama siis, kui keha oli külmast kangeks tõmmanud või sõrmi enam ei tunne. Las see lumepläga lõbu jääda meie järgmisesse laagrisse.

 

Päeval tõusid temperatuurid Ramsus kohati üle 20 kraadi, öösel langes miinusesse. Miinuskraadid muutsid vee mõnusalt kargeks ja lõpuks pakuvad hommikuujumised pinget! Eks see paras kiiks ole, aga naudin külma vee mõju kehale.

 

Traditsioone ei saa murda

 

Eelmine aasta olime samal perioodil Soomes ja suusatasime kunstlumeringil. Laagri viimasel päeval võtsin osa Helsingi külje all toimunud 10 km jooksust, kus tegin vaatamata laagriväsimusele korraliku isikliku rekordi paranduse. 

 

Ramsaud planeerides vaatasime sama pilguga Kesk-Euroopa jooksuvõistluste kalendrit. Leidsime kojusõidupäevaks erakordse võistluse. Kuulsal Monza autoringrajal peeti just meie kojureisi päeval võistlus, kus joonele sai end panna 5, 10, 21 ja 30 km distantsidel. 10 km ma sel aastal jooksnud pole, hinges kripeldab soov isiklikku rekordit parandada ja nii saigi see käik plaanidesse mahutatud. Võistlustele regamine oli päris tüütu, Eesti kodanikuna oli tarvis hankida omale tõendeid, et Itaalias starti pääseda. Tarvis oli running card'i ja arsti kinnitust tervislikust seisundist.

 

Mina, Indrek ja meie jooksjast füsio Sander regasime end juba ammu 10 km jooksule kuulsal Monza autoringrajal. Eesmärk oli joosta isiklikud rekordid, aga puhtalt sinna minek oli juba vägev elamus.

 

Ramsau osutus oodatust karmimaks laagriks ja helge unistus 10 km rekordijooksust hakkas laagri lõpuks kustuma. Keha oli väsinud, päev enne starti oli isegi hommikujooksu raske teha. Lühendasin oluliselt laagri viimast trenni ja 5h bussisõit Monzasse oli piisav, et värskus taastada, sest õhtul treppe vantsida oli juba tunduvalt kergem.

 

Võistluspäeva hommikuks olin tublisti taastunud, soojendusel keha ei karjunudki väsimusest. Õnneks 10 km on selline distants, kus suurema osa määrab siiski funktsionaalne seis ja kui jalad on pisut tuimad, kannatab sellest hoolimata endast päris palju välja pigistada. Nii ka läks, sest jooksin isikliku rekordi 35.44! 

 

Jooks oli juba selle ettevõtmise mõttes raju kogemus ja ilmselt poleks ma kehvemini joostes patja nutnud. 

 

 

 

Võitsin isikliku rekordiga 10 km distantsi naiste arvestuse. Ka Indrek tegi isikliku rekordi ja jäi rajus konkurentsis kolmandaks.

 

Õlaopist ametlikult taastunud

 

Kevadise õlaopi taastumisplaani kohaselt pidin täielikult sportimisvalmis olema kuue kuu möödudes. Loomulikult naasesin oma tavapärasesse rütmi vähemalt poole varem. Kui septembri laager tõmbas veel kohati rajumate trennidega õla kangeks, siis nüüd pole see mure enam mind kimbutanud. See, et õlaga probleeme oli, annab endast märku vaid jõusaalis üksikute harjutuste juures, kus ma lihtsalt ei jõua sikutada nii suuri raskuseid kui enne õlavigastust. Vihastan, aga siis tuletan endale meelde, et ahjaa, mul oli ju õlaoperatsioon. Jõuga asi piirdub, muus osas on õlg täielikult valmis talvele vastu astuma.

 

Suvel vaevas mind ka küünarliigese bursiit, millesse lasin teha põletikuvastase süsti. Pärast süsti bursiit tagasi ei tulnud, aga lamadesasendis oli süsti piirkond mõnda aega pisut hell. Mind hirmutati bursiidi kordumise juttudega, umbes, et kui see kord juba on olnud, siis koormusega kipub tagasi tulema. Tundub, et hirmujuttudeks asi jäigi. Praegu pole mul küll mingeid probleeme olnud. Tänu meie füsiole, kes järjepidevalt minu küünarnukiga möllas, ei anna ka süstipiirkond enam tunda.

 

Kangil saan möllata juba ammu murevabalt. Õlg keharaskuse sikutamist ei sega.

 

Üldiselt on minu keha nagu sportlasel ikka. Kui kuskilt miskit ei valuta, siis järelikult olen surnud või lihtsalt liiga vähe trenni teinud. Eks ikka on lihaspingeid ja ülekoormusest tingitud kangust siit-sealt vahel tunda, aga suuri tagasilööke füüsise osas tekkinud ei ole. Loodame, et nii ka jääb ja lumele saan minna terve ja tugevana. 

 

Järgmises blogis olen omadega juba suusa peal ja siis saad lugeda võistluseelsest ettevalmistusest, sest esimene start saab alguse Rootsi meistrivõistlustel 11.-12. novembril! Seal pannakse paika MK-koondised ning Eesti laskesuusatajate edasine saatus. Püsi minuga!