Tuuli Tomingas: vere maitse suus ehk esimene tõsisem laager selja taga

Varju jäänud pärl - Elva

 

Püssiga alustasime tööd Elva lasketiirus, mis tegelikult on mõeldud neile laskuritele, kes suusa pealt tiiru ei tuhise. Elvas on Eesti suurim lasketiirude kompleks, kus treenivad jahilaskurid kuni vibusportlasteni välja. Kuna seal on ka 50m kaugusega lasketiir, mis on ümbritsetud suurte tuult takistavate seintega ja mille tulejoon asub katuse all, siis oli ideaalne just seal alustada oma püssiga sõbraks saamist. Asja tegi veelgi mugavamaks elektrooniline märkide süsteem, mis võimaldas laskmise kohta saada kohest tagasisidet. See tähendab, et pärast iga lasku saad ekraani pealt jälgida, kuhu padrun läks. 

 

Elvas on elektrooniliste märkidega lasketiir, kus saab kohest tagasisidet sooritatud laskudele. Suurepärane koht, kus alustada ühe lasu sooritamise tehnikat.

 

Mõnel päeval juhendasid meid lasketreeningutel päris laskesportlased/treenerid Kristiina ja Meelis Kiisk. Nad seletasid meile üksipulgi lahti lasu sooritamise etapid ja sellega kaasas käiva psühholoogilise poole. 

 

Profilaskur ja treener Meelis Kiisk Susanile nõu andmas

 

Elva laagriga sai üksiku lasu tehnika lihvitud paremaks kui kunagi varem ja sellel kevadel olen saavutanud rahulikult lastes oma parimaid tulemusi. Kui nüüd vaid suudaks selle kõik kiirelt ja intensiivse töö pealt järgi teha, võiks medalid küll kaela riputada.

 

Ma ei teadnud, miks mulle narkoosi tehakse

 

Esimese laagri läbimine oli minu jaoks suhteliselt kaootiline. Pidin käima korduvalt Tallinnas ja selle aja sisse ühildama mitmeid muid toimetusi. Põhjus, miks Tallinna minema pidin, oli uneuuring, aga mille tarbeks, selle olin ammu unustatud. Nimelt helistati mulle Soomes istutamise ajal, et nüüd oleks aega pakkuda uneuuringule, mispeale oma ajagraafikut kiirelt analüüsides vastasin, et olen tulemas. Loomulikult läksid selle kõne ajal jagatud selgitused ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest kogu fookus oli puudel. Meelde jäid vaid kuupäev ja kellaaeg. Selgus, et uneuuringule eelnevalt on vaja teha mõned tervisekontrollid ja nii ma siis läksin nagu peata kana sinna haiglasse, aru saamata miks ja mis uuring mind üldse ees ootab. Uneuuringut googeldades sain mitmeid vastuseid: aju uuring, endoskoopia, polüsomnograafia, seega olin valmis lettidele laduma kõik oma ajust soolestikuni. Haiglas osakondade vahel kapates sain veidi targemaks. Tuli välja, et tukkuma jään anesteesiaga ja mind ootab ees lühike endoskoopia osakonnas tehtav protseduur. Seega toru kuhugi lükatakse, aga kuhu, seda ma veel ei teadnud.

 

Uuringu vastused mingeid piiranguid anesteesiaks ei seadnud ja nii ma siis olin valmis tukkuma minema. Kui uneuuringut tegev arst minuga protseduuri arutama tuli, meenus mulle kõik. Kaks aastat tagasi käisin nina vaheseina operatsioonil, tookord tuli jutuks ka öine uni ja sellega kaasnev võimalik hingamistakistus. Seega ootas mind ees protseduur, kus jälgiti magamise ajal minu hingamisteid erinevates asendites. Pilt selge, protseduurituba valmis, viskasin lauale pikali. Terve kamp arste ja õdesid sagisid minu ümber, õde lükkas kanüüli veeni ja teatas, et varsti tunnen uimasust. Järgmine hetk läbi une kuulsin, kuidas üks rõõmus tädi mulle hüüab, et aeg ärgata ja avasin oma silmad. 30 minutit möödus nagu naksti ja ärgata polnud mingi probleem. Haarasin kohe telefoni, et emale oma elusolekust teatada ning loomulikult selfisid teha. Ärkamisruumi saabunud arst märkas minu erksust ja selgitas kiirelt protseduuril nähtut. Otsest hingamistakistust mul ei tekkinud, aga aastatepikkune ninakinnisus enne vaheseina operatsiooni ja sellest tulenevalt pidevalt läbi suu hingamine on veidi minu lõualuude normaalset arenemist takistanud, mispeale tuleks nende korrigeerimisega tegeleda. See on muidugi omaette ooper ja ilmselt lükkub tulevikku. Aga see selleks, arst andis mulle loa vaikselt istuda ja toimetama asuda, mispeale vaatasin koheselt lõunasse sõitvate rongide aegu. Märgates, et rong sõidab juba 25 min pärast Tartusse, haarasin oma kodinad ja kappasin poolsegasena rongijaama poole, et kiirelt teistega laagris liituda.

