Tuuli Tomingas: taas maailma karikale!

Hakkabki pihta kauaoodatud piduperiood ehk võistlushooaeg!
 

Kuidas see hooaeg juba kätte jõudis?

 

Pean tõdema klišeelikult, et vananedes kulgeb aeg kiiremini ja mida aastad edasi, seda kiiremini kipuvad talved kätte jõudma. Et siis ettevalmistusperioodiga ongi nüüdseks kõik! Minu ajaarvamine käib kevade rütmis. Kevade teises pooles saab minu aasta alguse ja lõpeb pärast viimast võistlust. See peaaegu kuuajane puhkus on mingi ebamäärane periood, mille osas mul ajataju puudub.

 

Suvel on lihtne, tuleb teha nii palju trenni nii hästi kui oskan. Vaba aeg kulub uueks trenniks valmis seadmisele. Tiksud turvaliselt samas rütmis, trenn, söök jm tegevused on laias laastus kõik kindlatel aegadel. Samas rütmis tiksumine asendub nüüd üsna kaootilise perioodiga, mil elukorraldus saab olema sätitud vastavalt võistlusgraafikule. Üleminekud on mulle nooruspõlves probleeme valmistanud. Treeningmahud langevad järsult, vaba aega tekib rohkem ja sellest tingitud režiimimuutus viib mu vormi eeldatust vastassuunas. Õnneks olen viimaste aastatega suutnud üleminekuperioodidega paremini kohaneda, aga siiski nõuab iga uue algus läbimõeldud tegutsemist. 


Uhkete hotelli buffeelaudadega tuleb nüüd pisut ettevaatlik olla. Koormused vähenevad ja energiakulu on väiksem. Isu see-eest kasvab
 

Viimane vormi lihvimine 

 

Viimase laagri tegime Rootsis Idres. Oleme seal juba aastaid oma viimast ettevalmistust läbi viinud ja sealsed tingimused on selleks üldjuhul olnud paremad kui kusagil mujal. Aga sellist idülli, nagu nüüd, ei oleks ma uneski osanud oodata. 

 

Kohale jõudes algas lumesadu, mis sai lõpu alles laagri viimasteks päevadeks. Et toa uksest välja pääseda, tuli lund rookida kohati 2x päevas. Lund aina langes ja langes, selle juures püsisid temperatuurid pidevalt kerges miinuses. Ühesõnaga siis ideaalne talv!

 

Tegelikult põhjustas suur lumesadu ka parajalt peavalu. Ümbruskond võib välja näha küll nagu jõulupostkaart, aga sellest kaunist vaatest pole tolku, kui suuskadel edasi liikumiseks pidi end lumest läbi raiuma. Paljudes trennides sai kiiruse arendamise asemel keskenduda hoopis “kuidagi edasi liikumisele”. Oma osa mängis kindlasti fluorikeeld.

Ilmataat oli helge ja lund sadas iga päev. Et välisuksest välja pääseda, tuli mõnikord 2x kord päevas lund rookida.

 

Uus suusamäärimise reegel on paras peavalu

 

Tulevast aastast on igasugune fluori sisaldavate määrete kasutamine võistlustel keelatud ja seda kontrollitakse enne ja pärast starte üsna rangelt. Midagi katsetati ka eelmisel hooajal, aga täielik keeld saab alguse nüüd. Mina sellesse teemasse seni süvenenud polnud, suuskade määrimiseks on meil omal tasemel spetsialistid ja küll nad midagi välja nuputavad. Pealegi kehtivad kõigile võistlejatele samad reeglid ja seega on minu ülesanne ainult suusatada nii kiiresti kui oskan.

 

Pärast Idret olen pisut murelikuks muutunud. Mõistsin, et suure lumesajuga ei saagi suusk jala all hästi toimida, mida iganes põhjale määritud ka poleks. Aga kui kogu laagri vältel osutus minu keskmine suusakiirus tavapärasest 3-5 km/h aeglasemaks, siis ärritas see mind pisut küll. Kas ma olen uue hooaja eel tõesti nii kehvas vormis või mängib fluorivaba määre sedavõrd suurt rolli? Tahest tahtmata pugesid kiuslikud mõtted minu kahe kõrva vahele. 

 

On mis on, määrdemeeste nahas ma praegu olla ei tahaks. Turule on tulnud hunnik uusi fluorivaba määrdeid, mille töökindlusega nad pole seni saanud veel tegeleda ja kogemusepagas nende toimimise kohta lihtsalt puudub. Tuleb lihtsalt usaldada määrdemehi ja oma suusaparki.
 

