Tere, armas lugeja. Panin üle pika aja kokku uue blogipostituse. Järjepidevuse mõttes seda üritust siin blogiks enam pidada ei saagi, aga mis iganes see ka poleks - hooajaline jutunurk, pressiteade või midagi sarnast -, ma pean vajalikuks endast elumärke anda. Kuna kätte on jõudmas suve lõpp ja suuremad laskesuusafännid ilmselt tunnevad siirast huvi minu suvise ettevalmistuse osas, siis järgnevalt võtan möödunu kokku.
TT tiimil on uus suksu, Hyundai Tucson! Tucson on ideaalne masin mägedes liikumiseks, pealegi hübriidina on reisikulud tunduvalt väiksemad.
Trenn on töö ja töö on argipäev
Tegelikult pole ma põhjusega oma trennielu kajastanud. Pole lihtsalt olnud, mida kajastada. Olen sportlasena jõudnud vanusesse, mil elevandisamme arengus enam ei toimu ja kui ma just rekordeid ei purusta või mõnda ekstreemsemat sorti trenni läbinud pole, ei tunne ma vajadust seda ka arhiveerida.
Kunagi oli matkamine minu lemmiktrenne just turnimiste pärast. Viimastel aastatel pole ma matkasid plaani eriti toppinud, need pole lihtsalt piisavalt arendavad. Juuli alguses olin niivõrd kehvas vormis, et matkamine oli mulle parajaks trenniks. Sain üle pika aja oma kaljukitse instinkte rahuldatud (nimelt tähtkujult olen kaljukits).
Kuna ees on ootamas olümpiahooaeg, siis alustasin treenimist pigem ettevaatlikult. Et talve lõpuni ilusti ära kesta ja vorm lineaarselt aasta lõikes pigem ülesmäge liiguks, jätsime sellel suvel vahele kõiksugused võistlemised. Tahest tahtmata forsseerivad võistlused liialt keha, seis võib valel ajal natuke liiga heaks minna ja siis (nagu viimasel paaril aastal) tuleb sügisel kerge tagasilangus. Eks aeg näitab, kas see on võti arenguks, aga teoorias võiks ju nii olla.
Üldjoontes sujus kõik plaanipäraselt. Alustasime TT tiimiga tõsist treenimist, nagu ikka, maikuus. Juuli alguseni toimetasime Eestimaa pinnal ja siis hakkasid mägedelaagrid pihta. Ei tea, kas asi selles, et olin suve alguses tavapärasest suuremas kaalus või selles, et polnud eriti maksimaalseid pingutusi teinud, aga esimene mägedelaager Austrias Obertilliachis kulges üle kivide-kändude. Kui muidu meeldib mulle treeneri plaanidesse pidevalt väikeseid lisandeid juurde panna, siis sel korral oli hea, kui üldse etteantud plaani vastu pidasin. Oli tõsiselt kurnav laager, aga see-eest läksid järgnevad mägedelaagrid juba palju ladusamalt ja vana trennihunt minu näol hakkas taas tegutsema. Juuli lõpus jõudsin juba teatud lõigutrenne ja tõuse sõita eelnevate aastate tasemel.
Ma olin suve alguses tavapärasemast tunduvalt kehvemas vormis. Õnneks mida aeg edasi, seda paremaks seis läks. Tõusutrenne läbisin suve teises pooles juba eelnevate aastatega sarnaselt.
Augustiks tundsin end täitsa sportlasena, jõunäitajad olid kasvanud, pikad trennid kestsin edukalt ära ja maksimaalse pingutusega trennides suutsin laktaadi üles ajada. Suve lõpuks olen jõudnud kohta, kus olema peab. Seis ei ole liiga hea, aga see on piisav, et treeningud maksimaalse panusega ära kesta. Ja mis peamine, mul pole olnud vigastusi ega haigestumisi.
Trenniväliselt erakordne suvi
Minu eakaaslased sünnitavad lapsi, abielluvad ja jõuavad juba ka lahutada, mina ikka veel suusatan. Õnneks minu sõbrannad on selles osas üsna hilised. Pole keegi veel perelisaga tegelenud ja abielluda jõudsid neist kaks alles sellel suvel.
Kuna pidudel käike kogunes seoses pulmade ja tüdrukute õhtuga piisavalt, siis muul ajal kasutasin meelelahutuseks ja puhkamiseks tervist säästvamaid tegevusi. Muremõtetest lahti lasta aitas näiteks kalapüük.
Sõbrannade pulmad sai ilusti laagrite vahele ära sätitud. Mitte et mina oleks pulmi planeerinud, aga laagreid küll. Lühikestele kodus olemise perioodidele sobisid need üritused suurepäraselt. Maksimaalselt ma nendest pulmadest osa muidugi võtta ei saanud ja pitsi kokku löömise ringid jätsin vahele, aga suurepärane vaheldus treeningrütmile sellegipoolest. Ega ma naljalt end lille ei lööks ja seltskonnaüritustest osa ei võtaks, aga see oli hea sund ja oi kus aju puhkas!
Isegi pulmas olin trenniks alati valmis. Tegelikult unustasin lihtsalt aluspesu maha ja jalga tuli panna trennipüksid. Jah, need sai pulma igaks juhuks kaasa võetud, sest mine tea, millal võimalus treenimiseks tekib.
Ja nii mu südamesõbrannad võetigi ära.
Pulmaautoks oli mul Hyundai Tucson.
