Olin laagriga end päris ribadeks tõmmanud ja ootasin juba Rakverre sõitu. Nimelt olin plaaninud osaleda Eesti staadionijooksu karikavõistlustel 1500m jooksus, mis toimusid Rakveres 20.06. Muidu täiesti mitteoluline start, arvestades minu jooksuvormi, aga Eestikaid silmas pidades oli mõistlik teha üks tugevam jooksutrenn, mille ma siis võistlusformaadis planeerisin. Sõitsin juba päev varem kohale, et võistluspäeval suurt tõmblemist enam poleks ja et end veidi spaas kosutada. Kohale jõudsin alles õhtul, tegin kerge treeningu, pärast mida kiire spaaskäigu. Pikemaks poleks mõistlik olnud spaatamist niikuinii ajada, muidu liguneks liha liialt kondi küljest lahti ja jalgadest oleks võistluspäevadel järgi vaid makaronid.
Võistluspäeva hommik kujunes rahulikus tempos, aga kui kätte jõudis aeg sooja teha, sain aru, millise supi sisse end mässinud olin. Kohal oli kogu Eesti jooksu paremik ja tundsin end kui pardipoeg luigepesas. Meeletu stress, hirm saada tappa piinlikult pika puuga, võttis igasuguse naudingu võistlemisest. Kui start anti, panid tüdrukud ränga hooga minema, nii et jätsin kohe alguses juba esimestega vahe sisse. Olen siiani vähe rahulikumas tempos jooksutrenne teinud ja 1500m start oli minu jalgade jaoks šokeeriv. Tagantjärgi muidugi viga, sest vaikselt hakkas ka eesmine punt lagunema ja hammastega neist kinni hoidnuna võinuks ma vähe viisakama aja välja joosta kui 4.52. Igatahes üksi neid ringe rühkides ei tahtnud jalad kuidagi kiiremini all ringi käia ja finishis olin loomulikult pettunud, kui eelnevalt olen suutnud joosta 1500m ajaga 4.38. Leppisin olukorraga ja mõistsin, et mul on seljataga raske laager, mille treeningud oli kõike muud kui jooksukiirust soosivad.
Kuna Rakveres pesitseb ka meie jõusaalitreener Hanno Tikerrpär siis sai temaga kokku lepitud ühine jõutreening, kohe peale võistlust. Nii suundusimegi jõusaali vallutama ja temaga harjutusi tehes, ununes kiirelt ,,luhta´' läinud start.
|
Mina enne 1500 m starti stressis |
Kas sa oled üldse Rakveres käinud kui pole tarvase * katsunud? |
Rakvere kui suusatajate meka
Spaa protseduure ma hilise jõutrenni tõttu taas nii süvitsi ette võtta ei jõudnud nagu vaimusilmas puhkusest unistades lootsin. Järgmisel hommikul tahtsin siiski veel spaas oleku perioodist maksimumi võtta ja maandusin kell 7.30 basseinis. Kui jooksmine on veidi sel aastal unarusse jäänud, siis ujumisest ma ei hakka rääkimagi, aga ära ma ei uppunud ja päevale andis see suurepärase alguse. Edasi kasutasin loomulikult taas Hannot ära. "Sundisin" ta tavapärasemast varem tööle ja nii sai temaga veidi minu keha liikuvust ja nõrkasid külgi analüüsitud. Pärast Hanno juures käiku oli vaja ära proovida suusatajate jaoks kohustuslik element-rullsuusa lint, mille Eestis leiab vaid Rakverest ja seda ka tänu suurtele entusiastidele, kes selle sinna ehitasid ja seda haldavad. See on justkui jooksulint, aga mõõtmetsest oluliselt suurem. Minu jaoks esmane kogemus ja alguses oli tükk tegu rullidega seal normaalselt koordineerida. Kui asi sai enam-vähem käppa, oli aeg rakendada treeningut, mille sarnast saab vaid teha mägedes ehk lindi nurk tõsteti kalde alla ja sain hakata rullitades tõusu rühkima. Tunda on, et säärast trenni on saanud vähe kogeda, aga see eest oli see ülimalt väärt ettevõtmine.