Sain oma uued Madshuse raketid kätte. Veel pole päris selge, millised mis ilmaga toimivad, aga eks algav MK-sari aitab selles selgust saada.

 

Olmeelu olmeprügiga

 

Idres elamine sai bronnitud juba kevadel. Treener Indrek valis selleks välja ühe odavama variandi, mis oma kvaliteedi osas ei tundunud üldse halb. Kohale jõudes tabas meid positiivne üllatus. Olime omale viie peale võtnud maja, mis osutus 3-korruseliseks, 17 magamiskohaga (jah, lugesid õigesti!), 2 sauna, 2 köögi ja 2 suure elutoaga. Maja oleks ilmselt ideaalne odava lastelaagri korraldamiseks, magamistoad olid küll tillukesed, aga meil polnud sest lugu, saime kõik eraldi toad ja kes tahtis, siis suisa mitu. Sain rahumeeli hoiustada oma asju teises magamistoas, üleüldse jäi minu päralt kogu kelder. Ruumi oli nii palju, et omavahel kiskumist ja kraaklemist poleks isegi kõvasti soovides tekkinud, kõik said personaalse ruumi, et vajadusel rahus eemalduda ja koos olime siis, kui kõigil selleks tuju ja tahtmist jagus.

 

Muidu elasime oma tavapärases rütmis nagu ikka, koduks muundub kõik, kus parasjagu pikemalt peatume. Kodule kombeks on aeg-ajalt tarvis ka majapidamises möllata, st prügi välja viia, pesu pesta, pisut koristada, meie tingimustes ka lund rookida. Alati ei viitsinud kohe tühjaks tehtud prügikasti konteinerisse viia ja see sai seniks ukse taha asetatud, kuni keegi konteineri poole liigub. 

 

Igal pool, kus elutseme, on sattunud majutuse juurde loomad, keda ma alati patsutan, hellitan toiduga või käin nendega niisama juttu rääkimas. Enamasti on nendeks hobused, koerad, kassid. Idres maandas meie stressi (või siis tekitas) üks hoopis teistlaadi tegelane. Meil oli kombeks prügikasti tühjendades kott ukse taha tõsta, seniks, kuni kellelgi on asja prügikonteinerite suunas ja ta saab selle kaasa haarata. Üks õhtu jäi prügikotike kuidagi eriti pikalt ukse taha seisma ja seda võimalust kasutas koheselt rebane. Ta oli endast seni korduvalt märku andnud, magas meie bussi all või luusis niisama ümber maja. Nüüd oli ta ukse taha seisma jäänud prügikottides haistnud kanakonte, kotid puruks rappinud ja endale meelepärase sisu nahka pannud. Ülejäänud prügi "kaunistas" kogu majaümbrust ja naabrid said meie toitumisharjumustest täie ülevaate. 

 

Rebane oli järjepidev ja jäi oma noosi igapäevaselt meie maja juurde ootama. Tihti luusis ta maja juures, kui me seal parasjagu toimetasime. Ta muutus nõnda julgeks, et istus tihti välisukse ees ja kui ust avada, oli ta valmis sellest tuppa sisenema. Nii palju me metslooma siiski ei usaldanud ja seega tõmbasime tal selle nina eest kinni.

Idrest lahkudes poetasime talle maja ette ühe väikese viineri ja loodame, et ta meid igatsema ei jää. 
 

Seekord oli meil selline koduloom

 

3x käpard

 

Oh seda vanadust… Ei mäleta, et oleksin juunioride eas selline käpard olnud. Viimastel aastatel olen tutvust teinud asfaldiga, kukkunud korduvalt maastikul joostes ja loomulikult ka suusa pealt. Ega Idre erandiks jäänud. Laagrist on mind kenasti kaunistama jäänud lahmakad sinikad reitel. Hommikujooksudel hämaras polnud ma just kuigi nutikas trajektoore valima ja suutsin suisa 2x paraja kõhuka maha panna. Õnneks ei saanud kondid ja liigesed selle tagajärjel viga ja asi piirdus sinikatega. Vähe sellest, suutsin ka suusa pealt nina ees kraavi lennata, seda juba võistlusolukorras, millest järgnevalt pajatan.

