Laskesuusataja Tuuli Tomingas valmistub pisut enam kui kuu aja pärast algavaks laskesuusatamise võistlushooajaks, kui hooajaeelne treeningperiood ei ole kulgenud rutiinses rütmis.
Tere, sõbrad! Vahepeal on jälle pisut aega viimasest postitusest möödunud. See aasta on lihtsalt olnud suurte muutuste aasta, tegevusetuse momente põhimõtteliselt polegi eksisteerinud ja seetõttu on ka mu selle aasta blogi olnud üsna hektiline.
Olen selle aasta jooksul läbinud kaks olulist eluetappi ja Eestis oleku perioodidel on tulnud paratamatult prioritiseerida spordivälist elu. Vähemalt oskan laagrites olekut hinnata rohkem kui kunagi varem. Siis olen sõna otseses mõttes hommikust õhtuni trennis. Kogu see aeg, mis trennide vahele jääb, kulub söömisele, pesemisele, uueks trenniks valmis panemisele, massaažile ja magamisele. Ja, noh, une arvelt pole raatsinud blogitada.
Aga asume siis asja kallale. Ühest sündmusest olen juba pajatanud ja see oli kooli lõpetamine. Teine suur sündmus oli kolimine. Vahetasin septembris üüripinna päris oma elamise vastu. Need sündmused on oluliselt seganud treeninguid ja minu tavaline vormikõver on see ettevalmistusperiood kujunenud selliselt, et laagri lõppudeks olen teinud ränga edasimineku, koju jõudes hääbun juba nädalaga. Aga kuna kool on lõpetatud ja uues kodus on nüüdseks kõik elamiseks hädavajalik olemas, siis vast leian oma elus mingi stabiilsuse (ennast tundes tegelikult ebatõenäoline).
Suurepärane juuli ja segane august
Juulis alustasime välislaagreid ja lõpuks ei seganud mind igapäevane olme, millega juunis tegelema pidin. Olin õnnistatud laagrirežiimiga, mil ei pea muretsema koristamise, söögi hankimise, logistika või muude kohustuste pärast. Muidugi kasutasin seda aega maksimaalselt ära, tegin trenni isuga. Nauding on muidugi veider selle kohta öelda, mis asjad need suvised trennid on, aga see tunne, kuidas treenitus iga päevaga paraneb ja vorm ilmet võtab, teeb meele heaks küll.
VIDEO 1: Rullidega tõusude nühkimine on üks kõige rängem ettevalmistusperioodi trenn. Eriti need esimesed tõusud, kui keha pole veel kohanenud. Rullidega sõidame tõusude otsa, mis on tavaliselt umbes 10 km pikkused ja siis veab TT tiimi buss need “laibad” sealt tõusude otsast alla.
Aga õnneks on kõrgemad jõud selle eest hoolitsenud, et elu liiga rutiinseks ei muutuks ja et ma trenni tegemise maailmameistriks ei saaks. See on olnud kreisiii, mida augusti teine pool mu ellu tõi.
Kodused maailmameistrivõistlused
Olin tegelikult juba ühe blogi postituse enne MM-i peaaegu valmis vorpinud. Teha jäi vaid väike viimistlus ja valida sobivad pildid. Jumal tänatud, et ma seda ei avalikustanud, sest blogi sisu koosnes tekstist, mil kriiskan, et kõik on ülihästi. Kes suvise MM-i tulemustega kursis, see teab… Koduste maailmameistrivõistluste perioodi peale langes ka minu koduvahetus. Pea oli laiali otsas, vaba aeg kulus pakkimisele ja koristamisele. Olin MM-il tühjaks pigistatud sidrun ja seda mitte ainult selle kujundlikus mõttes. Energiabilanss oli paigast ja ma olin selleks ajaks totaalselt kokku kuivanud. Jõud oli raugenud, keskenduda tiirudes ei suutnud ja tasuks täielik lati alt läbiminek. Ma isegi ei tea, mis kohtadel lõpetasin, pole tulemusi vaadanud.
MM-il juhtunu tegi tohutult haiget, aga mõne aja möödudes suutsin asja adekvaatselt analüüsida ja muretsemiseks tegelikult põhjust pole.