Tuuli rullsuusalindil
Mida saatus mulle öelda tahab
Rakverega ühele poole saades kimasin Tallinna, sest ees ootas minu kalli õelapse lõpetamine. Tõmbasin vähe pidulikuma rüü selga, kingad jalga ja tormasin tema aktusele. Päeva teises pooles sai kingadega üksjagu ringi trambitud ja see maksis mulle eriti ootamatult õhtupoolikul kätte. Nimelt astusin paljajalu treppidel kuidagi pahasti, nii et korraga käis mingi raks kannas ja ühtaegu lõi jalga suhteliselt tugev valu. Meenutas seda sügist janti jalgadega ja koheselt tabas mind paanika. Sügisest jalavaevusest sain jagu kuskil 2 kuuga ja põhjus, miks need vahepeal süvenesid, olid just kingadega ringi liikumine. Toona sai isegi Leetu Balti krossijooksi meistrivõistlustele kohale sõidetud lootuses, et mõne päevaga valu hajub, aga seda ei juhtunud. Loomulikult oli mul hirm ajaloo kordumise suhtes, aga õnneks järgmise päeva hommikul ootas mind visiit oma füsioterepeudi juurde ja läksin magama lootuses, et ehk oskab tema mind aidata.
Kolmapäeva hommikul jalg hullemaks länud ei olnud ja füsioterapeudi visiit andis lootust, et eestikate start ära ei jää. Kanna alla kinnituvad sidemed olid lihtsalt kingadega trampimisest veidi ülekoormatud ja üks vale samm ärritas selle koha veelgi üles. Midagi katki ja põletikus polnud, seega mõned päevad paksu tallaga jalanõud peaks probleemi kõrvaldama.
Väike Kristofer polegi enam nii väike. Õe laps lõpetas 9. klassi
Jaanipäeval lääbakil
Päevad enne pühi olin end korralikult erinevate kohustustega täis pikkinud ja juba ootasin neljapäevast vaba päeva, et saaks mõnusalt lähedastega grilli ääres istuda ja lõpuks puhkama hakata. Võta näpust, kolmapäeva õhtul magama sättides mõistsin, et kõhuga pole kõik korras. Süüdistasin poelettidelt haaratud õhtusööki ja ei lasknud ennast olukorrast häirida. Jaanilaupäeva hommik osutus aga põrguks. Olin hommikuks broneerinud omale aja juuksuri juurde. Jah, mul on oma juuksur, kes tuleb mulle alati vastu ja tegeleb minuga ka pühade ajal. Juuksuris olles oli pea paks ja kehv olla, tagasi koju jõudes läks asi eriti hapuks. No kõht oli totaalselt korrast ära, pea valutas meeletult ja püsti nõrkusest seista ei suutnud. Ainus, mida teha sain, oli magamine ja nii ma siis magasin kogu jaanid maha, aeg-ajalt tuttavatelt pilte saades nende mõnusatest istumistest.
Päev enne eestikaid oli olemine korras, ainult kõht tegi veel vingerpussi ja mõtted eestikate stardist taas elavnesid. Tegin ära oma trennid, veidi piineldes, aga see valu kõhus pingutuse ajal polnud sedavõrd suur, et peaks stardist loobuma.
Kui selle kõhujama juures midagi head leida siis vähemalt sai kand terve päeva puhkust ja jooksmist see enam ei takistanud.
