Tuuli Tomingase suusablogi

Laskesuusatamise maailmakarikavõistluste avaetapil Kontiolahtis vahetult enne võistluste algust relva nõela vahetama pidanud Tuuli Tomingase laskmise rikkus sprindivõistluses hoopis prožektorivalgus. Sel nädalal toimuvaks Hochfilzeni etapiks loodab Tomingas probleemist üle saada.

Laskesuusatamise hooaeg saab peagi avastardi. Maailma karikasarja esimene võistlus toimub 29. novembril Soomes, Kontiolahtis.  Selle ootuses toome läbi Tuuli sule teieni Tuuli Tomingas tiimi viimased ettevalmistused ja muud tegemised. 

24.-25. septembril toimusid Otepääl laskesuusatamise Eesti ja Leedu meistrivõistlused. Tuuli Tomingas tiimile olid need väga edukad. 

Suvine MM on kindlasti ettevalmistusperioodi üks tähtsamatest üritustest, kuhu magusate auhinnarahade ja hea konkurentsi tõttu sõidab enamik laskesuusatiime. 

Veel enne kui augustikuus toimunud Obertilliachi laagri ja suvebiathloni MMi kokku võtan, soovin kangesti jutustada Blink festivalil toimunust. Sealoleku periood kujunes üsna sündmusterohkeks ja väärib kindlasti eraldi postitust.

Tatist saati olen elanud teadmisega, et 27-aastaselt olen maailma parim laskesuusataja. No nüüd olen siis 27, aga kaugel maailma parimast. Mis seal ikka, tuleb edasi teha, sest eeskuju ei pea kaugelt otsima…

Olin laagriga end päris ribadeks tõmmanud ja ootasin juba Rakverre sõitu. Nimelt olin plaaninud osaleda Eesti staadionijooksu karikavõistlustel 1500m jooksus, mis toimusid Rakveres 20.06. Muidu täiesti mitteoluline start, arvestades minu jooksuvormi, aga Eestikaid silmas pidades oli mõistlik teha üks tugevam jooksutrenn, mille ma siis võistlusformaadis planeerisin. Sõitsin juba päev varem kohale, et võistluspäeval suurt tõmblemist enam poleks ja et end veidi spaas kosutada. Kohale jõudsin alles õhtul, tegin kerge treeningu, pärast mida kiire spaaskäigu. Pikemaks poleks mõistlik olnud spaatamist niikuinii ajada, muidu liguneks liha liialt kondi küljest lahti ja jalgadest oleks võistluspäevadel järgi vaid makaronid.

Istutamast naastes oli meil veidi üle nädala aega, et hinge tõmmata ja seejärel alustasime laagrit Elvas. