Tuuli Tomingas valmistub laskesuusahooajaks: jäin laskmise ettevalmistuses asendi leidmisega hilja peale

Juuli alguses sai meie tiimi boss ja treener hakkama eriti võimsa vägitükiga. Kui meil lõppes laager Otepääl ja sportlastel jäi nädalake aega uue laagri alguseni hinge tõmmata, siis meie treener Indrek põrutas Soome, et osaleda veteranide kergejõustiku maailmameistrivõistlustel. Seal olid kavas kõiksugu erinevad kergejõustikualad eri vanuseklassides alates 35-aastatest, lõpetades 95+ aastatega. 

 

Indrek võttis osa kergejõustiku ühest kõige atraktiivsemast alast 1500m jooksust. Oma vanuse alusel kategoriseerus ta M45 klassi, kus maailma edetabelis oli ta isikliku rekordiga kuskil 1.-2. kohal, seega kindel medalisoosik.

 

Võistlus oli tõsine ja koosnes eeljooksudest ja finaalist. Eeljooksust sai ta kenasti edasi, osales finaalis ja nii nagu arvata oli, saabus ta tagasi koju juba medaliga, selle kõige kirkamaga. Mu treener krooniti maailmameistriks!

 

Uhke tunne küll, kui TT tiimis on maailmameister, mitte küll sportlaste seas, aga vähemalt on meie treener tasemel. Siit ka mõtteainet mulle, et, noh, kui tõesti mingil põhjusel suusas ei lähe asjad päris nii nagu peaks ja vanus tiksub peale enne kui tulemused kätte saan, siis tasub oodata ära 35. eluaasta, et end veteranide tasemel maailmas proovile panna ja sealt üht-teist noppida. Ja kui isegi 35-aastaselt need medalid veel üle jõu käivad, siis vanuse lisandudes vast konkurents lahjeneb… Nali naljaks, aga tegelikult tundub tore motivatsioon ka end kaugemas tulevikus aktiivsena hoida.

 

TT tiimis on maailmameister
Foto: kuvat.fi

 

Kaua üks marrastus paraneb?

 

Eelmises blogis kirjeldasin värvikalt oma kukkumist rullidega, mistõttu marrastasin oma parema jala korralikult ära. Ega ma sellest suurt end häirida ei lasknud ja marrastuse hooldamisest väga lugu ei pidanud. Kuna Eestit kostitasid siin vahepeal eriti mõnusad ilmad, siis veest oli end raske eemal hoida ja nii kui haavad vähegi kenamaks tõmbusid, leidsin tee ujuma. Muidugi maksis see kohe kätte, sest haavade paranemine venis teosammul. Pärast ujumisi nägid need üsna koledad välja ja võttis jälle paar päeva aega, et neile normaalne koorik peale tekiks. 

 

Kui mõne aja pärast tunduski, et hullem on möödas ja võin neid katmata magama minna, siis ühel ööl ärkasin selle peale, et olin kannikal oleva haavaga lina külge kinni jäänud. Katkisel tuharal tukkuma jäädes oli haav ilmselt lina vastu toetudes uuesti öösel lägaseks läinud ja siis sinna mõne aja pärast koos linaga üritanud mingit koorikut tekitada. Igatahes olin lina küljes kinni ja tõmbasin lina koos osa koorikuga enda küljest poole öö pealt ära. Haav taas lõhkine ja poolverine.

 

