Tuuli Tomingas on hädas küünarnukiga

No hei, kallis sõber! Olen blogist häbiväärselt pika pausi sisse jätnud ja VÄGA palju on vahepeal juhtunud. Tegelikult on paus blogis tingitud ühest intsidendist, sest juhtus midagi, mis minu puhul pole absoluutselt imekspandav. Eks ma ikka ja jälle olen siin maininud oma kaotamisi-lõhkumisi-unustamisi ja peamisteks ohvriteks on minu senise elu jooksul osutunud telefonid. Hilisemas puberteedieas vahetasin telefone aasta lõikes rohkem kui korra, need lihtsalt hävisid või kadusid. Siis oli uue nuppudega telefoni muretsemine rahakotile vähem valutu kui nüüd. Õnneks või kahjuks on viimaste aastatega mu telefoni kaotamised vähenenud, aga tundub, et see on asendunud millegi palju hullemega - arvutitega. 

 

Tuletan veidi tausta meelde… Oktoobris panin oma uhke TT tiimi poolt kingitud Macbook Airi seljakotti, nagu alati. Seljakotis oli kõik reisipäevaks vajalik, ka veepudel. Veepudeli kork aga otsustas kotis lahti minna ja kogu koti sisu oli mõnusalt läbi vettinud. Läbi vettis ka mu arvuti, vesi oli pääsenud ekraani vahele. Targemate käest nõu küsides anti lootust, et vesi ekraani vahel kuivab ajaga ja muud suurt ette võtta ei annagi. Ajaga tõesti lainetus ekraanil vähenes ja see andis lootust, et pääsesin kergemalt. Veekatastroofi probleem tõstis pead uuesti veebruaris MM-il. Ühel hetkel arvutile enam pilt ette ei tulnud ja kogu lugu. Eestis oleku lühikesel perioodil viisin arvuti kärmelt parandusse ja jäin ootama parimat. Parimat ei tulnud ja selgus, et veekahjustusest tingituna oli mingi jubin läbi roostetanud ning see oli vaja välja vahetada. Köhisin oma 500 eurot välja ja sain arvuti kätte. Kas ma õppisin sellest olukorrast? Tundub, et mitte. 

 

Ramsau laagri ajal olime parasjagu suundumas tunnise autosõidu kaugusele trenni, tee sinna oli piisavalt pikk, et jõuaksin midagi asjalikku arvutis teha. Loomulikult hakkasin hilinema ja ajasin paanikas kaasa võtmiseks vajalikke asju kokku. Viskasin kotti arvuti, veepudeli, vahetusriided jm, kontrollimata veepudeli seisukorda. Auto poole tormates tundsin, kuidas mööda jalga midagi niriseb. Viskasin koti seljast ja sain kohe aru, mis on juhtunud. Veepudel on JÄLLE kotis lahti läinud ja seekord väga õnnetult. Vesi oli arvuti laadimise august sisse läinud ja ekraani avades sain koheselt aru, et nüüd on midagi eriti hirmsat juhtunud. Arvuti pilti ette enam ei võtnud.

 

See oli see saatuslik jooksutrenn, mistõttu oma arvutist ilma jäin.

 

Olin ilma arvutita ja kohe, kui Eestisse jõudsime, viisin selle parandusse. Parandusest tulnud vastus ei olnud küll üllatav, aga siiski šokeeriv. Emaplaat oli saanud kahjustada ja arvuti korda tegemine kujuneks selle väärtusest kallimaks. Vastust teada saades oli mul vaid kolm päeva, et kiirelt reageerida ja omale oluline töövahend kuskilt hankida. Klicki abiga sain kiirelt mure lahendatud, aga sellest, kui sügav auk rahakotti nüüd jääb, see sõltub kindlustusest.