Päev enne eestikaid tegin jooksutiiru parima sõbrannaga. Teadsin, et ta on mulle justkui antidepressant, aga seda polnud veel täheldanud, et ta ka valuvaigistavat mõjub. Igatahes temaga joostes kadusid kõik kõhuprobleemid
Peakaga veetakistusse
Olin Eestikaid pikalt oodanud ja saatuse vingerpussides ma ennast häirida ei lasknud. Eelnevad aastad olen kergejõustiku eestikatest sellise emotsionaalse laksu saanud, et positiivsuse noodil purjetan veel omajagu.
Tänavu oli muidugi ettevalmistus ja olukord hoopis midagi muud. Ei ole ma kordagi selle aasta numbri see veetakistust läbinud, ega tõkkeid harjutanud, rääkimata mingitest 3000m võistlustempo treeningutest. Jooksuvorm oli nadi ja selle teadmisega ma ka starti läksin, et lihtsalt teha üks tugev pingutus ja tunda rõõmu eneseületuse eest. Olukord oli muidugi võtnud kardinaalsed pöörded minu kanna jama ja kõhutaudi tõttu, seega hommikul ma kuigi optimistlik polnud. Tegin oma hommikuse jooksu tiiru ja kõht andis endiselt tunda.
Ka võistlusel soojendades andisid kummalised pisted kord ühest kõhu otsast-kord teisest märku ja starti läksin mõttega vaid see distants läbida. Peagi oligi aeg joonele asuda ja sibama hakata. Soovisin 2-le konkurendile edu ning nii me läksime. Alustasin ettevaatlikult, esimene hüpe tundus kuidagi rütmi nii sassi lööv, et otsustasin edasi omas tempos tiksuda. Kui kätte jõudis esimene veetakistus siis ei osanud ma karta miskit. Olen ju sinna vette maandunud korduvalt ja üsna edukalt, kuigi minu takistuse läbimise tehnika on küll kukalt kratsima panev. Aga see kuidas ma nüüd esimese vette hüppe tegin, oli eriti ,,ekstravagantne´'. Nimelt ei tõuganud ma paku pealt piisavalt hoogu, maandusin sügavamasse ossa ja sellega kadusid jalad alt, ühesõnaga välja ronisin takistusest neljakäpukil. Naljaga pooleks võiks öelda, et süüdi on minu sildade pealt peakate vette hüppamised, ilmselt proovisin seda ka kohe võistlustel rakendada. Igatahes olukord tekitas minus hirmu ja järgmised 2-4 takistust läksin läbima kerge kartusega. Mingi hetk taipasin tehnilise poole ära ja viimased 2 hüpet vette läksid juba ladusalt. Lõpetasin loomulikult viimasena (aga kolmandana!), hinges kerge okas. Ma polnud üldse end nii tühjaks jooksnud kui enne starti eeldasin. Ühtlasi ei häirinud ka kõht mind võistluse ajal oluliselt ja jalad ei muutunud kordagi raskeks. Tagasi hoidis mind vaid hirm takistuste ees ja sellele vastavalt jooksin välja ka aja 11.23, mis mind ei rahuldanud. Pärast medalitseremooniat leebusin, sain siiski kätte oma nänni ja täitsin ära oma eesmärgi- jooks läbida, sest alles nii teisipäev kui neljapäev oli see üritus suure kahtluse alla seatud.