Pärast seda insidenti katsin oma lõhkised kohad edaspidi enamus ajast plaastri või sidemega ja jalg läks nädala lõpuks paremaks. Kannikale oli kasvanud nüüd ilus koorik, mille all tundus, et on sirgumas uus ilus nahake. Ühel hommikul siis võtsingi ööplaastri pealt, tõmbasin jalga heledad teksad ja asusin pahaaimamatult päevatoimetusi tegema. Olin ühel kokkusaamisel restoranis, tekkis vajadus WC-sse minna. WC-s tabas mind kaks probleemi. Esmalt oli mul jube põiekas, aga teine, suurem mure oli see, et kergendada ennast ei saanud. Nimelt oli mu tuharal olev haav koorikuga pükste küljes tugevalt kinni. Külje peale küürutades ja pükse selle haava kohalt vaadates oli asi selge, katkine koht oli jälle pehmeks läinud ja isegi läbi pükste imbunud. Õrnalt sikutades ei õnnestunud kuidagi seda koorikut pükste küljest lahti saada. Põiekas oli juba ohtlikult suureks läinud ja olin valiku ees, kas lasen end täis või tõmban selle haava lihtsalt jõuga pükste küljest lahti. Valisin selle teise variandi ja loomulikult rebenes see lahti nii, et koorik jäi pükste külge kinni ja haav oli täies ulatuse lõhki ning verine. Sain oma häda tehtud ja siis asusin uue probleemi lahendamisega tegelema. Plaastrit mul muidugi kaasas polnud ja nii ma siis meisterdasin käepärastest vahenditest sellele mingi katte, et pükse mitte läbi veristada. Kotis sobrades leidus seal õnneks üks meditsiiniline mask, millega haava katsin ja restorani söögisaali tagasi kõndides tegin näo, nagu midagi poleks juhtunud. Mask immitses siiski ajaga läbi ja vereplekkidest ma ei pääsenud. 

 

Esialgu küll plaanisin vaid sup-il püsida, aga kuumade ilmade tõttu leidsin end hiljem ka veest.

 

Selle aasta esimene välislaager

 

11.07 alustasime oma teekonda selle aasta esimesse välislaagrisse. Sportlased ehk mina, Susan, Hanna-Brita ja Robert võtsime selle teekonna ette lennukiga Riiast. Igal pool uudistes ja sotsiaalmeedias on silma jäänud lood lennujaamades toimuvast kaosest. Seega alustasime oma reisi Riia lennujaama kena ajavaruga. Aga oh seda üllatust, kui saime pagasi kontrollist läbi oma viie minutiga ja ka lennukile minemine sujus ladusalt. 

 

Müncheni lennujaamas olid meil vastas Indrek ja meie massöör Theressa, kes koos laagriasjadega olid juba 24h mööda maad reisinud. Münchenist Ramsausse oli veel 2,5h sõitu ja kohale jõudsime üsna hilja, seega spordirajatiste broneerimine ja nende logistika tegemine lükkus järgmisesse päeva. 

 

Vaimusilmas olime tiimikaaslastega juba pikalt unistanud sellest, kuidas lühikeste pükste ja rinnakate väel saame päikese rüpes liustikul suusatada, nii nagu paljud suusastaarid oma Ramsau trennidest Instagrami pilte postitavad. Kui Indrek meie suusasõitude ja muude spordirajatiste kasutamist uurimas käis, saabus ta koju kahe uudisega. Rõõmsalt teatas ta meile, et tal on üks hea ja üks halb uudis. Palusime alustada halvast, milleks oli fakt, et suusatada me kahjuks ei saa. Päike ja kuumad ilmad on teinud oma töö ning liustik on liialt sulanud ning muutunud rabedaks. See tähendab, et seal olev lumi on suusatamiseks liialt must ja liustik on täis pragusid, mis on eluohtlikud. Aga rõõmsalt teatas ta, et hea külg asja juures on see, et saame teha rohkem arendavaid treeninguid. Küsivalt talle otsa vaadates saime kohe ka vastuse. Liustikul 3000m kõrgusel ei saaks me teha muud kui vaid suuskadel tiksuda, vastasel juhul annaks me südamele liialt koormust ja küpsetaksime end läbi. Madalamal treenides saame asendada suusasõidud tugevamate treeningutega. Suusatehnikat me meelde tuletada ei saanud ja suusad jäid nukralt katuseboksi lund ootama. Mis seal ikka, ju siis pidi nii minema.