 

Hooaja esimene välislaager

 

Ramsaus olen ka eelnevalt käinud, seni pole see minu lemmikkohaks veel saanud. See on ülimalt populaarne treeningkeskus suusarahva seas, eriti oma liustiku tõttu, kus pea 3000m kõrgusele on sisse lükatud suusarajad. Enamus trenne tehakse siiski allpool 1000m kõrgusel ja sealne lasketiir pole just kõige erilisemate killast. Rullirada on jube käänuline ja ebamäärane ning rahulikeks trennideks head maastikku pole. Kui välja arvata arvukad matka- ja jooksurajad. Eelnevad aastad oleme käinud seal ettevalmistusperioodil kaks korda sügisel, kui ilm meid just ei hellitanud ja ühe korra suvel, see siis eelmisel aastal sarnasel ajal kui nüüd. Eelmisel aastal sai suusatamiseks varustus küll kaasa pakitud, aga harukordselt kuumad ilmad olid teinud oma töö ja liustik oli just selleks perioodiks suusatamiseks suletud. Seega olid mul seni jäänud Ramsau suhtes kahetised tunded, meeles vaid need suusatamised, mis paksus udus ja vihmas tehtud said, samas matkad on olnud rajud.

 

Ramsau 2020, ilmad olid siis kohutavad

 

Seekord oli Ramsau midagi muud! Laagrisse sõites arvestasime, et tõenäoliselt me liustikule ei pääse, aga igaks juhuks pakkisime siiski mõned paarid suuski kaasa. Meie õnneks oli liustik kenasti säilinud ja saime läbida mõned treeningud suuskadel. See on olnud mu väikestviisi unistus suusatada looduslikul lumel keset suve, päike nii tugevalt praadimas, et riided tuleb miinimumini koorida, nii nagu Instagrami need suusastaarid pilte postitavad. Sellise idülli osaliseks saime ka meie!

 

Ramsau oli imeline, võibolla mängib rolli ka asjaolu, et ma pole tükk aega välismaale sattunud. 

 

Olen alati kadestanud Instagrami suusastaaride pilte, vaadates, kuidas nad poolpaljalt suusatavad. Nüüd sain seda ka ise kogeda.

 

Hommikuujumistel tervitasid alati meid kaks sõpra

 

TT tiimi füsio Sander Jürs liitus meiega Ramsaus pisut hiljem, tal oli juba varasemalt planeeritud Pühajärve jooks ja kohe pärast seda oli ta valmis laagrisse appi tõttama. Talle oli vaja lennujaama järele minna ja just sellel päeval korraldati Münchenis mingit laadi suurem rahvajooks. Kaasa sai teha 5 km,10 km ja 21 km. Kui niikuinii sinna kanti asja, siis miks mitte sellest jooksust osa võtta ja nii regas end Indrek 5 km distantsile ära. Natuke moosimist ja sain ka end kaasa surutud ning asjade loogiline käik oli, et kui mina sinna lähen, siis peab meie jooksjast füsio ka minema! Kõik tegelased said moositud ja regatud. Minu ettevalmistus jooksuks oli ümmargune null, täpselt sealt, kus laager pooleli jäi, sealt ma jooksma läksin, selja taga eelmise õhtu tõusutrenn. Ka Sander polnud ideaalses konditsioonis, eelmisel päeval võitles ta alles Pühajärve jooksul, reisis siis Tallinna ja astus hommikul kell 6 lennuki peale. Korjasime ta lennujaamast peale ja viisime võistluspaika. Ajaliselt ideaalne, täpselt 50 min stardini aega. 

 

Võistlus oli meie kõigi jaoks ülimalt meeldiv kogemus. Indrek lõpetas 5 km distantsi liidrina, heideldes lõpus mingi kohaliku legendiga, kes teise koha üle kuigi rõõmus polnud. Sander ületas finišijoone kolmanda mehena. Minul tõsiseltvõetavaid konkurente kahjuks või õnneks polnud ja jooksin võistluse mugavuse piiril lõpuni, ületades finišijoone kindla liidrina. Hiljem ootas meid ees uhke auhinnatseremoonia ja hunnik igasugu nänni. Enamus nännist olid kinkekaardid ja kupongid, millega me võõras riigis miskit teha ei osanud, need jagasime lihtsalt laiali ja oi kui palju rõõmu ja tänutunnet me saajate käest saime.

 

	Indrek, mina ja meie füsio Sander osalesime Müncheni kohalikul rahvajooksul. Ilm oli sellel päeval erakordselt kuum, temperatuur küündis +34 kraadini.

