Tuuli Tomingas: Eesti fännid annavad võistlusele hoopis teise värvi

Talv saabus

 

Anterselva ja Ruhpoldingu vahemaa on üsna lühike - 2,5h autosõiduga olime Saksamaalt Itaalia mägede rüpes. 1600m kõrgusel keskmäestikus valitsesid vägagi talvised olud. Kuna olime seni eelnevatel nädalatel plusskraadides toimetanud, olid Anterselva miinuskraadid koos lumesajuga kehale paras šokk. Kotist tuli välja kiskuda viimati Kontiolahtis kasutusel olnud riideesemed. Õnneks käis külmaga (loe: normaalse talvega) kohanemine kähku ja juba mõne päevaga polnud õues viibimine keha jaoks mingi väljakutse. 

 

Talv on tore, aga miks see nii külm on?

 

Ootasin Anterselva etappi väga. Esmalt seetõttu, et see on minu lemmik laskesuusakompleks. Teisalt seetõttu, et seda MK-etappi olid kohale vaatama tulnud omad inimesed. Eestist võtsid pika teekonna ette Topauto tegelased, kes tulid meile ja teistele Eesti koondislastele kaasa elama.

 

Teisipäeva õhtul olid külalised Eestist kohal ja koheselt kasutasime võimalust nendega õhtustama minna. Õhtu oli super mõnus, nautisime imelist Itaalia toitu, jagasime omavahel nänni ja jutustasime niisama toimunust. Päris vahva, kui sponsoritest on kujunenud sõbrad ja sõbrannad :)

 

 

Topauto perega ühine õhtusöök, kus nautisime imelist Itaalia toitu, jagasime teineteisele nänni ja jutustasime toimunust.

 

 

Laiskus ruudus

 

Anterselva perioodil lõi minu ajaoptimism eriti ilmekalt välja. Mitte aint suusarajal, kus finišisse jõudes näitas stopper eriti suuri numbreid, vaid seoses ka koolikohustustega. Kaks kuud tagasi lunisin omale kahes aines välja võimaluse läbida need interneti teel. Minu palvetele tuldi vastu ja ma ei tahtnud tekitada olukorda, et libistan õppejõudude heaolu pealt ning teen ülesanded viimasel hetkel lohakalt ära. Kui need kaks ainet läbin, on minu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õpingute teoreetilise osaga kõik ja jäänud on teha vaid mõned praktikad ning lõputöö kaitsmine. Sisuliselt on kooli lõpuni ainult kaks ainet! Ses suhtes on motivatsioon laes ja siht silme ees, tee ainult need paar asja ära ja ongi kooliga linnuke kirjas.

 

Plaanisin siis ülesanded ette võtta esimese MK trimestri lõpus pühadeperioodil, kui aastavahetuse laagris konutades peale treeningute niikuinii midagi tarka teha pole. Laagriga läks mul muidugi pahasti ja kogu selle perioodi suutsin haige olla. Haigena oli teadustekstide lugemine viimane asi, mida teha suutsin, ja sinna see kooliga tegelemine jäi. Lükkasin kohustust aina edasi ja edasi, ajaoptimistina lootes, et küll jõuab. Kui ühe aine, statistika, ülesannete lõpptähtaeg hakkas kriitiliselt lähedale jõudma, võtsin lõpuks asja ette. Üsna kiirelt sai selgeks, et päris nii lihtne selle ainega pole, et ainult loe ja vasta küsimustele. Minu aju, mis keeldub igasugusest matemaatilisest keelest aru saamast, jaoks oli puhtalt mõistete selgituste lugemine omaette katsumus. Saaks siis mõistete selgitusestki aru, aga selgituse pea igat teist sõna oli veel omakorda vaja "tõlkida". Ühesõnaga, asi ei läinud üldsegi nii ladusalt, kui olin lootnud ja Anterselva MK-etapi nädala alguse esimesed ööd jäid üürikeseks. Viimasel ööl enne tähtaega, õigemini siis, kui tähtaja kuupäev oli juba kukkunud, vorpisin viimaseid ülesandeid kokku kella kolmeni öösel. Kui silm enam ei seletanud ja oma koostatud teksti juures oli võimatu vigu tuvastada, saatsin lihtsalt statistika kursusetöö ära ja lootsin parimat. Paar päeva närveldamist ja sain vastuse, et aine on läbitud!