 

Selliste vaadetega on lausa lust trenni teha

 

Liustikul suusatamise asemel sai teha rullidel lisa tõusutrenni. Tõusutrennil kohtas lisaks turistidele ka kohalikke.

 

Ramsaus on treenimiseks kõik tingimused olemas, korralik jõusaal ja isegi ujula. Trikoo ja prillid unustasin ma loomulikult koju ja pärast trenni oli tunne, nagu oleks keegi hapet silma valanud.

 

Nii väsinud, et ei jaksa airrelaxe voodist ära korjata. Parempoolsel pildil: meie lihashoolduse ja taastumise eest vastutas Theressa, kelle kabinetist avanes imeline vaade.

 

Ma ei jaksa enam lõhki olla

 

Laagris oli meil kaks treeningtsüklit. See tähendab, et laagri keskel oli üks trennivaba päev. Enne puhkepäeva oli meil planeeritud matk, mille seekord võtsin ette üksi. Nimelt soovisid teised kamraadid minna vähe leebemale maastikule, millega mina leppida ei tahtnud. Kui olen juba mägedes, tahan võtta sellest maksimumi, seega nautida ilusaid vaateid ja käia ära kõrgustes, sest ülejäänud trennid koosnevad niikuinii rohkem metsavahel rühkimisest.

 

Valisin üsna turvalise ringi, aga too oli siiski üsna kaljune ja kivine, ettevaatamatuse korral võinuks matk üsna kurvalt lõppeda. Kuna lõunasöögi aeg oli fikseeritud, siis matkal oli ajaliimit ja mäe otsas mõistsin, et alla tulema pean kähku, muidu jään söögist ilma. Jooksin üsna julgelt üle kivide ja kändude, pea 1000 tõusumeetrit allapoole. Matkaraja lõppu olin järgi kutsunud Indreku, sest koduni oleks mööda külavaheteid veel 5 km olnud. Sain suurepäraselt hakkama pika allamäe jooksuga, osavalt laveerisin kaljunukkide, kurvide ja kivide vahel. Parklani, kuhu Indrek vastu pidi tulema, oli oma 200m minna, serpentiinidega keerutava tee lõpust paistiski tiimi buss. Jõudsin korra juba rõõmustada, et jeee…jõuangi ilusti sööma, misjärel selle mõttesähvatusega kaotasin valvsuse ning koperdasin kivinuki taha nii, et lendasin pea ees maoli. Ajasin end ruttu püsti, vaatasin ringi, et ega keegi ei näinud ja viskasin pilgu kehale. Püksid olid lõhki, põlv oli valus. Hakkasin auto poole liikuma kui märkasin sõrme otsast tilkuvat verd, mis pärines katki kukutud küünarnukist. Paistis olevat üks veidi pikem sügavam ja üks väiksem haav, viimase seest turritas välja kivike, mida ma seal oma mustade kätega torkida ei julgenud. Õnneks midagi hullu polnud, haavu puhtaks pestes oli näha, et kivid olid kraapinud 2 natuke sügavamat kriipsu. Lamades laskmine ja osad jõusaali harjutused tuletasid seda valuaistinguga aeg-ajalt meelde, aga kuna haava pind suur polnud, ei tekitanud juhtunu sääraseid vaevuseid, kui viimane kukkumine rullidega, millest olen senini kärnas. Olen nüüd taas lipi-lapiline, eri plaastreid ja teipe täis, mis kõik päikese käes päevitades mulle erisuguseid laike ja rante tekitavad.

 

Kõik kohad lõhki, plaastreid ja teipe täis. Põlved oleks võinud ka ära katta, hiljem oli ka neilt nahk maas. 