|
Esimene veetakistus, kuhu neljakäpukil maandusin
|
Veetakistus pole takistus
|
|
Tegin asfaldiga lähemat tutvust
Kui jaanide nädalal sai rohkem jooksu praktiseeritud siis saabus aeg end laskesuusa lainele tagasi viia. Seega alustasime 27.06 tiimiga järjekordset laagrit Otepääl. Kuna Otepää laager oli üsna lühike siis trenniga me tagasi ei hoidnud. Pea ei jõudnud selle lühikese perioodi vältel treeningutest ära väsida ja nii sai iga ponnistust maksimaalselt tehtud. Kohe nii maksimaalselt, et suure punnimise tõttu ununes mul ühel saatuslikul rullitreeningul asfaltil toimuvat mitte jälgida ja kuidagi õnnestus mul päris hea hoo pealt maha panna üks mõnus pauk. Parasjagu oli käsil tugev treening ja stopper käis, seega ajasin oma kondid asfaldilt kokku ja vurasin edasi. Natuke valus oli ja rütm oli ka sassis, aga mul oli vaja ringi lõpuni jõuda. Kui ring läbi, tegin otsa koheselt laskmise, pärast mida asusin olukorda inspekteerima. Üllatusena oli mu parem jalg üsna verine, tunde järgi poleks küll osanud arvata, et nii õnnetult kukkusin. Koheselt tormas Susan antiseptikuga mu poole ja asus mu haavasid puhastama. Aga minu mõtted olid vaid järgmise tugeva ringi juures ja seni kuni ta mu jala ümber toimetas, vaatasin kärsitult kella ja kartsin, et paus venib liialt pikaks. Kui Susan mu jalaga ühele poole sai jätkasin treeningut. Koju jõudes vaatasin ise veel olukorra üle, asfalt oli riivinud mu parema jala tuharat ja sääre väliskülge ning ka põlves oli väike auk. Pindmised nahakahjustused, ei miskit mis mu elu häirida võiks. Aga võta näpust, esmalt oiii… kui kibe oli end dušši all pesta. Kui see tundus selle marrastuse juures kõige ebameeldivam pool siis öösel oli lugu veelgi hullem. Iga liigutus, mille ma läbi une või poolärkvel olles tegin, tekitas põrguvalu. Ausalt ka no, mu eelmise kevade jalaopp polnud ka nii hull. Tõmblused läbi une, äratasid mind koheselt üles, nagu oleks pool jalga nahast lahti rebenenud. Mõned ööd ma siis vaevlesin ja und jäi väheks. Aga see polnud asja juures üldsegi mitte kõige hullem.
Indrek trenni lõpus mind lappimas |
Hakka või jumalat uskuma
Inimtüübina olen juba selline, et tunnen kohutavat vajadust end igal pool proovile panna. Mida suuremat eneseületust mõni ettevõtmine nõuab, seda suuremat rahulolu ma selle järgselt ka saan. See tekitab justkui tunde, et elan täisväärtuslikult. Ei saa salata, et tihti need vimkaga ettevõtmised minu talvist ettevalmistust just ei soosi ja võivad isegi kujutada vigastuste ja haigestumiste riski. Kuna ma ise ennast väga tagasi hoida ei suuda siis tundub, et sellel aastal on minu tegemistesse sekkunud kõrgemad jõud. Ju see elu juhtiv tegelane vaatas juba, et minu puhul on tegemist inimesega, kes lihtsalt muud moodi oma vigadest ei õpi ja tal tuleb ise midagi ette võtta.
1-3.07 toimusid Käärikul üliõpilaste suvemängud, kuhu ma pole seni veel laagrite või treeningplaanide tõttu jõudnud. See suvi sai asjad sedasi sätitud, et suvemängud mahtusid ilusti plaani ja nii ma siis olen vaim valmis juba mõnda aega seda hetke oodanud. Suvemängudel paeluvad mind just siuksed vimkaga üritused- mudamaadlus, ,,ekstreemjooks´´, erinevad vee mängud ja võistlused.
Viimse hetkeni, st. suvemängude päeva hommikuni lootsin, et lõhkine jalg minu ettevõtmisi takistama ei hakka, aga 1. juulil voodist püsti ajades järjekordse naha rebenemise valu haardes olles mõistsin, et kõik see, mis mind suvemängude juures paeluks, on mulle välistatud. Minu treeningud said sätitud suvemängudega arvestavalt, seega minu laager oleks idee järgi juba lõppenud. Võtsin siis nukralt ühendust treener Indrekuga, kiirelt konsulteerides mõtlesime välja mulle suvekate asenduseks hea treeningu. Nii ma siis panin rullid jalga ja toimetasin üksi, sest ülejäänud TT tiimi kamraad oli hommikuks Tartu sõitnud, et seal 3000m testi jooks teha.
