Tere taas, armas lugeja! Aeg lendab ja hooaja alguseni on jäänud loetud päevad. Käimas on viimane ettevalmistav laager lumel, pärast mida põrutame MK-etappidele. Aga enne seda võtan kokku möödunud laagrid.
Aasta kõige sportlikum laager
Septembris sõitsime tiimiga laagrisse meie jaoks täitsa uude kohta Passo Lavazesse Itaalias. See paik asub 1800 meetri kõrgusel merepinnast ning pakub üsna väljakutsuvaid rajaprofiile. Ükskõik kuhu suunda minna, rullide või tossudega, varem või hiljem tuleb rängalt mäest üles rühkida.
Nagu uues kohas ikka, võttis kohanemine ja ümbruskonna tundmaõppimine aega. Polnud aimugi, kuhu jooksma minna või kui kiiresti rullidega mäest alla vurada, et mitte kraavis lõpetada. Õnneks harjusin kiiresti ja tundub, et Lavazest sai mu uus lemmik laagerdamispaik.
PILDID 2-3: Lisaks Lavaze suurepärasele treening kompleksile ja ilule, muutsid need tegelased selle paiga veel meeldejäävamaks.
Majutusega läks seekord nii, et kõik mu tiimiliikmed ühte apartementi ei mahtunud ja keegi pidi minema eraldi hotelli. Selleks osutusin mina. Nii kujuneski laagrist minu jaoks aasta kõige sportlikum periood – hotell oli apartementidest piisavalt kaugel, et ma sinna niisama loba ajama ei läinud. Kuna toas süüa teha ei saanud, hääbusid ka kõik muud vaba aja tegevused. Tegelesingi vaid treenimise, söömise ja magamisega.
Kuigi selline elu hakkas ajudele, oli see kehale ülimalt mugav. Taastusin treeningutest suurepäraselt ja tundsin, kuidas vorm paranes iga päevaga. Üksluisus muutus lõpuks isegi nauditavaks.
PILT 4: Lavaze oli väljakutsuv, aga seal pingutamine oli naudingut pakkuv.
Rootslaste koroonapaanika
Elasin hotellis koos Rootsi naiste murdmaakoondisega. Ausalt öeldes ei jätnud nad mulle sportlikus mõttes kõige sümpaatsemat muljet – õhtuti jooksid koridorides ringi nagu mina 12-aastasena Kurgjärve laagris. Ju on kultuurid lihtsalt erinevad ja nende tiimivaim tugev, kuid mulle tundus imelik, kui vabalt nad hooaja eel treeninglaagris asja võtsid.
Ühel hommikul sööma minnes oli rootslaste pundis paras paanika. Treenerid jooksid koridorides edasi-tagasi, tassisid igale poole maske ja desosid. Selge – keegi on sealt seltskonnast haigeks jäänud. Peagi saime teada, et pundis möllab koroonaviirus. Riburadapidi murdis koroona järjest rootslasi ja lõpuks pääseski neist vaid kaks sportlast.
Aga ega ka meie pääsenud. Kuna minu tiimi apartemendi seltskond käis seal hotellis söömas, siis korjas esmalt Susan omale haiguse külge, õnneks üsna laagri lõpus ja midagi tegemata seejuures tal otseselt ei jäänud. Hoidsin end ja hügieeni kui sitta pilpa peal, aga laagri viimasel päeval oli ka minul kurk kähe. Ma ei pääsenud. Koroona testid olid nii mul kui ka Susanil negatiivsed, aga kuna need testid olid meil pikalt kotis seisnud, siis ei teagi lõpuks, mis viirusepoisiga tegu oli.
Hispaania
Pärast Lavazet sõitsin otse Hispaaniasse, et enne pimedat sügist päikese all akusid laadida ja kohtuda oma jõutreeneriga, kes oli kolinud Marbellasse. Plaan oli keskenduda jõutreeningutele ja testidele ning ülejäänud aeg lihtsalt turist olla. Kuna mind on Eestis raske tabada, lendas Hispaaniasse kohale ka mu ema – väike kvaliteetaeg enne hooaja algust.
PILDID 5-8: Hispaania peamine eesmärk oli jõutreeningud ja erinevad testid.
Plaanid lõi sassi kerge viirus, mille Lavazest hankinud olin, õnneks piirdus asi ainult kahepäevase kurguvalu ja kerge nohuga. Aga sellele vaatamata pidin treeningplaane veidi koomale tõmbama.
PILDID: 9-11: Sain üle pika aja päris turist olla.
Hakkame siis jälle otsast peale
Mulle absoluutselt ei sobi puhkamine. Isegi kergemad nädalad mõjuvad mu vormile fataalselt. Nii läks ka Hispaaniaga. Paratamatult langesid koormused võrreldes laagriga drastiliselt ja Eestisse jõudes olin omadega sügavas augus.