 

Ma hakkan vanaks jääma

 

Samal ajal, kui me oma talve nimel trenni rügasime, madistasid USA-s kergejõustikuatleedid maailmameistrivõistlustel. Olen olnud siiani ise üsna spordikauge sportlane ehk ega ma suurt ei jälgi, mis teistel aladel toimub ja ammugi ei kuku ma ekstra mingeid võistlusi vaatama öisel ajal. Ei teagi, kas asi vanuses või viimaste aastatega tärganud vaimustuses jooksmise vastu, aga kergejõustiku sündmustega kursis olemise vastu on tekkinud täitsa suur huvi. Seega katsusin ka laagri vältel kergejõustiku MM-il toimuvat jälgida ja tähtsamad jooksud vaatasin kõik järele. Kui Eesti esindajad kõrgushüppaja Karmen Bruus ja 400m tõkkejooksja Rasmus Mägi finaali pääsesid, siis tegin elus midagi esmakordselt. Tingitud ajavahest USA-ga toimusid nende finaalvõistlused Euroopa aja järgi täitsa öösel, selle kõige magusama une ajal. Mina aga panin oma äratuskella Karmeni finaalhüpete ja Rasmuse tõkkejooksu ajaks helisema ning elasin neile reaalajas kaasa. See oli seda väärt! 

 

Kell on 4.41, rõõmustan Karmeni üle.

 

Öö tulek takistab mu laskmise arengut

 

Kui tavaliselt teen laskmisest hooaja lõpus isegi vaata et kuuajase pausi ja maikuust alustan taas baasasjadest, st asendi leidmisest ja esimese lasu ideaalseks lihvimisest, siis sel aastal on see seoses kabavahetusega veidi sassi läinud. Mai lõpuks olin püssiga juba sõber ja siis jõudis kohale ammu tellitud kaba, millega tuli kohanema hakata. Nüüd on juba täistuuridel käimas tugev treeningperiood, aga mina olen ikka veel ideaalse asendi otsingul. Kui vahepeal isegi tundus, et laskeasendi juures kõik klapib, siis tihti järgmist seeriat alustades see õige tunne kadus. Kuna olen ajaliselt juba veidi jännis, siis korra mõtlesin isegi ideaalse asendi leidmisest loobuda ja lihtsalt olukorraga kohaneda. Nii nagu tatina, visati mingi relv lihtsalt pihku ja hakka kõmmutama. Kui teha jõhkralt tööd, küll need märgid kukuvad, mistahes nui sul pihus on. Selle motoga istusin ma päris mitmed õhtud söögist pimedani tiirus, et lihased uue kabaga kohaneks.

 

Alla aga ei tahtnud anda Indrek, kelle närvid ma olin ilmselt pideva vingumisega üsna üles kruttinud. Mitme trenni lõpus haaras ta mu relva ja nokitses sellega ka ise. Ehitas sinna kivistuvast voolimismaterjalist osi juurde, lihvis maha konarusi, vahetas rihmasid või nihutas kabarauda. Ei olnud mul enam tema ponnistustesse usku, ikka ja jälle mulle miskit ei sobinud. Aga kae imet, üks õhtu nokitses ta kohe erilise innuga ja järgmise päeva trennis asendit võttes kõik klappis. Ptui-ptui-ptui, aga tundub, et lõpuks saigi kõik ideaalseks. Sellest hetkest olen midagi muutmata juba oma 2 nädalat relvaga usinalt harjutanud ja asendi taha pole küll möödalasud jäänud. Jäin küll laskmise ettevalmistuses veidi hilja peale oma ideaalse asendi leidmisega, aga pole hullu, seitse kuud on veel põhivõistluseni aega.

 

Indrek trenni käigus jooksvalt järjekordset konarust ära lihvimas.

 

Ärasõidupäevade matkad kipuvad lappama

 

22.07 hommikuks sättisime äratuskellad veidi varasemaks, et äratada laulu ja õnnitluste saatel meie sünnipäevalaps, Hanna-Brita. Hannal oli 23. sünnipäev ja hommikul lendasime tiimiga talle tuppa õhupallide, tordi ja lilledega. 