 

Edasine laager mõõdus rutiinselt, aga meeldivalt. Õlg lubas mul nüüd juba enamus trenne kaasa teha ja isu lammutamiseks oli suur. Iga kordaläinud trenn laadis mind veel ja veel. Õla säästmiseks ma rahulikes trennides rullsuusatamist ei rakendanud ja avastasin Ramsau muid võlusid. Jooksin palju ja avastasin uusi trasse, kasutasin mõned korrad basseinis ujumist. 

 

Opitud õla puhul on armid juba niivõrd taandunud, et varsti ei saa enam aru, et seal miskit putitatud on.

 

Tõusutrennil võib kuitahes imeline vaade olla, paraku piimhape jalgades pimestab kõik.

 

Euroopat oli tabanud julm kuumalaine, aga meil oli 1000m peal temperatuur ideaalne. Mägedest allapoole sattudes oli suisa vajalik end vahepeal kasta. 

 

Ramsau oli opijärgselt minu jaoks esimene rutiinis olemise laager ja treeningute maht tõusis korralikult. Keha sai tühjaks tõmmatud, aga asja eest! Järgnes kodune rahulikum periood, mille ainsaks tugevamaks pingutuseks pidi olema TT tiimi 3000m testjooks.

 

Ka Hanna oli end laagri lõpuks tühjaks tõmmanud. Laagri eelviimasel päeval õnnestus tal lõunasöök omale sülle tõmmata.

 

Liigne agarus on ogarus

 

Ramsaus sain LÕPUKS püssiga normaalselt tööd teha. Ei olnud mul enam takistust relva õlga tõmbamisel või seljast ära võtul. Loomulikult kasutasin seda isukalt. Tegin relvaga kõvasti tööd, et kevadel tegemata jäänud laskmised tasa teha. Palju tegin aja peale asendisse võtte, st ühte lasku. Relv kiirelt seljast, lased ühe paugu ja relv kiirelt selga tagasi. Nii saab treenida laskekiirust väiksemate padrunikuludega. Päevas kippus neid kordusi tulema omajagu, lisaks kuivtreening veel otsa. Laagri lõpuni paistis keha sellele ilusti vastu pidavat, ei teinud häda õlg ega ei õnnestunud mul veriseks hõõruda põlvi-küünarnukke (suvel tavaline). 

 

Ramsau lasketiir oli küll väike, aga sinna sai igal ajal harjutama minna, ka pärast õhtusööki.

 

Kojusõidu hommikul andis vasak küünarliiges veidralt tunda ja kui hommikune trenn tehtud, buss kokku pakitud ning me koduteed alustasime, oli küünarnukk nõnda hell, et isegi istme peale oli seda valus toetada. Paar tundi hiljem oli see pisut paistes ja tulitas. Meie füsio Sander viskas sellele kiirelt enne lendu pilgu peale ja mainis: "Jubedalt bursiidi moodi tundub." Arvasin, et nii hull ikka pole, ilmselt lihtsalt püssiga töötamisest, küll varsti üle läheb.

 

Kojusõidu ajal tegi taevas meile erilise värvidemängu.

 

Eestis olles sain esimese lasketrenni isegi üsna edukalt tehtud. Alustada oli pisut ebameeldiv, aga mingi hetk läks käsi tuimaks ja sain kõik vajalikud elemendid läbitud. Tundus, et asi paraneb ja kui oma opitud õlaga arsti juures kontrollis käisin, minisin moka otsas ka bursiidi kahtlust. Arst vaatas küünarliigese üle, kinnitas bursiiti, aga ei pööranud sellele ülemäära tähelepanud. Arvasin, et ju siis pole midagi tõsist ja jätkasin rõõmsalt oma tegemisi. Tegin Eestis veel mõned lasketrennid, algul oli valus, trenni peale valu hajus. Kuna bursiit hullemaks ei läinud ja võimaldas lasta, siis enne järgmist laagrit tegin jälle lamades asendivõtte ja mitte vähe. See polnud mõistlik otsus…

 