Eestis sain olla viis päeva ja ees oli ootamas Tartu linnajooks. Olin seda võistlust pikalt oodanud, sest sellel suvel pole ma jooksus starte just ülemäära teinud. Teisalt tundsin end Lavazes niivõrd hästi, et tahtsin vormi testida.
Lavaze ja Tartu linnajooksu vahele jäi see saatanlik Hispaania. Olin koju jõudes näruses seisus (vormis). Mõned päevad enne linnajooksu tehtud tugev treening head ei tõotanud ja seetõttu võtsime treeneriga vastu otsuse, et linnajooksule ei lähe ma võistlema, vaid teen selle tugeva treeningu eesmärgil tempojooksuna. Plaan oli hoida 3.50min/km keskmist tempot.
Jooks oli kohutav, sain üsna pea aru, et 3.50 tempo käib mulle üle jõu. Vähendasime kiirust aga sellegipoolest kulges võistlus paraja piinana. Ma isegi ei tea, mitmendana ma lõpetasin, aga olukord oli masendav.
Istusime pärast jooksu treeneriga maha, et arutada, mis juhtus ja kuidas edasi. Mismoodi on võimalik, et Lavazes olin elu parimas vormis ja nüüd siis olen tagasi kevade seisus. Õpiku järgi peaks sellises olukorras vorm olema tipu lähedal.
Olen kogenud korduvalt, et puhkepäevad mõjuvad mulle laastavalt. Kui koormused langevad siis keha jääb nii-öelda kinni. Ei ole me osanud seda treeneriga kunagi seletada, teisalt puhata on ju vaja.
Jälgi ajades ja treeningpäeviku arhiive lapates jõudsime lõpuks tõdemuseni, et ma olen hüpermobiilse adaptsiooniga sportlane – ehk teisisõnu, omamoodi “väärakas”. Ma taastun treeningutest kiiremini kui enamik ja mu närvisüsteem liigub üsna kiiresti puhkusefaasi. Kui see puhkeperiood aga liiga pikaks venib, hakkavad ilmnema alatreenituse sümptomid. Kuna alatreenituse ja ületreenituse tunnused on üllatavalt sarnased, oleme seni ekslikult süüdistanud väsimust, tulenevalt raskest laagrist (kuhjunud väsimus, mis jõuab hiljem kohale) või hoopis kodust režiimipeetust. Tegelikult vajab mu keha hoopis uut ärritust – treeningut. Olen nagu sõltlane, treeningusõltlane – mu keha vajab pidevalt järgmist laksu, et püsida tasakaalus.
Nüüd olin olukorras, mil hooaja alguseni on 1,5 kuud ja mina olen omadega tagasi kevade vormis.
Viimane mägedelaager Anterselvas
Oi jah, algus oli kohutav, esimeste päevade trennid tundusid ületamatult rasked, olgugi, et alustasime rahulikult. Päev-päevalt olemine siiski paranes. Olgugi, et närvisüsteem ja hormonaalne pool olid vajunud uinumisseisu, ei olnud mu suvine treenitus kuhugi kadunud. Laagri teises pooles hakkas keha tööle ja tegin lõpuks vormis isegi kerge edasimineku.
PILDID 12-13: Tõusutrennides vedas ,,laipasid´´ mäe otsast alla meie Hyundai Tucson
Puhkepäevi ma alates sellest laagrist teinud pole ja tänaseks on kõik normaliseerunud. Mootor vajab pidevalt hagu, iseasi mis karkass teeb. Balanssi leidmine on keeruline.
PILDID 14-16: Igas laagris leian ma oma pingemaandajad. Anterselvas olid nendeks eeslid ja hobused.
Tegin selle jooksuvärgiga rahu
Olümpiahooaega silmas pidades tegin teadlikult suvel vähem starte. Aga kui võistlemas käisin, läksid need üldjuhul halvasti, arvestada minu eelmisi aastaid. Kuna hooaeg läheneb ja keha oli vaja hakata valmistama ette talvisteks startideks, siis sügisel võistlemine on igati okei. Tartu linnajooks oli enesekindlust lõhestav ja tahtsin sellel ettevalmistusperioodil teha kas või ühe stardi, millega rahule jääda.
Nii saigi planeeritud laagri lõppedes 10km jooks Tšehhis. Ostravas korraldati Emil Zátopeki nimeline maraton, mille raames sai joosta ka poolmaratoni ja 10km.