 

Sellega Hanna-Brita üllatused ei piirdunud. Trenniks oli meil planeeritud matk, pärast mida tuli pakkida asjad, süüa lõunat ja asuda teele Münchenisse, kus sportlased pidid veetma öö ja alustama järgmisel päeval reisi lennukiga koju. Matka marsruudi osas olin taas mina põikpäine ja seekord olid kõik minu valitud raja ettepanekuga nõus liituma. Plaan oli pealtnäha lihtne. Indrek viis meid matkaraja algusesse autoga, kust umbes 1200m kõrguselt alustades pidime jõudma pea 3000m kõrgusele liustikule ja sealt gondliga alla. Kaardil oli selgelt märgitud matkaraja algusosa, mis liustikule jõudes muutus täpiliseks, umbes nagu mingi suvaline jalgtee. Ei olnud sinna ekstra mingeid hoiatusi lisatud ja seega tundus plaan teostatav. 

 

Asusime teele ja kõik sujus. Kuniks jõudsime paika, mis kaardil muutus täpiliseks. See osa ületas üht väiksemat liustikku ja selgelt oli näha värskelt käidud jalajälgi. Minule ja teistele tüdrukutele see hirmu ei tekitanud, kuigi kuklas tiksus mõte, et suusatamiseks oli Ramsau peamine liustik kinni pandud pragude ja muude ohtude tõttu. Lumisele osale astudes tundus kõik turvaline ja enamus meist otsustasid jätkata. Robert keeras otsa ümber ja liikus teist teed mööda kodu poole tagasi. Jõudsime pärast liustiku ületust kohta, mis endiselt oli kaardil märgitud normaalse jalgrajana, aga vastu vaatas meile kaljunukk karabiinide kinnituskohtade ja nööridega. Kuna see siiski päris 90 kraadi polnud ja nööridest end üles tõmmata oli lihtne, siis tagasimineku mõtteid meil ei tekkinud. Selle kaljunuki ületasime edukalt, kuigi Hanna-Brita jaoks oli säärane turnimine esmakordne kogemus. 

 

Järgnes hästi märgistatud ja selgesti arusaadav rada. Rada lõppes tunneliga läbi kaljuse mäenuki, servast paistis juba see gondlimaja, millega kavatsesime 3000m kõrguselt alla saada. Olime oma 4h matkanud ja vaimusilmas kujutasime ette, kuidas Hanna-Brita sünna puhul gondlimaja kohvikus külmasid karastusjooke pidulikult kokku lööme. Tunneli ees olime õnnejoovastuses ning kriiskasime: "Tunnelist läbi ja olemegi liustikul, kust on mõnisada meetrit gondlimajani minna". Tunnel oli pime ja selle lõpus polnud päris selge, mis meid ees ootab. Teiselt poolt välja tulles tõmbasid minul jalad nõrgaks… Olime oma sajakonna meetri kõrgusel liustikust, kuhu peale me eeldasime hetk tagasi lihtsalt astuda. Rada jätkus küll pärast tunnelit, aga see kujutas endast ette sellest samast seinast laskumist mööda redelit. Mina ja Susan olime isegi valmis sealt alla minema, aga Hanna-Brital oli juba eelnevalt elu silmade eest läbi jooksnud, seega proovisime oma plaanid kiiresti ümber kohandada. Vaatasin kaarti ja meie lähedalt möödus ka mägironijate rada, mis lõppes samuti gondli juures. Oma kogemusest nende mägironijate rajaga julgesin pakkuda varianti, et prooviks ronida oma 100m mööda kaljust osa selleni ja seda mööda gondlini jõuda. Mägironijate rajal eeldatakse küll turvavarustuse kasutamist, aga enamus juhtudel on need piisavalt turvalised, et seal ka niisama hakkama saada, sest trossid ja nöörid on kogu aeg kõrval ja vähemalt on kuskilt kinni hoida. Otsustasime, et lähen vaatan selle üle ja siis kutsun teised järgi. Hakkasin ronima, aga Hanna ja Susan tulid siiski vaikselt mulle kannule. Eemalt neid piiludes tahtsin pea ära pöörata, Susan on küll aastatega üsna kaljukitseks muundunud, aga Hanna oli hädas ja see ebakindel hoiak seal kaljudel turnides oli minu silmadele liiast. Ronisin kiiremini üles, et nad liiga kaugele ei jõuaks. Mägironijate rajaga ristudes tabas mind halb üllatus. Olime sattunud just kõige rängema osa juurde. Kahe mäenuki vahe oli nõnda järsk, et nende tippude otsa oli rajameistri poolt veetud kaks trossi. Üks selleks, et saaks kaljunukke ületada trossil kõndides, teine karabiini kinnituseks, umbes nagu seikluspargis. Kindel "ei" sellele rajale ja hakkasin kärmelt tagasi alla minema, et tüdrukuid teavitada. Kakerdasime siis jalgraja juurde tagasi ja mõtlesime siiski tunneli juures olevat redelit kasutada. Kärmelt vaatasin, kas kuskil vedeleb karabiine või nööre, et ehitada redelist laskumiseks mingid traksid, aga kõik leiduvad karabiinid oli kinni roostetanud ja nöörid liiga pikad või paksud, et need kasutuskõlbulikud oleks. Susan asus redelit inspekteerima ja mõtles peas isegi hea raja välja, juhuks kui me liustikuni välja jõuame ja et me selles olevatesse pragudesse ei kukuks. Upitades üle kaljuääre redeli lõppu piiluma, tabas meid järgmine halb üllatus. Redeli lõpus oli teadmata sügav liustiku pragu, seega poleks meil kuhugi maanduda. Ega meil muud üle ei jäänud, kui tuldud teed tagasi minna ja mööda matkarada mäest alla liikuma asuda. Matkale tuli selle väikese tagasilöögiga 2h juurde nagu naksti. Loomulikult olid Indrek ja Theressa veidi pahased, sest nende kojusõit lükkus nüüd edasi. Vähemalt jõudsime elusalt ja tervelt tagasi ja mis peamine, Hanna-Brita sai ühe oma kõige meeldejäävama sünnipäeva. 