 

Narkoosist ärganud. Piisavalt erk, et selfisid teha. Teisel pildil: tulirelvaga laskmisest pole siin mingit märget - järelikult kiirelt laagrisse ja trenni. Igaks juhuks mainin, et treening toimus siiski järgmise päeva hommikul.

 

Kes see mulle peeglist vastu vaatab

 

Laagri lõpetasin samuti Tallinnas. Viimaseks päevaks olin taas kimanud pealinna, kus tegin tublisti ära hommikutrenni, millele järgnes minu jaoks täielik rutiinist välja tulek. Tradehouse oli mind ja kaht teist laskesuusaneiut palunud omanäolisele fotosessioonile. Kui seni olen kokku puutunud rohkem spordiriietes poseerimisega, siis nüüd sain selga eriti eksklusiivsed rõivad, mille juurde kuulusid ka meik ning soeng. Kui muidu ärkan hommikul üles, pesen näo ja viskan punnide varjamiseks mingi kihi peale, siis nüüd istusin meikari pingil kaks tundi ning lõpptulemust vaadates ei tundnud iseennast äragi. 

 

Pildistamisele kulus pea terve tööpäev, poseerisime erinevate disainerriietega kõikvõimalikes tingimustes, nii õues kui toas. Tüdruk, kes piltidelt vastu vaatas, oli minu jaoks võõras. Siit saab teha vaid ühe järelduse - tuleb end rohkem meikida lasta.

 

Kui fotosessioon läbi, ruttasin jälle trenni ja nii see laager otsa saigi.

 

Meie ümber sagisid mitmed inimesed: fotograafid, videograafid, meikarid, disainerid.

 

Laskesuusatüdrukud: mina, Regina ja Grete ühiselt Tradehouse’i ajakirja jaoks poseerimas.

 

Ma ei tea, kes see parempoolne tüdruk on

 

Jalad kui telliskivid

 

Oi, kui raske on sel aastal joosta. Olen kevadel jooksmiste mõttes veidi rahulikumalt võtnud ja pole end pressinud kõikvõimalikele võistlustele. Seega keha magab, närvisüsteem, kiired lihased ja kõik, mis head jooksuaega võimaldaks, on lihtsalt puhkeseisundis. Aga joosta mulle idee järgi meeldib ja mõistuse piires olen siiski saanud teha mõned stardid kaasa. Poolkõvaga pingutada polegi niivõrd suur probleem, aga kui tuleb anda endast kõik, siis keha lihtsalt karjub. Esimene pilt oma seisust sai selgeks Harku järve jooksul, kus nii mõnelegi pealtvaatajale võis tunduda, et mulle oleks arsti finišisse vaja. Teine reaalsuskontroll leidis aset 3000m testil, mille tegime tiimiga KEVEK staadionijooksu raames. Seadsin endale küll reaalse eesmärgi, aga kui poole distantsi peal oli selge, et oodatud aega ma ei jookse, siis tuli lihtsalt lõpuni kannatada, nii nagu keha võimaldas. Jällegi finišis käpuli, hing paelaga kaelas. Need jooksud tekitasid minus kerge paanika, aga kui nüüd asja kaine mõistusega vaadata, siis igal juhul parem alustada tasa ja targu ning talve lõpuni välja vedada. 

 

Kui Elva laager oli läbi ja keha nädalakese puhkust saanud, võtsin osa KEVEK staadionijooksusarja miilietapist. Alustasin vaikselt, sest viimased stardid on mulle selgeks teinud, et ma pole oma parimas hoos. Aga oh seda üllatust, kui õhku tuli normaalselt peale ja jalg püsis kerge. Jooksin üllatavalt hästi, pea samasse auku heas jooksuvormis olnuga. Peab ikka põhjas ära käima, et sellised pisikesed arengud nii suurt rõõmu pakuks.

 

TT tiimi tüdrukud enne 3000m jooksu starti.

Ajaga on staadionil jooksmine meeldivamaks muutunud.