Ei anna alla
Olgugi, et iga sügavam liigutus tekitab tunde nagu jalanahk puruneks, otsustasin siiski Suvemängudest mingil määral osa võtta. Ei, ma ei läinud sinna lihtsalt võistlustele kaasa elama vägijooki nautides, vaid tahtsin siiski oma auahnust rahuldada. Mu jalale tundus kõige leebem võistlus jooks ümber Kääriku järve ja nii ma selle ette võtsin.
Kui neid marrastusi enne haavakreemiga korralikult sisse möksida ja end soojaks saada siis isegi kannatas joosta. Võtsin eesmärgiks teha üle eelmine naiste Kääriku järvejooksu rekord, milleks oli 11.24. Tundus lihtsa ettevõtmisena, sest läbida tuli ligikaudu 2,7 km. Suvemängudele kohale jõudes tundus sealne rahvast rajust programmist (peamiselt just öisest) veidi väsinud ja ega see kuum kõrvetav päike ka nende olemisele kaasa ei aidanud. Meeste start oli naiste omast 5 min varem ja joonel oli seltskond tippsortlastest mitte-kaineks-saanuteni välja. Naiste seltskond tundus vähe tõsisemate võitlusplaanidega. Kui stardipauk käis, tormasin rajale. Kimasin asfaldi osa nii kuis jalad võtsid, sest pool rajast kulges väga kitsal, käänulisel ja juurikalisel alal. Metsa ossa jõudes olin järgi jõudnud tagumise otsa meestele, tuhisesin neist mööda pidevalt heiatades ja rada nõudes. Ühe eriti kitsa ja mudase lõigu peale oli sattunud eriti suur ja lõbus seltskond, kes mu heiatamisest suurt ei hoolinud ning ma trügisin neist lihtsalt tuimalt mööda. Kui kellegile küünarnukiga ribidesse virutasin, siis palun siiralt vabandust, ma tahtsin lihtsalt raja rekordit joosta :D …
Kui lõpp juba terendas, vaatasin korra kella ja ega mul pikka pidu polnudki, tuli jalad kõhu alt välja võtta, sest kella väitel osutus rada pikemaks kui juhendis ning aega enam ülemäära polnud. Rekordi jooksin ära ja loodan, et esindasin oma kallist kooli väärikalt. Kahjuks jäi see ka mu ainukeseks mõõduvõtuks sellel üritusel, sest tuli suunduda koju, pakkida asjad, et järgneval hommikul ots Rakvere poole keerata.
|
Enne Kääriku jooksu starti |
Pärast Kääriku järve jooksu finishit. Kõik rekordi nimel!
|
Rakvere vol 2
Augusti alguses on mul plaan osa võtta kuulsast Blink festivalist Norras, kuhu koguneb väga viisakas kuulsate atleetide seltskond. See üritus hõlmab endast erinevaid murdmaa- ja laskesuusa võistluseid. Meie tiiim plaanis esialgu osaled laskesuusa mõõduvõttudest, aga tänaseks on meil tekkinud kiuslik mõte panna end proovile kurikuulsal murdmaa tõusuetapil. Seega rullidega tõusurühkimise treenimise vajadus on veidi suurenenud. Eestis puudub vastav maastik ja hädast aitas välja see sama Rakvere rullilint. Seega pärast Otepää laagrit ja suvemängude starti sõitsin taas Rakverre, et ära teha üks korralik tõusutreening. Kuna sealne masin on siiski kohalike entusastide poolt loodud ja meisterdatud, see pole mingi konkreetne poes müüdav toode (mille hinnad jäävad paarisaja tuhande euro juurde), siis kiiruste ja tõusunurkade reguleerimine on vähe konarlikum kui mõnel originaalseadmel. Rullilint oli leidnud kasutust viimati minu poolt ja kuumade ilmadega oli veidi jumpsima hakanud. Kui olin valmis treeninguks ja masin käivitati, hakkas see ootamatult tõusunurka maksimaalse peale kerima ja minu jalad seda ära ei koordineerinud. Tegin seal mingeid akrobaatika trikke, paiskusin uperkuuti ja jäin ohutustrossi otsa rippuma. Väike ehmatus, sain kinnitust, et turvavahendid toimivad ning proovisime uuesti. Masin hakkas normaalselt funktsioneerima ja sain oma treeningu ilusti tehtud. Nüüd tundsin lindil end tunduvalt mugavamalt kui eelmine kord ja kannatasin palju edukamalt tõusu rühkida.