 

Sellega koolisaaga ei lõppenud, grande finale on veel ees. Ühe aine ülesanded tuleb enne semestri lõppu ära klaarida, aga hetke seisuga tundub, et selle jaoks unetunde kärpida ei ole vaja.

 

SOS. Ma ei taha tuppa minna ja oma aju statistikat mõistma sundida.

 

Ühe nädala jooksul käsi kullas ja pe*se mullas

 

Ruhpoldingu nädalal tundus kõik ülesmäge minevat, tervis paranes, vorm hakkas juba ilmet võtma ja tulemus naiskonna teate näol oli fenomenaalne. Järgnevale etapile läksin vastu ülima entukaga. 

 

Üsna pea hakkasid tekkima kurjakuulutavad vihjed, et miskit on mäda. Ma pole säärast kontrasti mägedesse tulekuga veel tajunud, 1600m kõrgusel toimetamine oli harukordselt raske. Okei, miinuskraadid, kuiv lumesadu ja megaaeglane rada aitasid muidugi kehvale enesetundele kaasa, aga tunne polnud õige. Pead norgu ma ei lasknud, küll kohanen. 

 

Ei kohanenud. Päev-päevalt läks enesetunne kehvemaks, pulss oli nii öösel kui ka trennides metsikult kõrge ja igasugune liigutamine oli tohutult ebameeldiv. Võistluseelne lahtisõit oli samuti šokeeriv, kuid sellele vaatamata proovisin võistluspäevaks positiivsust leida.

 

Hommikuti oli raske end liigutada, aga tee ujuma ma siiski leidsin

 

Sprint

 

Juba soojendusel oli selge, et head nahka sellest päevast ei tule. Läksin lihtsalt starti ja alustasin võistlust Indreku sõnade järgi. Plaan oli alustada rahulikult, sest väiksemgi punasesse sõit võib lõppeda sportlaste keeles "haamriga". Sõitsin esimest ringi küll rahulikumalt kui muidu, aga ei osanud arvata, et sedasi munen, sest kaotasin kiireimale 40 sekundit!  Tiiru jõudes mõistsin, et täna päästavad mind ainult head lasketiirud. Aga ka see eeldus vedas koheselt vett, sest lasin lamades trahvi. Teoreetiliselt oli kõik veel võimalik ja andsin hagu juurde. Täitsa lõpp, aga käigumuutust ma suurt teha ei suutnud, kohe tõmbas mootoril tuurid metsikult üles. See kinnitas eelnevat hirmu, et keha ei tee minuga koostööd ja mägedega olen ma kõike muud kui kohanenud. Tunne oli, nagu oleksin üleöö 10 kg juurde võtnud ja nagu iga hingetõmbega täituksid kopsud vaid CO₂-ga. Mitte miski ei toiminud, ka mitte püstitiir, kus kogusin kaks trahvi. Nüüd oli mu võistlus võisteldud ja tahtsin lihtsalt alla anda. Aga ma ei saanud, Topauto rahvas oli raja ääres ja hoolimata kõigest elasid nad mulle tulihingeliselt kaasa! Pingutasin lõpuni ja langesin finišis pikali kui haavatud sõdur. 

 

Selle õhtu lõpus tahtsin end "karistada". Olin enda seisundis niivõrd pettunud, et mõtlesin minna jõusaali ja seal ennast sodiks treenida. TT tiim on väike ja iga sportlase tegu mõjutab otseselt ka treenerit ja iga otsuse, mille vastu võtan, arutan eelnevalt Indrekuga läbi. Seni on ta mu hullustega üsna altilt kaasa tulnud, aga mitte nüüd. Piisas jõusaali kui nimisõna moka otsast mainimisest, kui ta käratas, et olen hulluks läinud. Mind sunniti puhkama, keha on ilmselt mägedesse tulekust ja magamata öödest suures erroris ja tugev jõutrenn lõhuks selle lõplikult.

 

Vasakul: Müstilised tegelased, olid sisuliselt kalju äärele roninud, et pääseda meile kaasa elamiseks rahvamassi vabasse ossa.