 

Hanna ilmselt ei tule enam kunagi meiega matkama. Eelmisel aastal liitus ta juhuslikult meiega Itaalia laagri ajaks ja siis eksis ta samamoodi ärasõidu päeva hommikul koos Robertiga mägedesse kümneks tunniks. Vahe oli vaid selles, et tookord polnud neil levi ja nad ei teadnud, kus asuvad. (https://ttspordiklubi.ee/uudised/anterselva-laager/)

 

Hannale kingituseks viinamarjadest taastusjook. Tatsame tiimiga mäkke, hommikul oli pilves ja kõndisime pilve piirist kõrgemale. Indrek ja Theressa on pilvede all.

 

Veel pahaaimamatult matkarajal, unistamas hetkest, mil gondlimaja kohvikus külmasid jooke kokku lüüa saame.

 

Kui kaljune osa nööride ja karabiini kinnituskohtadega lõppes, algas taas ilus ja hästi ettevalmistatud rajaosa, mille lõpuks pidimegi jõudma gondlimajja. Jalgrada kaardil osutus reaalses elus veidi järsemaks. 

 

Tunnelis olles polnud veel päris selge, mis meid ees ootab. Eeldasime, et selle läbides astumegi kohe liustikule. Tunneli lõpust avanes jalust nõrgaks võttev vaatepilt.

 

Hotellipaketi sees oli saun 

 