 

Katsevõistlused

 

Juba kevadel otsustasime TT tiimiga, et hooajaeelne laager saab olema Rootsis, Idres ja loomulikult teeme kaasa ka Rootsi meistrivõistlused. Sedasi oleme juba aastaid talitanud ja see on seni hästi toiminud. Meie otsus mõjutas tugevalt ka kogu Eesti laskesuusamaastikku ja seega otsustasid nii koondis kui ka noortetiim tulla Idresse viimast ettevalmistust tegema, osalema Rootsi meistrikatel ning selle käigus komplekteerida talvised meeskonnad. Need, kes koondisesse ei kuulu, neil oli valida, kas organiseerivad ise oma tuleku katsekatele või siis neid lihtsalt ei valita rahvusvaheliste võistluste koondistesse. Loomulikult ajaga on teatavaid erandeid tehtud, aga suures osas pandi välisvõistlustele pääsejad Rootsi meistrikate põhjal paika.
 

Pildi autor autor Reiko Kolatsk
 

11.-12. novembrini leidsidki aset Rootsi meistrivõistlused. Sellel aastal oli osalejate rivi nõks lahjem kui eelnevatel, st välisvõistlejatest olid kohal vaid Eesti, Läti ja Korea tegelased. Eelnevatel aastatel on sellest üritusest osa võtnud ka itaallased, tšehhid, prantslased ja mõned teised mitte nii suurtest laskesuusariikidest sportlased. Kuna tase oli rahvusvahelistes mõõtmetes lahjem, eeldasin, et sõidan heale positsioonile. 

 

Esimesel päeval oli kavas lühendatud individuaal (12,5 km ja 45 sek trahv). Individuaali päeval ja sellele eelnevalt oli lumesadu kohe eriti tihedaks muutunud ja suusarada mattus paksu lumekihi alla sekunditega. Sellest, et rajamasin sealt üle oli käinud, sai aimu ainult tänu keppidele, mis maha pannes ei maandunud poole meetri sügavusele, sest raja põhi oli õnneks kõva. Mitmekümne sentimeetri paksune värske lume kiht kõva põhja peal just väga palju ei päästnud ja minu jaoks oli võistluseelne soojendus stressi tekitav. Kuidagi ei tahtnud mulle pähe mahtuda, et teen kiirenduse, aga liigun edasi samas tempos, nagu rullsuusa peal rahulikult sõites. Lisaks oli mu pealelaskmine kaootiline. Tuul puhus kord ühelt, kord teiselt poolt ja tihedus nihkus siia-sinna. Soojenduse jooksul suutsin enda närvisüsteemi veidi rahulikumaks tõmmata ja püssi sain lõpuks ikka peale, aga eesolev 12,5 km pikkune pingutus nendes lumeoludes tundus ränk. 

Ega midagi, tuli minna. Stardist ajama pannes oli esimene sirge paksu lumekihi all, eesolijad ei olnud seda suutnud kinni trampida ja esimesed kiired liigutused tundusid justkui unenäos jooksmisena (arvan, et igaüks on seda kogenud). Kuidagi ma kakerdasin essa ringi läbi ja jõudsin tiiru üsna suures pahameeles, et nii aeglane olin. Sain tiirus nulli ja see tõstis pisut motivatsiooni.

 

2.-3. ringil harjusin olukorraga ja kiiresti suusatamine aeglaselt ei tundunudki nii suure ebameeldivusena. Vahepeal olin lasknud püstitiirus ühe ja lamades teise nulli. Neljanda ringi tõusul möödusin ühest konkurendist, kes esimesel laskumisel minust siis omakorda möödus. Vihastasin ja panin platoo peal gaasi juurde, sain tast mööda. Uuel laskumisel möödus ta minust taas ja siis viskas mul kopsu üle maksa. Kuidas saab minu suusk nii palju uimasem olla kui temal? Lasketiirueelsel pikal tõusul vajutasin jälle gaasi põhja ja möödusin temast. Tiiru eel on vaja sõita üle silla ja võtta 90-kraadine kurv. Rada ei olnud lumesajust tingituna võimalik eristada, ees olid vaid konkurentide suusajäljed. Niipea kui kurvi võimalikult seest läbima asusin, leidsin end otsapidi kraavist, kuhu kukkusin. Olin sisemise jalaga sõitnud liiga raja äärde, kus oli kraav ja kuhu tuul oli kokku puhunud värske lendleva lume nii, et seda ei olnud võimalik rajast eristada. Taas möödus minust seesama konkurent, kellega olin vägikaigast kogu 4. ringi vedanud.