Paremal: Indrek Eesti rahvale aru andmas

 

Pärast minu jõutreeningu maha materdamist olin löödud, ei lubatud mul ennast isegi karistada! Oleks mul kõrvad nagu koertel, oleksid need tuppa minnes sama lidus olnud, nagu peksa saanud isendil. Tõmbasin oma toa ukse kinni ja läksin lihtsalt magama.

 

Jälitus - aa…sinna ma ju ei pääsenud

 

Nüüd oli mul aega tervelt kaks päeva, et kosuda. Need kaks päeva tundusid eriti pikad, sest tundsin teatavat kadedust sportlaste suhtes, kes jälitusse pääsesid. Oleksin viha ja pettumusega tahtnud lajatada tugevaid trenne, aga treenerionu siinkohal kahjuks sekkus. Need päevad võtsin trenni mõttes rahulikumalt ja proovisin lihtsalt imelist Anterselva atmosfääri nautida. Päev enne teadet näitasid pulsid juba normaliseerumise märke ja hommikujooks tuli vähe ladusamalt. Vaikselt hakkasin seisu paranemise üle rõõmustama ja lootsin, et teateks pakatan elujõust.

 

Võistluste vahel tiksusin suusal rahulikult. 

 

Ühes trennis kohtasin vahvat kaaslast kassi näol.

 

Järjekordne tapmisähvardus - seekord mitte mulle

 

Teate hommikul olin rõõmus ja rõõsa. Kõik tundus täitsa tipp-topp olevat. Pealelaskmine läks veidi konarlikult. Tuul keerutas ja matile tuli mul viskuda korduvalt, kuniks relva peale sain. Peagi algas start, kus Eesti esimest vahetust pidi sõitma Regina, teist mina, kolmandat Susan ja ankrunaiseks oli Johanna. Tormasin riietusboksi, et haarata sealt energiageel, siduda saapad kõvemini kinni, teha WC-käik, võtta võistlussuusad ja seejärel tõttasin staadionile, teadmata, mis parasjagu toimub.

 

Staadionile jõudes olid esimesed võistkonnad püstitiirus. Hakkasin soojendusdresse maha võtma, aga Reginat polnud kusagil. Kas mul jäi ta tiir märkamata? Peagi tuli halbade uudistega minu juurde meie füsioterapeut Sander. Regina oli esimeses tiirus kogunud kaks trahvi, tuul oli pealelaskmisega võrreldes kõvasti tugevnenud ja hoolimata tema tehtud sihikuparandustest olid kõik lasud vale koha peal. Mind manitseti järgima tuulelippe ja tegema vajadusel julgelt sihikuparandusi. Vahepeal oli Regina püstitiiru jõudnud ja paraku kogus ka sealt trahvi. Ma ei mõista teda kuidagi hukka, sest kui ikka halvasti hakkab minema, siis meil kõigil kipub see jada jätkuma. Vaikselt hakkasid tulema tiimid staadionile vahetusi üle andma, jõudsid esimesed-teised-kolmandad….viieteistkümnendad. Eelviimane tiim ja siis veel minut-pool vahet ning lõpuks paistiski Regina. Sain vahetuse ja teadsin, et lonkida ma ei tohi, vastasel juhul püüab esimene koht mind ringiga kinni ja sellega lõppeb meie teatevõistlus.

 