Õhtuks jõudsime Münchenisse, kus Indrek ja Theressa meid maha panid ja ise sõitu Eestisse mööda maad jätkasid. Hotell sai valitud eelkõige eelarve alusel ehk üsna kvaliteetne majutus oli ebanormaalselt hea hinnaga. Kaua me selle sooduspakkumise põhjust otsima ei pidanud. Nimelt oli kogu Kesk-Euroopat tabanud erakordne kuumalaine ja meie saabudes valitsesid veel õhtusel kellaajal 30-kraadised temperatuurid. Koridori mööda tubade suunas minnes ei osanud me midagi karta, kuniks avasime toaukse. Selline kuumapahvakas lendas koheselt vastu, nagu oleks saunaukse avanud. Toas konditsioneeri polnud, suurtest akendest sisse paistev päike oli toad korralikult üles küpsetanud. Vähemalt leidus toanurgas ventilaator, mille tööle panime, ja tänu millele õhk veidi liikuma hakkas. Avasime aknad, jätsime koridori ukse pärani lahti ja lootsime parimat. Õhtust enamuse veetsin õues, tegin kerge trenni ja seega saunas end praadima väga ei pidanud, aga tuppa tagasi jõudes hakkas higi koheselt voolama ja käisin 3x külma duši all. Õnneks tegi ilm enne magamaminekut suure muutuse, sättis vihmale ja tõusis tuul, seega tuba jahtus üsna talutavale temperatuurile maha ning minu ööund see ei seganud. Küll aga jäi teistel see öö üürikeseks. 

 

Sportlased treeneriga hüvasti jätmas. Peagi kohtume Eestis.

 

Hommikul läksime lennujaama ühistranspordiga, sõitsime jänest. Teisel pildil: laager on asja ette läinud, kellarant demonstreerib seda ilmekalt.

 

Korraks sai koju, et veenäit fikseerida

 

Koju pääsesime nädalaks. Kuna pea terve augustikuu tuuritame mööda Euroopat ringi, siis oli vaid nädal, et kõik Eestis vajalik jonksu ajada. Igaks päevaks oli mul planeeritud erinevad kohustused ja seega lendas aeg linnulennul. 

 

Eestis oleku nädalal oli mul algselt planeeritud osavõtt Balti meistrivõistlustel 3000m takistusjooksust. Kuna eestikatel jäin kolmandaks, siis koondisesse ma ei pääsenud, aga seni on baltikatele lubatud osalema ka koondiseväliselt. Plaanid saigi sätitud võistlust arvestavalt, kuniks sain teate, et see aasta tehti erand ja võistlustulle pääsevad vaid koondise liikmed. Loomulikult olin pettunud ja tahtsin end siiski staadionil proovile panna. Seega 29.07, kui esialgu pidin Valmieras sibama, korraldasin ise endale Käärikul võistluse. Takistuste vedamine staadionile oleks veidi liiast ettevõtmine ja kuna mu viimane 3000m testjooks jäi üliõpilaste suvemängude tõttu tegemata, siis otsustasin end proovile panna 3000m jooksus. Tõsine start, kõik soojendused ja jutud, ainult, et staadionil oli lisaks minule veel treenimas teisi tegelasi. Tegin tubli jooksu, saades kirja ajaks 10.20, mis on kindlasti kaugel mu võimete tipust, aga arvestades rahulikult alustatud kevadet ja suve algust, siis areng on kolossaalne. Kokkuvõttes säästsin Lätti mitte minemisega kõvasti aega, kütust ja mis peamine, ei löönud oma erialaspetsiifilisi treeninguid sassi.

 

Lähen rahvast lõbustama

 

Tänaseks oleme juba Norras, kus asume võistlustulle Blink festivalil. See on üks suur Norra suvine suusapidu, kavas on mitmed murdmaa- ja laskesuusavõistlused, mõistagi rullsuuskadel. Mina võtan osa murdmaa tõusuetapist, mis kujutab endast 7,5km pikkust tõusu rühkimist, duelllaskmist, supersprinti ja loodetavasti ka mass-starti, millele pääsemine sõltub supersprindi tulemusest. Kogu see üritus on peamiselt rahva lõbustamiseks, aga sinna on kohale kutsutud ka maailma eliit, seega konkurents on tugev ja suuri panuseid minu peale teha ei tasu. Emotsionaalselt kindlasti äge ettevõtmine, mis vast annab kena laengu enne meie järgnevat mägedelaagrit Obertilliachis.

 

Aga davaiks, sellest, kuidas Blink festival möödus ja mis edasi toimub, saadki lugeda juba järgmisest blogist. Kohtume varsti!