 

Ajasin siis end kraavist püsti, pühkisin üleliigse lume kehalt. Hingamine oli sassis, aga pidin end algavaks püstitiiruks kokku võtma. Väga kokku ma end võtta ei suutnud, virutasin kaks padrunit mööda ja kukutasin oma positsiooni korralikult. Võitlesin vaatamata kõigele lõpuni, aga finišis tablood nähes pidin alla neelama pettumuspisarad. Võisin vaid unistada TOP koha saamisest…

 

Kõige selle juures päästis TT tiimi maine vähemalt Susan, kes lasi oma elu esimesed 4 puhast tiiru. Sellega platseerus ta 3. kohale!
 

Autor Reiko Kolatsk. Lumesadu ja fluorikeeld mõjuvad suusalippele fataalselt. Sõidan tugeva pingutuse ajal sama kiiresti kui rullsuusa pealt rahulikult.
 

Järgmisel päeval oli kavas sprint. Õnneks oli lumesadu öösel lõppenud ja rada meenutas päriselt suusarada. Mulle lubati, et suusad saavad toimima ja kenad tihedused pealelaskmisel hoidsid mind rahulikuna. Sprindipäeval olin valmis võitlema. 

 

Alustasin sõitu hästi ja lasin esimese tiiru puhtalt. Rajal infot kuuldes polnud see piisav, et rihma lõdvaks saaksin lasta ja seega pidi ka teisel ringil üle mugavustsooni pressima. Püstitiiru jõudes vajasin esimese lasu alustamiseks rohkem aega, et hingata. Sain alla neli märki, üks jäi üles ja seega tuli suunduda trahviringile. Olin optimistlik ja valmis minema võtma viimasest ringist nii palju kui kannatab. Sõitsin enda arust võimsalt, aga kui finišisse jõudsin ja live tulemuste tablood nägin, tõmbas see vaatepilt ikka klombi kurku küll. Kurat, ma ju tegelikult õnnestusin tiirudes ja pingutasin suusarajal, ikka pole see piisav, et võidelda esikolmiku eest! Rahunesin kui ketrasin mantraid, et andsin iseendast parima, aga teine šokk tabas mind siis, kui kella pealt võistluse keskmist kiirust nägin. Koos tiirudega tuli see 18,5 km/h. Seni olen taga ajanud 22 km/h (sprindidistantsil sõidavad tipunaised 22km/h), nüüd siis selline loivamine! Jällegi läks olukorra seedimisega mõni tund aega, aga kui ratsionaalsem pool tööle hakkas, mõistsin, et fluorikeeld ja kuiv lumi on siinkohal oma töö teinud. 

 

Lõppude lõpuks võistlused mul tegelikult õnnestusid. Lasketiirudes fiaskot ma ei korraldanud, pingutada kannatas ja saavutasin siiski kõrged 5. ja 7. kohad. Oleks ma spetsiaalselt valmistunud nendeks sõitudeks, oleks lugu muidugi teine ja põhjust muretsemiseks jaguks, aga starti sai mindud treeningute pealt. Väiksed modifikatsioonid Indreku etteantud plaanidest ja mõni lisatreening ei lasknud kehal ülemäära värskust koguda ja seda arvestades siiski tubli nädalavahetus.
 

Autor Reiko Kolatsk. Oleks ma sprindidistantsil ainus võistleja olnud, oleksin endaga sigarahul. Tulemus ei vastanud pingutusele, aga sellel on omad põhjused.

 

Aga mis minust, TT tiimi pesamuna Hanna pani sprindipäeval sellise puraka maha, et sõitis end sellega MK-koondisesse. Ta kogus vaid ühe trahvi ja nüüd saan ametlikult teatada, et kõik TT tiimi tüdrukud on Östersundi MK-l platsis. Palju pole enam jäänud ja järgmisel nädalavahetusel saab meile juba teleka ees kaasa elada! 
 

Meie pesamuna Hanna pääses 1,5 aastat pärast laskesuusatamisega alustamist MK-koondisesse! Vähem kui nädala pärast saame sealsamas Östersundi staadionil võistluseelseid treeninguid läbi viia ja 25.11 end maailmaga joonele seada.

 

Idrest sõitsime mööda maad Östersundi ja istusime sealt koju lennule. Enne lendu vaatasin oma tulevase hommikuujumise koha üle.

 

Õnneks on Hyundai bussiga liikumine turvaline. Lumi ning teel tatsavad põdrad selle autoga meid küll ohtu ei sea. 

 

Järgmises blogis räägin juba Östersundi muljetest. Seniks imelist maailmakarika ootust!
 

Hooaeg algab juba järgmise nädala lõpus. Pöidlad pihku, sest kõik TT tiimi tüdrukud on Östersundis stardis!