Obertilliachi laagrisse jõudes oli küünarnukk rohkem paistes ja hell kui Eestis. Eirasin ja jätkasin läbi valu plaaniliselt trenne, kuniks üks hommik oli bursiidist tekkinud vedeliku kolle nõnda suur, et see ulatus poolde käsivarde. Alustasin põletikuvastast ravi ning kasutasin igasugu kompressioone ja mähiseid. Vähemalt vedelik taandus, aga valu jäi ja nüüdseks on asi nii kaugel, et lamades asendit ma sisse võtta ei suuda. Praegu toimetame nii, et Indrek laseb minu relva peale ja mina jätkan trenni vaid püsti lastes. Indrek on aja jooksul minu püssi ikka näppinud ja teab meie silmade erinevusi, seega tema laseb lamadesasendis minu relva peale, teeb ilmastikuoludele ja meie silmade erinevusele vastavalt parandusi ning mina jätkan omas rütmis. Laiemas pildis ei tohiks see limapauna põletik mingit sügavamat jälge jätta, tuleb vaid küünarnukile lamades laskmise näol natuke rahu anda ja see peaks mingi aja möödudes taanduma. Kui harjutamisest rääkida siis loomulikult tekitab tohutut ebakindlust teadmine, et opi järgselt jäi laskmisesse paus ja nüüd see küünarnukk ka veel takka pihta sunnib mind lamades asendist eemal hoidma. Stressi suurt ei ole, olen elu jooksul relvaga kõvasti tööd teinud ja need oskused ei kao, seda enam, et lamades laskmine on minu tugevam külg ja olen selles üldjuhul väga hea olnud. Vähemalt seda mentaliteeti proovin hetkel hoida.

 

Samm edasi jooksurindel

 

Hüppan nüüd korra tagasi kodusoleku perioodi. Eestisse jõudes oli meil aega veidi kosuda ja seada vaim valmis 3000 m testiks. Test õnnestus meil ühildada Eesti staadionijooksu karikasarjaga. 21.07 toimuski Viljandis 3000 m jooksu etapp, kuhu oli lisaks TT tiimile kohale tulnud aukartust äratav seltskond. 

 

Laagrist olin ilmselt ilusti ära taastunud, aga nagu ikka, siis kodused perioodid kipuvad mul kujunema parajaks kaoseks ja vaimselt olin üsna kurnatud. Eelnevatel päevadel toimus mitu väga huvitavat ettevõtmist, aga see-eest olid need üsna kurnavad.

 

Topautoga koostöös on peagi sündimas üks vahva projekt!

 

Rally Estoniaga seoses korraldas laskesuusaliit ralliässadele laskesuusatamist tutvustava ürituse. Tulises heitluses panid end proovile Kalle Rovanperä, Pierre-Louis Loubet, Teemu Suninen ja Esapekka Lappi. 

 

Mina sain au juhendada Esapekka Lappit. 

 

Stardiks mul suuri ootusi polnud, samas kavatsesin kärpida sekundeid oma viimasest testist. 

Soojendusel ma energiast sedasi ei pakatanud, nagu juunikuisel 1500 m jooksul, ja seega närvi mul otseselt polnud. Plaan oli lihtne, esimesel ringil hoian liidritel kannul ja siis hakkan omale mugavas tempos sammuma. Kui start käis, surusin end kohe kiiremate kannule neljandaks. Punti vedasid Laura Maasik ja Helen Bell, nende taga Johanna Ardel ja siis mina. Seda, mis taga toimus, ma ei tea. Kui esimene ring läbitud, mõistsin, et jaksan veel nende taga püsida. Jaksasin isegi teise, kolmanda ringi ja sealt edasigi. Kui lõpuni oli jäänud kaks ringi, jättis Johanna eesolevatega vahe sisse. Respektist Laura ja Heleni vastu ma isegi ei üritanud neile sappa võtta ja jäin Johanna taha. Ma ei tea, kas tempo langes, aga mul polnud väga raske ja mingi hetk tabas mind "paanika", et oleme liiga aeglased ja otsustasin Johannast mööduda. Proovisin esimestele lähemale jõuda, aga tulutult. Oma mõned sajad meetrid enne lõppu tegi Johanna kõva tempomuutuse, möödus minust ja finišijoonel pidin leppima tema ühesekundilise eduga. "Pidin leppima" on muidugi väga morbiidselt öeldud, sest tegin JÕHKRA isikliku rekordi paranduse ja jooksin oma unistuste ajast veel paremini. Kunagi olin ma vandunud, et kui 3000 meetrit alla 10 minuti jooksen, siis olen jooksurindel oma elu eesmärgid täitnud. Olin küll neljas, aga jooksin ajaga 9.47! Tõusin sellega Eesti 3000 m läbi aegade edetabelis suisa 18. kohale. See on ilmselt mu elu üks magusamaid neljandaid kohti.