Tahtsin aega minna jooksma, boonuseks oleks muidugi auhinnaline koht. Ajajooksu mõtted kustusid poolel maal, kui selgus, et rada on oma 300m pikem kui peaks. Siis hakkasin võitlema TOP3 eest. Jooksule oli toodud kohale Keenia sportlasi, kellest üks naine jooksis
ka 10km. Tema oli juba kusagil püüdmatutes kaugustes, aga mina maadlesin oma auhinnalise koha eest teiste naistega. Võitlesin oma kolmanda koha välja viimasel kilomeetril.
PILT 17: Lõpuks võistlus, mis õnnestus. Mul oli seda vaja.
Jooksuga jäin igati rahule, sest esiteks tuli keskmine kiirus minu eelmise 10km rekordi lähedale (3.35 min/km) ja sain oma auhinnalise koha kätte.
Pärast jooksu ootas mind ees kuuepäevane koduperiood, pärast mida põrutasime lumele.
PILT 18-19: Sõidan kodust pikaks ajaks ära ja majapidamises oli vaja kõik pooleliolevad toimingud lõpetada. Näiteks oli vaja korda teha lagi, millest tuli jurakas tükk välja koos eelmise suitsuanduriga. Kodus aega söögitegemiseks ei jäänud, õnneks tõttas mulle appi Chef Lunden.
Lumeta lumelaager
Meie viimane ettevalmistav laager toimus traditsiooniliselt Rootsis, Idres. Idre ei alanud üldse hästi. Kõigepealt avastasin, et olen oma suusasaapad maha jätnud. Probleem sai mõne päeva pärast lahendatud koos määrdetiimi tulekuga, kes enne Idresse tulekut mu kodus saabaste järel käisid. Seni kasutasin treeneri saapaid, mis olid mulle kaks numbrit liiga suured. Et olukorda veel ebamugavamaks teha, suutsin kukkuda kivi otsa. Sellest on peopesa siiani veidi valus.
PILT 20: Kukkusin ja et halvimat ära hoida panin käe pehmenduseks ette. Pehmendus töötas hästi, ainult pisut lillakaks jäi.
Sel aastal on siinsed lumeolud haruldaselt kehvad. Kunstlume ring on vaid 1,9 km pikkune ja miinuskraadidega kostitas Idre meid alles laagri viimastel päevadel.
Olgugi, et kunstlume ring oli paksu kihiga kaetud, siis ööpäevaringsed plusskraadid mõjusid lumele kohutavalt. Iga jumala trenn oli mul nutt kurgus. Suusk absoluutselt ei libisenud ja nagu sellest vähe oleks, siis lumi ise oli ülimalt pehme ja põhjatu. Trennid olid lihtsalt aegluubis lumes sumpamised. See mõjus jalalihastele karmilt, laagri esimesel nädalal jalad õhtuti lausa tuikasid, sest tööd tegid lihased, mida mul ilmselt ei eksisteerigi. Kiirustreeningutest oli asi kaugel ja kõik intensiivsed liigutused käisid läbi jõu. Seetõttu tuli meil osa treeninguid ümber mängida. Näiteks taastava suusatamise asemel käisime rullsuuska sõitmas ja paaristõuketreeningu tegime jõusaalis suusaergomeetri peal.
Aga virisemiseks põhjust pole, vähemalt saime suusatada! Ja kui muud siinsed treeningud ei andnud, siis vähemalt saime jalad jupp maad tugevamaks kui enne.
PILDID 21-22: Idre esimesel ööl rebis keegi meie ukse taha jäetud prügikoti tükkideks. Peagi selgus, kes selle sigaduse korraldas. See tegelane käib nüüd iga õhtu meid terrassi peal luuramas.
Tänaseks jõudsid miinuskraadid lõpuks Idresse ja suusatamine meenutab juba suusatamist. Nädalavahetusel saabki laskesuusahooaeg avapaugu Rootsi meistrivõistluste näol, mis Eesti koondise jaoks on katsevõistlus. Selle põhjal komplekteeritakse MK ja IBU koondised ning mis peamine, see on esimene verstapost, mis kajastab tegelikku olukorda. Lisaks kogu Eesti koondisele on stardis Rootsi laskesuusatajad, sakslased, ukrainlased ja osa itaallasi, sealhulgas Lisa Vitozzi.
PILDID 23-25: Autor Brit Maria Tael
Nii et pöidlad pihku! Kaasa saab elada nii live tulemusi jälgides (Live tulemused on nähtavad siit: https://sportta.skidskytte.se/events/dd806517-b786-4176-2499-08ddde569ccc)
kui ka teleri vahendusel, aga selleks on ilmselt vaja natuke IT teadmisi ja VPN-i, et Rootsi telekanalite sisu Eestist näha.
PILT 26: Tänaseks on meie Hyundai Tucson meid viinud nii Kesk-Euroopa mägedesse kui Põhjamaa lumistele teedele. Seni pole ta meid kordagi alt vedanud.