 

Selle aasta kõige õnnestunuim võistlus

 

Aga et elu veelgi kaootilisemaks muuta, otsustasin Elva laagri ajal osa võtta ka ratsavõistlusest. No ratsutamine on mulle südamesse pugenud ja hobuste jaoks leian ikka aega. Nii ma siis ohverdasin ühe hommikuse lasketrenni, et pakkida suksud treilkusse ja kimada Viljandisse takistussõiduvõistlusele. Hüppetrenne ma ülemäära palju pole kevadel teha saanud ja sellel aastal on mul sadula all uus kaaslane, kellega me pole veel päris ühist keelt leidnud, aga saame hakkama. Trennid ratsutamas on sujunud seinast seina ja võistlema läksin päris suure pingega. On päevi, mil hüppame üle tõkete ilma mingisuguste probleemideta, aga on ka neid päevi, mil olen vaevu hobuse selga jäänud, sest hüppamisest on meil erinev arusaam. 

 

Võistlesin 100cm parkuuril ja minuga jagas hobust üks teine tüdruk. Garto - hobune, kellega võistlesime, on paras jänku. Küll ei meeldi talle platsi ääres vihmutid ja hirmsad on ka osad tõkked. Seega tüdruk, kes enne mind läks, pidi Gartole selgeks tegema, et jubedat miskit ei ole. Üldjoontes läks neil ilusti, tõketest said nad üle, paraku ühe eksimusega ja nii kogusid nad karistuspunkte. Oli aeg mul hobuse selga istuda ja mõne aja pärast oma esitlus ära teha. Oi, kus ma olin närvis. Võistlusareenile minnes pelgas Garto taas vihmuteid ja vingerdas platsil nagu uss. Aga taganemisteed polnud ja kui kell käis, tuli minna. Sain üle esimesest, teisest ja kolmandast tõkkest, kõik sujus. Ühe maandumise järel vajus mu kaska täpselt silmade ette. Nimelt on mu kaska mulle tegelikult suur, see sai soetatud oma 20 aastat tagasi varuga, et äkki pea kasvab, aga siiani pole kasvanud. Nii ma siis piilusin kaska alt järgmisi tõkkeid ja kuidagi jõudsin lõpuni. Uskumatu, aga me pääsesime puhtalt. See on mu esimene võistlus väljaspool Tobra talli, kus pole hobusega rodeot teinud või takistusi maha ajanud! Milline ekstaas ja pingelangus. Puhta sõiduga teenisime auhinnalise 4. koha, millest kindlasti osa kuulub tüdrukule, kes enne mind Gartoga võistles, sest tema oli see, kes sellele jänesele platsi enne tutvustas. 

 

Ratsatreener Merike hommikul hobust treilerisse ajamas. See ei olnud lihtne protsess, aga kohale me jõudsime. 

Teisel pildil: Mu elu esimene auhinnaline koht ratsavõistlustel väljaspool kodutalli. Isegi raha jagati!

 

Veremaitse ja kabavahetus ehk laager Otepääl

 

Kui rahuliku laskmise olime selgeks teinud, alustasime pärast väikest taastusperioodi uuesti laagerdamisega. Seekord Otepääl, kus astusime sammu edasi ja ühendasime laskmise osa treeningutega, see tähendab, et suur osa laskmisi olid põimitud füüsilise osa sisse. Seekord mul pealinna vahelt sõitmisi polnud ja sain rahumeeli sportlase kombel toimetada. 

 

Laskmise ühildamine treeningutega on sujunud sellel aastal paremini kui eelnevalt. Tasa ja targu asja erialasemaks muutmine on alati alguses olnud paras šokk, no ei taha kuidagi need märgid alla kukkuda oodatud kiiruse juures. Hingeldades tiiru tulles viie märgi tabamine võtab talvega võrreldes isegi et poole kauem aega. Minule muutis olukorra veidi keerulisemaks laagri keskel kaba vahetus. Kuna mu eelmine relva kaba oli pehmelt öeldes juba päevi näinud, pragusid ja täkkeid täis, siis vältimaks võimaliku katastroofi kaba purunemisega talvel, tellisin omale uue. Kaba jõudis kohale hilinemisega ja seega sain selle kätte alles juuniks. Idee järgi pidi see olema pea identne mu eelmisele, aga selleks peaks ilmselt olema võlur, et ühest jurakast puuklotsist välja lihvida täpselt samasugune nagu saadetud piltidel, seega olid mõned detailid vanast erinevad. Aastatega olen omale vana relva nii sisse töötanud, et igasuguse lihaspinge või tiiru erinevusest saan kohe aru ja oskan vastavalt sellele rihmade pikkusi muuta. Nüüd aga kulus üle nädala, et leida see mugav asend. Kui asend lõpuks leitud, oli võimalik lasta rütmis, mis juba laskesuusatamist meenutab. Ühe kivide ja kändude, aga asi sujub!

 

Kohanemas uue kabaga	TT tiim Otepää laagris

Esimesel pildil on suured laskesuusafännid Alvar ja Tarmo Tiisler, kes tulid meid trenni piiluma.  