 

TT tiim oma täie koosseisuga 3000 meetri jooksul.

 

Aga lisaks minu rajule jooksule korraldas meie "noor ja arenev" treener Indrek midagi veel müstilisemat. See mees pakkus kõva konkurentsi "päris jooksjatele" ja võitles välja uue M45 Eesti rekordi (mis tegelikult kuulus ka enne talle). Jooksu lõpetas ta sarnaselt minule neljandana, aga kirja läks aeg 8.35, mis on M45 maailma hooaja tippmark! Oma viimase aja saavutustega teenis ta välja isegi võimaluse Balti meistrivõistlustel Eesti koondist 5000 meetri jooksus esindada, aga paraku toimub see jooks just Obertilliachi laagri ajal ja ta loobus meie, sportlaste, ideest ta sinna lennutada. Väidetavalt on TT tiimi laager ja karjäär tema omast olulisemad :).

 

Artikkel Delfis, milles pajatati pikalt "noorest ja arenevast" Indrekust.

 

Kodus paar päeva

 

Pärast jooksu põrutasin otse Rakverre. Peamiselt just kohtumaks oma jõusaalitreeneri ja füsioterapeudi Hanno Tikkerbäriga, aga kui juba Rakverre minek, siis kasutasin ka rullilindi võimalust. Ma ei tea, kuidas ma järgnevad päevad eksisteerisin, aga öö peale jooksu sain sõba silmale umbes tunniks. No tee, mis tahad, kuidagi ei suutnud uinuda. Voodis väherdes võtsin vastu päikesetõusu ja kuulasin linnulaulu. Umbes tund enne äratust olin siiski uinunud, aga oi kui raske oli siis varsti jälle ärgata. Hommikul ootas ees tugev treening lindil ja õhtul jõusaal. Jäin ellu!

 

Kolm kuud opist ja teen rinnalt surumisi. Nii palju rõõmu nii pisikesest asjast, aga see juhtus tunduvalt varem, kui keegi oodata oskas!

 

Ilukliinik Lux-Medicus andis mulle võimaluse kosutada pisut oma näonahka! Lisaks näonaha hooldusele poputati seal mind ka muu hea ja paremaga.

 

Vasakul: Rakvere ajaks liitus minuga õeraas. Ta aitas mul edukalt olematutest öötundidest üle olla. 

Paremal: Käisime õega välja söömas. Lisaks sellele, et mul kõht tühjaks jäi ja Maximast oli tarvis pannkooke osta, tabas mind restoranis kohutav moment. Restoranist väljudes ja maja nurgale jõudes jooksis üks naisterahvas meile järele. Sõnagi lausumata haaras ta mu kleidi sabast ja lükkas selle alla. Appi, ma olin WC-s käigu ajal kogemata oma kleidi ääre trussikute vahele tõmmanud ja nüüd sammusin uhkelt poolpaljaste kannikatega restoranist välja. Kui seda naist poleks olnud, jumal teab, kui kaugele ma liputades jõudnud oleks. Kui piinlik!

 

Ma ju lõhun ja kaotan pidevalt oma asju, ega ka prillid erandiks pole. Õnneks Eesti oma bränd SU.VI hoolitseb mu prillivarude eest.

 

Ka edasised päevad olid suhteliselt kaootilised ja ööund ülemäära ei kogunenud. Õnneks ei pidanud enam kaua režiimipeetust taluma ja juba 27.07 põrutasime TT tiimiga oma järgmisesse laagrisse Obertilliachis. Nüüdseks olen režiimi mõttes igati normaliseerunud ja saan rahus treeningutele keskenduda. Aga ega mul rohkem midagi jutustada polegi, Obertilliachist ja sellest, kuidas mul bursiidiga läheb, saad lugeda juba minu järgmisest blogist!

 

11.07 oli eetris Eesti mäng, kus oma õnne ja teadmised panin proovile just mina! Kui Sa juhuslikult pole näinud, kui maha ma oma margi tegin, siis Eesti mängu saab järele vaadata Jupiter.ee lehelt.