Üsna pea oli selge, et kolossaalset muutust minu vormis toimunud polnud ja esimestele lähemale ma üksi sõites kindlasti ei jõuaks. Kaotasin ajas küll juurde, aga õnneks mitte väga palju. Esimesse tiiru tulles maandusin 19. matile. See oli seinale juba kõvasti lähemal, kui see matt, kus peale lasime. Tuulelippude järgi oli tuul pealelaskmisest kõvasti tugevam ja tegin sihikuparandusi. See oli viga! Esiteks kui läbi sihiku vaatama hakkasin, kukkus tuul ära ja ma ei näinud enam tuulelippe. Samuti ei osanud ma arvestada seina lähedust, mis omakorda takistab tuult. Seega polnud mul säärast tuult, nagu Regina laskmise ajal, aga mina olin juba jõudnud reageerida. Katastroof! Lasin esimese ropsuga mööda kolm lasku ja kolme varuga õnnestus mul alla saada vaid kaks, seega tuli minna ühele trahviringile. Mu peas käis trahviringile minnes torm! Olin šokeeritud, kuidas on võimalik, et suisa kaks vahetust korraldavad sellise fiasko? Kuna esimesed hingasid mulle juba kuklasse, siis pidin põgenema. Võitlesin dilemmaga, kas pingutan elu eest ja saame mõne teise vahetuse ajal ringiga või tõmban käigu välja ja saame kohe. Kumbagi otsust ma vastu ei võtnud ja sõitsin mõõduka pingutusastmega püstitiiru. Lajatasin mööda ühe padruni. Tohutult ebaprofessionaalne, aga varu sisse laadides vaatasin korraks selja taha, kas esimesed on juba möödunud. Tundus, et mitte, aga rahvas kriiskas. Okei, punnin edasi, mõtlesin ma, ja lajatasin esimese varu kohe mööda. Nüüd oli juba üsna suva kõigest ja lükkasin kiirkorras teise varu sisse, mille luku sulgedes tuimalt ka kohe päästsin. See tabas, aga tunnetasin juba sisimas, et edasi sõita mul ei lasta, tiirus on kulunud liialt aega. Nii oligi ja kohe kui matilt maha tulin, suunas kohtunik mind raja äärde, et eemaldada transponderid. Olin šokeeritud, nutsin. Ma pole kunagi teates ringiga saanud ja see kogemus oli valus ja piinlik. 

 

Vasakul: vankumatud fännid!

Paremal: statistikas õpitu põhjal: reliaabel, aga mitte valiidne ehk minu lamades lasud teatevõistluse ajal. Tihedus ju meistriklass…

 

Nüüdseks on sellest sõidust omajagu möödas ja vaikselt olen sellest šokist toibunud. Trenniisu on vähemalt alles ja usk vormi paranemisse veel elab. Loodan, et ka Reginal, sest see õudus, mis ta suvalistelt kommenteerijatelt pärast võistlust kaela sai, seda ei tohiks mitte ükski inimene tunda. Mart Treial tegi võistlusjärgsel nädalal kaks head artiklit kriitikute teemal, nii et kui soovid teemaga end rohkem kurssi viia, siis need artiklid leiab Õhtulehest.

 

Kurb, aga tänulik

 

Mul on kahju, et Topauto meeskond suures osas eestlaste läbikukkumise ajal MK-d vaatama sattus. Aga eks nende asjadega nii kipubki minema, et kui on vaja kellelegi midagi tõestada või näidata, siis see välja ei tule. Kui selle Anterselva etapi eest kedagi tunnustada, siis kindlasti Susanit, kes teenis juurde MK-punkti ja esindas TT tiimi tublisti jälituses. Samuti ka Rened, kelle puhul tundub, et poiss hakkab jalgu alla saama, igatahes sõit andis juba mehe mõõdu välja!

 

Kui võistlused välja jätta, siis oli see nädal siiski ilus. Kaunis loodus, päike ja fännid raja ääres. Mis peamine, väga palju oli märgata Eesti lippe!

 

Hotell oli meil vägev, õhtusöögimenüü võttis silme eest kirjuks. Proovisime seda kogemust täiel rinnal nautida ja unustada luhta läinud võistlused.

 

Võistlused on nüüd mõneks ajaks läbi, aeg kehal puhata lasta.

 

Edasine

 

Praegu valmistume maailmameistrivõistlusteks ja jäime TT tiimiga Anterselvasse laagrisse. Vormi ladumise mõttes teeme kaasa Anterselvast tunnise autosõidu kaugusel Obertilliachis IBU Cupi, pärast mida põrutame tormituulte ja vihmasaju rüppe Oberhofi. Sellest, kuidas mul ja TT tiimil MM-i ettevalmistuslaager möödus ja mida head me IBU Cupil korda saatsime, saad lugeda juba järgmisest blogist! Seniks kogu jõudu, et mulle ja teistele laskesuusatajatele MM-il kaasa jaksaksid elada!

 

Meie auto järgneva hotelli aknast. MM-iks valmistumise laagri ajal oleme oma vanas heas Wildgalli hotellis, kus põdesin oma haigust aastavahetuse laagri ajal. Tuttavad on nii omanik kui ka personal ja tunne on justkui kodus.