Teine pilt: Treeningud on muutunud raskemaks ja selleks, et kontrollida nende eesmärgile vastavust, mõõdame aeg-ajalt ka laktaati. Pildil parasjagu treener Indrek uustulnuk Hanna-Brita seisu hindamas.

 

Jõusaalitreener Hanno poolt kokku pandud kava harjutusi rakendamas.

 

Pudel püksis

 

Laagriplaanist sain korralikult kinni pidada isegi nii hästi, et otsustasin osa võtta veel ühest ratsavõistlusest. Start oli keset päeva ja eelnevalt sai tehtud hommikutrenn, hiljem õhtune ülesanne, milleks oli pikk rattasõit. Treeningute ühildamine õnnestus mul logistiliselt ideaalselt. Hommikutrenniks sõitis treener Indrek Otepääle, misjärel pakkisin ma end koos rattaga talle autosse ja siis viis ta mu ratsavõistlustele, mis toimusid Tartust veidi väljaspool, Tamme tallis. 

 

Tegin oma esituse ära, kahjuks mitte küll nii hästi kui eelmisel korral. 90cm parkuuris kukutasime Gartoga alla 1 takistuse ja teenisime 40 sõitja seas 15. koha. 100cm parkuuris puges Gartol jänes püksi. Tõkete all kaunistuseks pandud seenekesed ja liblikad osutusid hirmsaks ja minu enesekindluse nappus süvendas temas õudu veelgi, seega ühist keelt meil leida ei õnnestunud ja sellest parkuurist suutsime end välja tõrkuda. Nii ma siis pakkisin nukralt oma hobuse ja ratsutamisasjad kokku, saatsin treener Merikese talli poole teele ning vahetasin ratsutamise sadula ratta vastu. Vaim valmis, asusin koju vurama, kui ühtäkki avastasin, et mu rattal pole joogipudelihoidjat. Ütleme nii, et rattaga sõitmist ma ei armasta ja aastas koguneb selle sadulas häbiväärselt vähe kilomeetreid. Siin on oma roll mingitel lapsepõlvetraumadel, kui väike Tuuli pidi oma kökatsist rattaga vähe vingemate pillide seljas olnud suurte poiste-tüdrukute sabas püsima. Aastaid hiljem olen ratast vähem treeningutel rakendanud ja asendanud selle pigem rullsuusaga. Aga eelmisel sügisel arvas üks mu armas toetaja, et vajan hädasti asendust oma eelmisele ja nii mulle ootamatult üks vinge vurr koju jõudiski. Uus pill sai siis küll ära proovitud, aga sügisel rattatrennid enam ülemäära pikaks ei osutunud, seega joomisvajadust ei tekkinud. Nüüd, kui esimene pikem ots ette sai võetud, meenus mulle joogipudeli hoidja puudumine. Ilm oli palav ja joogita koju sõites oleks ma ilmselt poolel teel lihtsalt otsad andnud. Seega tegin Tartus peatuse ja ostsin kaks jooki. Ühe kugistasin profülaktika mõttes kohe alla, teise plaanisin panna omale püksi. Joogid olid olemas vaid külmaletis ja pudelit püksi pannes ei kannatanud seda seal kaua hoida. Kiirelt olukorda analüüsides ja erinevaid meetodeid kasutades oli selge, et käes on seda kõige mugavam hoida ja nii ma siis vurasin pea tunnikese pudel näpus. Polnudki kõige hullem ja pealegi soojenes see lõpuks piisavalt üles, nii et koju jõudsin juba pudel püksis.

 

Treener Indrek tõi mind ratsavõistlustele seekord sellise pilliga.

Teisel pildil pudel näpus rattaga sõitmas. Ei olnudki nii hull, kui esialgu tundus.

 

Mina ja mu jänes, Garto.

 

Tänaseks on esimene vere maitse suus ja keha hoiatatud, milleks tuleb end valmis seada. Treeningute maht kasvab, intensiivsust tuleb juurde ja olukordadele hakkame lisama rohkem pinget. Juuni keskpaigas ootab mind ees kerge taastav periood ja 25.06 võtan mõõtu Eesti kergejõustiku tippsündmusel ehk kergejõustiku Eesti meistrivõistlustel. Jooksen taas 3000m takistusi, aga sellel aastal lähen seda lihtsalt lõbu pärast tegema, sest rekordite purustamise vormi proovin sättida ikkagi talvele.

 

Laagri ajal toimus veel üht-teist. Üheks meie tiimi olulisimaks sündmuseks oli Hanna-Brita kooli lõpetamine, kuhu mina, Indrek ja TT tiimi massöör olime teda õnnitlema läinud.

 

Tore, et tee Topauto kodulehele leidsid ja minu tegemistega end kurssi viisid. Tule ikka tagasi, sest järgmisest postitusest leiad minu 3000m takistusjooksu eestikate emotsioonid ning palju muudki!