Rulli lint asub kinnises ruumis, mis tänu eriti suvistele ilmadele oli korralikult üles kuumenenud. Higistasin end totaalselt täis ja see ei mõjunud just mu katkisele jalale kuigi hästi. Mõni tund hiljem poes ringi tatsates tuikas jalg eriti kummaliselt. Viskasin sellele korra pilgu peale ja ohh õdudu, see täitsa mädanes! Võtsin suuna apteeki, kus farmatseut soovitas EMOsse pöörduda. Seda ma muidugi ei teinud, mul on eluga targemat ka peale hakata kui päev otsa oma marrastusega kuskil vastuvõtul istuda. Palusin talt juhiseid selle möllu hooldamiseks. Vastavad vahendid käes, kraapisin mäda maha, möksisin apteekri poolt soovitatud toodetega ja peagi tõmbas põletik tagasi.
|
Rullilindil või saunas?.
|
Mingi mõttetu marrastus oli pärast rulli treeningut eriti koledaks muutunud. Pilt mustvalge, et nõrganärvilisi säästa.
|
Ei jõua külmemaid ilmasid ära oodata
Viimasel ajal on Eestit tabanud ideaalne suveilm. Kuumust kannatab mu keha üllatavalt hästi, mind see treeningutel ei häiri ja pigem isegi naudin selliste ilmadega õues olemist. Mida mu keha üldse ei talu, on igasugune hõõrdumine. Kuumade ilmadega poolpaljalt trennides kipuvad mu põlved, küünarnukid ja kõik muud nahaosad, kuhu miski vastu käib, super kiirelt veriseks hõõruma. Seega on mul laskmise lamades asendist küünarnukid, põlved ja õlg veriseks hõõrdunud, rullsuusatamisest randmed villis ja seljakoti kandmisest õlgadelt nahk maas. Selleks, et treeninguid normaalselt jätkata, olen kõik need kohad kinni plaasterdanud-teipinud ja nüüd kui see jalg on ka veel katki, on pool minu keha igasugu eri värvides lappidega kaetud. Kõik plaastri- ja teibivarud on korraga kodust otsa saanud ja apteekitest ajan pidevalt taga mingeid häid lahendusi. Kõige hullem on see, et mitte ükski lahendus üle poole tunni liikuvatel osadel ei püsi ja nii tuleb valu alla surudes edasi toimetada ja oodata külmemate ilmade saabumist, et saaks pikki riideid kanda ning nahal veidi puhata lasta.
Kerge puhkus enne lumele sõitu
Nüüd järgneb nädalake veidi kergemat perioodi, mis jääb ilmselt minu suve ainsaks ajaks, mil saan veidi lähedastega ühiselt aega veeta. Seega naudin veidi seda imelist Eestimaa suve ningkohe ootabki mind laager Austrias, kus saame tiimiga liustikul isegi suusasõitu meelde tuletada. See mida minu ellu juulikuu veeretab, saad lugeda järgnevast blogi postitusest! Püsi minuga:)
Pea igal õhtul leidsin ikka tee ka hobuste juurde
