Heidi Hanso testis Isuzu D-Maxi.

Isuzu

Mul ei ole palju kogemust nii uute autodega nagu Isuzu D-Max Double Cab LSE (1,9 l ,ja 6- käiguline automaat, diisel) seda on. Seetõttu ei oska ma seda masinat võrrelda teiste tutikate autodega, küll aga tean ma, kuivõrd ebamugavalt või mugavalt saab end erinevates autodes tunda.

Mis seal salata, ma olen maanaine, mul on majandada pöörane talu, kus elab sadakond hingelist ning puudub igasugune masinapark: ei ole siin ei traktorit ega isegi mitte muruniidukit (viimast asendavad haned ja lambad). Tegelikult olen ma kogu aeg traktorist unistanud, aga kahenädalane töötegemine Isuzuga mattis selle mõtte täiesti maha.

Istu sisse

Sõltuvalt lisavarustusest on D-Max täiesti võrreldav kõigi tulede-vildedega mugava sõiduautoga. Minu kätte antud imeilusal hõbedasel sõbral on sees must nahksisu, täislaks turvavarustus, selahulgas näiteks juhi põlvedele mõeldud turvapadjad, kokkupõrke vältimise süsteemid, nutikas kiirusepiiraja, pimenurga jälgimise süsteemid ja kindlasti sada asja veel. Sõidu tegid mugavaks  istmesoojendused, tagaistmel ISOFIX-kinnitused laste turvatoolidele, tagurdamiskaamera, LED-tuled, kaheksas eri suunas reguleeritav juhiiste, sõidurajalt kõrvale kaldumise vältimise süsteemid, Android auto ühendus (mis muuseas on parim, mida mina seni katsetanud olen) jne. Autos sees istudes polnud kordagi tunnet, et oled masinas, mis mõeldud lisaks mugavale kulgemisele ka tõsiseks töötegemiseks. Tõesti mugav, läbimõeldud, loogiline ja kohe tuntavalt turvaline.

Maanteel

Minule usaldatud kahe nädala jooksul tuli mul ette ka mõnisada kilomeetrit maanteesõitu. Tuleb tunnistada, et selle auto pikivahehoidmise süsteem, teelt väljakaldumise vastased andurid jms töötasid megatõhusalt. Tõesti oli  mugav neid funktsioone kasutada. Juhtus ka olukord, kus ees sõitnud auto tegi äkkpidurduse ja minu oma siis järgi. Kõik töötas.

Kuna mul on probleeme seljaga, siis mugav iste on mulle pikka maad sõites üli oluline. Tegelikult seda ma kartsin kõige rohkem: olen varasemalt sõitnud mitmes kastiga maasturis ja nende istmed on olnud jäigad ja puised. Isuzu üllatas siingi. Sätid istme enda järgi ära ja vajudki istmesse just nagu ühes kaasaegses autos vajuma peab. Ainus miinus oli ehk paremale jääv käetugi, mis käsipiduri tõttu väikese õõnsusega tehtud. Minu naisekäele jäi just see käsipiduri tarvis välja lõigatud jupike puudu, et oleks lõpuni mugav kätt toetada. Aga ei midagi hullu, lihtsalt harjumise asi.

Rool on kerge, autol üllatav manööverdusvõime ja pidur tundlikum kui mu igapäevasel 2005nda aasta Avensisel. Põnev tõdemus, et 1.9 l mootoriga 6-käigulise automaadi kütusekulu maanteel jäi 8.6 l kanti.

Metsas ja põllul ja karjääris.

Ei saa ju võtta sellist ronimiseks loodud autot ja talle mitte anda võimalust end tõestada. Isuzu viis mind täiesti külma kõhuga läbi kohtade, mida ma ise hirmuga vaatasin ja vaikselt mõtlesin, et kes mind pukseerima võiks tulla. Stabiilne, jõuline, sisselülitatav nelivedu, aeglusti…. Kõike on lihtne sisse ja välja lülitada, ei mingeid ülemõeldud lahendusi. Seetõttu saangi südamerahuga öelda, et minu majapidamisse ei ole vaja traktorit, mis oma massiga hoovi segi kaabib, vaid just sellist tegelast, kes vajadusel kaevab end läbi nii kruusakarääri tõusude-sügavuste, libeda heinasodi välja ja metsa jäetud traktorirööbaste. Kõikidest veokontrollisüsteemidest, mida mul on õnnestunud seni näppida, oli Isuzu oma kindlasti kõige loogilisem ja läbimõeldum. Isegi minusugusele naisele, kes tihti kipmus isegi vasak-parem käe valimisega. :)

Minu Isuzul oli lisavarustusena kasti peal tõmmatav kate, mille ma küll ise maha võtaksin ja vajadusel presendiga asendaksin, sest lükand-kate võtab ära nii 30 cm kasti pealt ruumist. Kui see kaotada, mahub sinna püsti ka üks heinaruloon, mille vedamine mul siin talus põhiline väljakutse on.

Mis seal salata, panin mõnekilomeetriseks sõiduks auto taha ka käru liiga pikkade laudadega ja ei saanud aru, kuidas Isuzu ometi nii sujuvalt teel seisab, kui veose kogupikkus ikka paar meetrit üle 10 oli. Vastus seisnes tõenäoliselt haagise õõtsumisevastases kontrollsüsteemis.

Peale päevast metsas-põllul-karjääris müttamist sain kütusekulu 9 l peale.

Lapsed

Tõsi, mis puudutab sõidumugavust, siis alguses kurtsid minu 8 ja 11-aastased lapsed, et tagaistmed on kangesti kõvad ja neid ei saa reguleerida. Leidsime siiski lahenduse istumisaluste näol, mis laste seljad kõrgemale tõstsid ja lubasid seega ka seljal parmeini õigesse kohta toetuda. Siiski tegime igal sõidul korda-mööda, kumb saab ees istuda, sest ees meeldis neile lihtsalt nii palju rohkem. Jalgadel oli aga taga ruumi küll ja lastele meeldis mõnus kõrge käetugi/joogialus/lauake.

Kokkuvõttes jaa, igatsen seda sõpra väga. Kui tekiks võimalus, oleks see jaapanlane minu kindel kaaslane. Võib-olla polegi nii oluline tema must nahksisu, aga tõdemus, et minusugusele alati heinarulle, prügi, käru ja küttepuid vedavale maainimesele, kes siiski ka palju maanteel aega viidab ja linnas parkimiskohti otsib, on ta just õige kaaslane. Südamest tänu Topautole, kes mu elule veel ühe eesmärgi täita andis :)

Tutvu Isuzu pakkumistega siin