PILDID 1-2 : autor Reiko Kolatsk. Tahtmine tulemust teha oli liiga suur, tegin järeleandmatult trenne, mis hea režiimi juures mind vormi viiksid, aga ei arvestanud spordivälise elu juures toimuvaga. Ma ei taastunud vormi viivatest trennidest ära ja olin kodustel maailmameistrivõistlustel täielik kott.
Kaotatud relv
Pärast MM-i tahtsin lihtsalt mentaalsest šokist toibuda ja treenida, aga juba mõne päeva pärast tuli reisida Prantsusmaale. Mulle osutus au osaleda kuulsal kommertsüritusel, Martin Fourcade Nordic festivalil ja kuna leping minekuks oli ammu sõlmitud, ei olnud võimalust enam taganeda, olgugi, et see reis ei tahtnud kuidagi minu ellu juurde sel hetkel ära mahtuda.
Sõit sinna lennugraafiku mõttes sujus hästi, aga kohale jõudes oli minu ja minu treeneri pagas kaduma läinud. Mis seal ikka, tuli sõita hotelli ja oodata pagasi saabumist. Tee hotelli oli umbes 45 minuti pikkune ja niipea kui kohale jõudsime, teatati meile, et pagas saabub peagi. Tuli suund tagasi lennujaama võtta, sest kadunud pagasi hulgas oli ka relv ja relvale peab lennujaama füüsiliselt ise järele minema.
Sinnasõit nii sujuvalt enam ei läinud, sest alanud oli õhtune tipptund. 1,5 tunni möödudes olime lennujaamas ja saime oma pagasi kätte. Vähemalt nüüd ei jää starti minemata. Tagasi hotelli sõitmine kestis samuti 1,5h ja mõne tunni pikkusest reisist oli kujunenud päevane seiklemine.
Teel hotelli sai minu telefonil aku tühjaks ja hotellis kotti sorides avastasin, et laadija on koju jäänud. Iroonilisel kombel oli ka mu treener oma telefoni laadija maha unustanud. Telefonita ei saa ja seega tõttasin võistluste korraldaja poole, et paluda tal mulle leida transport lähimasse elektroonikapoodi. Transport leiti ja hakkasime vurama poe suunas. Sõidame ja sõidame ning möödus 10, 15, 20 minutit, kuniks mul tekkisid kahtlused, et kas juht ikka sai aru, kuhu ma sõita soovin. Õnneks peagi parkis ta auto mingi suure kaubanduskeskuse ette ja ütles: “Nüüd jookse, pood on veel kolm minutit lahti.” Panin siis mingisse suunda ajama, õnneks leidsin kohe õige poe üles. Palusin müüjat, kes mind ukse peale peatse sulgemise tõttu välja kupatama tuli, et ta aitaks mul kiirelt õige laadija leida. Sain oma paganama laadija kätte ja hakkasin hotelli poole tagasi vurama.
Nüüd tõstis pead järgmine probleem, mul oli vaja jõuda sportlaste tutvustamise üritusele kusagil Annecy linnas. Kogunemine selleks pidi olema hotelli ees, aga tagasi hotelli jõudes oli seltskond juba lahkunud. Pidin oma aruga õigesse kohta välja jõudma. Alguses panin Google Mapsi järgi ajama, aga poole tee peal suri telefon jälle välja, sest autos laadimisega sain akusse vaid 5%. Liikusin sinna, kust kõige suuremat lärmi tuli ja õigesse kohta ma jõudsin!
Tagasi hotelli sain liiga hilja, et enam trenni jõuda. Läksin lihtsalt jalutama ja ujuma. Pärast ujumist riputasin hotellis vannitoa soojendusega kuivatusrestile oma märja trikoo. Mõne aja pärast oli toas tunda vingu-kärsa haisu. Nuusutasin ja otsisin selle päritolu. Kui vannitoa ukse avasin, oli allikas selge. Trikoost tilkuv vesi oli jõudnud kuivatusresti termostaadi vahele. See suitses, praksus ja ajas metsikut vingu välja. Tormasin paanikas retseptsiooni ja teatasin peatse tulekahju puhkemisest. Tädi leti tagant hüppas kohe püsti ja koos jooksime minu hotellituppa. Toas tõmbas ta vannitoa korgid välja ja ütles, et homme saadab siia töömehe. Kell oli selleks hetkeks pool 12 õhtul, tuba oli kärsahaisu täis, päev oli olnud kõike muud kui järgmise päeva võistlust soosiv. Vähemalt oli mul nüüd telefon, milles oli piisavalt akut, et omale äratuskell seadistada.