Kui pulmadega sai ühele poole ja avastasin, et rohkemat polegi suvel mulle enam pakkuda, valdas mind kerge ärevus. Mis oleks parim viis suvele punkti panemiseks kui üks adrenaliinist tulvil eneseületus? Langevarjuhüpe on mul tehtud, järele oli jäänud veel benji-hüpe. Olin kuulnud jutte, et see on hullem kui langevarjuhüpe, sest vabalangemist kogetakse tulenevalt õõtsumisest korduvalt. Aga kuna pelgalt mõte hüppest tekitas kerget ärevust, siis järelikult oligi see just see, mida tegema peab.
Eestis minu teada statsionaalset benji-hüppe kohta pole, tuli minna Lätti. Üksi ma seda tsirkust ette võtta ei kavatsenud ja broneerisin eos kaks kohta. Siis tuli hakata kaaslast otsima. Kaua ei pidanudki otsima ja minu õde, kes tegelikult on ränk pussukott, oli kohe nõus. Nii me selle tripi ette võtsime. Minu õde üldjuhul väldib igasugu ekstreemsusi, aga õnneks on ta piisavalt edev inimene, et pildi nimel oli ta valmis selle hüppe ära tegema.
Kogu protsess ehk teadmine, et hüppame, sõit sinna ja gondli peale minek, olid adrenaliini tekitavad (hüpe toimus gondlilt). Aga vaadates, kuidas igast masti inimesed riburadapidi sealt alla hüppavad, siis ärevus pisut vaibus. Kõik tundus väga turvaline ja kui minu kord tuli, siis ainus ebameeldiv moment oli gondlist välja astumine. Vabalangemist oli vaid mõned sekundid, kummi tagasitõmme oli niivõrd pehme, et see oli lausa lõbus. Polnud ohtu ka, et selja ära tõmbaks vm. Ni iet kõik, kes tahavad elu vürtsitada, minge Siguldasse!
Midagi põnevusttekitavat suvel enam ees ootamas polnud. Probleem sai kiirelt lahendatud, broneerisin benji-hüppe.
Otepää needus
Ma ei tea, mis kala mul selle Otepääga on. Niipea, kui seal startida vaja, olen jõuetu, tiirus kokku võtta end ei suuda, pea on laiali otsas. Hea küll, eks sellel ole omad põhjused nii-öelda olme näol.
Viimase koduperioodi lõppu jäid Eesti meistrivõistlused suvebiathlonis Otepääl. Kuna enne seda tegin ma treeningkoormuste mõttes väga eeskujuliku laagri, siis pidi kodune aeg olema puhkenädal. Puhkenädal tähendas trenni mõttes seda, et 3x asemel tegin päevas 1-2 trenni ja need olid mahult üsna lühikesed. Vähem trenni = rohkem aega muudeks toimetusteks!
Uues kodus on endiselt väga palju teha, aga ma võtan tasa ja targu, vähemalt seni, kuni sporti teen. Aga mis võiks pensionipõlves olemas olla, on ilus ja tihe hekk. Sellega tuleb alustada võimalikult kiiresti, sest iial ei tea, millal suusasaapad varna riputan ja terrassi peal paljalt päevitama hakkan.
See neli viimast kodupäeva tundus ideaalne aeg hekiga tegelemiseks ja hakkasin läbi lappama erinevate aianduspoodide kodulehti. Kusagil polnud piisavas koguses või suuruses puid ning mõte hekirajamistöödest hakkas juba kustuma. Aga algoritmid olid teinud oma töö ja ühtäkki viskas mulle sotsiaalmeedia sellise pereettevõtte reklaami nagu Pokupuu.
Kirjutasin neile hommikul oma soovist ja õhtuks olid 30 elupuud kohal, otse põllult välja kaevatud, ilusad ja tihedad, teenindus kiire ja korralik (muidu not sponsored). Nüüd oli koduse perioodi lõpuni kolm päeva ja oli vaja kiirelt tööle asuda. Ajaoptimistina arvasin, et paari tunniga on puud maa sees, aga kulus hoopis kolm päeva. Ja ma ei istutanud neid niisama, vaid tulevikku silmas pidades mässasin veel geotekstiili ja multšiga.
Jah.. Puhkenädal kukkus natuke pahasti välja, aga vähemalt saan pensionipõlves paljalt päevitada.
Eestikad läksid selle heki rajamise nahka. Õnneks nii palju mul mõistust jagus, et selle kartulipõllu laadse ala asemele murulappi rajama ei asunud (aga idee keerles tugevalt peas). Muru kasvab kiiresti, sellega jõuab hiljem tegeleda.
Puhkenädala mõjud avaldusid ilmekalt ka eestikatel. Kere oli kaevamisest haige, energiat suurt polnud, aga kuidagi ma selle sprindi läbi kakerdasin. 0+2 trahviga 3. koht. Olin niivõrd süsi, et edaspidist silmas pidades jätsin pühapäevase mass-stardi vahele. Ees oli ootamas mägedelaager 1800 m kõrgusel. Selleks, et laagri alguses puhkamisega tegelema ei peaks, oli mõistlik viimane kodupäev rahulikult võtta.
Tänaseks olengi juba omadega Itaalias. Annaks jumal, et siin miskit põnevat juhtub, siis on lootust lähiajal uueks blogipostituseks. Seniks päikest sulle, kallis lugeja
Praegu oleme TT tiimiga Itaalias Passo Lavazes. Siinkandis laagerdan esimest korda, aga esmamulje tundub vägev.