Võistluspäev
Võistluspäeva hommikul andis Eestis kogunenud unevõlg ja super segane eelmine päev tunda pohmaka laadse olekuga. Pole üldse minulik, aga vedasin end voodist välja alles hommikusöögi lõppemise eel. Hommikujooksu ja ujumise lasin tuimalt üle.
Sant oli olla, aga süümepiinad said pärast sööki minust võitu ning kerge trenni ma siiski enne õhtust võistlust tegin. Tunne läks täitsa okeiks.
PILDID 3-4: Kerge trenn enne õhtust starti.
Aega lõin veel surnuks relva lennule orgunnimisega. Reis koju koosnes kahest lennust, Geneva-Amsterdam KLM-iga ja Amsterdam-Tallinn Air Balticuga. Relvaga lennule saamiseks tuleb lennufirmat eelnevalt teavitada, aga ma ei suutnud kusagilt leida KLM-i telefoninumbrit. Olin eelnevalt lennufirmasse meilitsi kirjutanud, aga kuna vastust ei järgnenud, siis proovisin nüüd muid kanaleid pidi saada kinnitust, et pääsen relvaga lennule. Suhtlesin KLM-iga Messengeris, Whatsappis ja iMessage’iga. Algul jauras minuga robot, aga siis suunas ta päris inimese minuga vestlema. Sõnumeerides jäi lõpuks mulje, et relvaga on korras ja pääsen rahus järgneva päeva lennule.
Võistlus ise toimus pärastlõunal. Sõidutunne oli nõks parem kui nädal tagasi MM-il. Konkurendid kõmmutasid tiirudes mõnuga trahve ja seega pakuti mulle kohti täitsa esikolmikus, aga lõpuks lõpetasin siiski 6. positsioonil. Kogemus oli igati vinge ja olenemata kõigest tasus see reis siiski ette võtta. Võistluse juures ma pikemalt ei peatugi, sest seiklused allas algasid.
VIDEO 2: Prantslased armastavad biathloni, uskumatu melu! Ja väide, et igas sadamas leidub mõni eestlane, peab paika, sest ka selle melu keskelt leidsin ühe kaasmaalaste pere, kes olid mulle kaasa elama tulnud.
Kojusõidu päev
Poole öö peal oli korraldaja transport vastas ja asusime teele lennujaama poole. Jõudsime lennujaama 2,5h enne lennu väljumist ja kohe kui pagasi äraandmine avati, olime esimeste seas valmis seda tegema. Seal selgus, et lennule pole relva regatud ja meid ei taheta peale lasta. Algas paanika! Leti taga olevat onu ei paistnud meie mure huvitavat ning ta suunas meid tuimalt kuhugi infopunkti. Seal olev tädi võttis õnneks asja tõsiselt ja hakkas kohe meie relvamajandusega tegelema. Ta tuvastas, et olin tõesti lennufirmaga ühendust võtnud ja esimese lennu, Geneva-Amsterdam, peale isegi oma relvaga saaksime, aga kuna teise lennufima poolt vastust polnud tulnud, siis palus ta meil tungivalt Amsterdami vahemaandumisel relv välja võtta ja uuesti sellega check in-i minna. Tundus võimatu missioonina, arvestades, et vahemaandumine kolossaalses lennujaamas kestis 55 minutit, selle sees on vaja jõuda lennukilt pagasilindini ja kätte saada relv, leida üles Airbalticu check-in lett, regada pagas lennule, läbida käsipagasi kontroll ja jõuda veel õige värava juurde. Treener Indrek andis eos alla ja palus mul hakata järgmist lendu otsima. Mina alla anda ei kavatsenud ja hakkasin sõjaplaani hauduma, mille üks osa kujutas kiirete tossude jalga panekut. Kohe kui lend maandus, jooksin nii kiiresti kui jalad võtsid Air Balticu letti otsima, et dokumente vormistama saaks asuda. Indrek pidi samal ajal jääma lindi juurde relva ootama. Selles tohutult suures lennujaamas andis ikka joosta ja otsida, aga 10 minutit pärast lennukist maha saamist olin õige leti ees. Selgitasin leti taga olevale naisele olukorda ja selgus, et teda oldi Genevast minu relva teemaga juba informeeritud. Ta lubas mulle, et relv toimetatakse otse lennule ja pagasilindi juures ootav Indrek võib sealt nüüd ära tulla. Helistasin Indrekule ja palusin tal kiirelt käsipagasi kontrolli minna. Tekkis uus stress, käsipagasi kontrolli saba oli päris pikk ja kirjade järgi olid meie lennu väravad juba avatud. Saime käsipagasi kontrollist ka lõpuks läbi ja tormasime õige värava suunas. Värava ette jõudes selgus, et lendu on pisut edasi lükatud ja lõpuks saime rahulikult maha istuda ja olukorda analüüsida. Hõõrusin Indrekule heaga nina alla tema pessimismi, sest mina uskusin viimse hetkeni, et jõuame.
Tallinna jõudes jäime pagasilindi juures oma asju oodates pika ninaga. Mitte ainult relv, millega võiks eeldatavalt jama tekkida, vaid KOGU meie pagas jäi Amsterdami. Mul oli tarvis veel samal päeval Rakverre sõita, sest õhtuks oli planeeritud minu jõusaali treeneriga jõutrenn ja järgneval hommikul rullilint. Rakverre ma läksin, seljas need riided, mis parasjagu olid ja lindi jaoks laenasin varustust jõusaali treenerilt.
PILT 5: Laenatud varustusega linditrenn.
Tallinnasse oli asja mõne päeva pärast uuesti, käisin siis ka lennujaamast läbi, et uurida, mis seis kadunud pagasiga. Mu reisikott oli jõudnud, aga endiselt oli kadunud relv ja suusakepid. Aeg hakkas armutult peale suruma, nädalavahetusel ootasid ees Eesti meistrivõistlused, pärast mida oli ammu bronnitud Saksamaale relvatest, kuhu on tegelikult päris keeruline jaole saada (relvatesti point oli selgitada talveks relvarauale sobiv padrunipartii, millest saaks talvel n-ö võistlupadrun).
Relv võiks jõuda reedel, aga mitte hiljem kui pühapäeval. Iga päev helistasin lennujaama, et uurida, kas on uudiseid, neil viskas see sarihelistaja tõenäoliselt juba üle ja nad suunasid mind suhtlema Air Balticuga. Ei viitsinud ka sealt keegi minuga telefonitsi jutustada, aga kadunud relv oli ilmselt piisav põhjus saamaks kellegi “härra pagasitegelase” otsekontakti. Saatsin sellele töötajale kirja pealkirjaga “LOST WEAPON!!!” ja jäin parimat ootama. Vastus saabus üsna kiirelt ja mulle anti teada, et nad ei suuda minu relva ja suusakeppide asukohta tuvastada, aga tegelevad asjaga tõsiselt.
Eestikate starti ma minna ei saanudki ja vaikselt hakkas tekkima hirm, et relv ei ilmugi enam välja. Laupäeva õhtul kadunud pagasi süsteemi värskendades selgus, et seal oli toimunud muutus. Relv on leitud ja ootab toimetamist sihtkohta! Milline kergendus! Relv jõudis pühapäeval Tallinna, suusakepid mitte, aga suva need, ostsin laagriks lihtsalt uue paari.
Õnneks ilmusid kadunud suusakepid 1,5 nädalat pärast reisi välja ja toimetati Tallinna. Selleks hetkeks olin mina teel juba Anterselva laagrisse ja suusakepid sain kätte alles septembri lõpus.
PILT 6: TT tiimi bussiga käib kaasa vaid positiivne emotsioon. See viib mind alati laagritesse, kus vormikõver võtab tavaliselt suuna ülesmäge.
Aga siinkohal lõpetan tänase postituse ja järgmine kord saad juba lugeda minu koduostu ja kolimise saagast!
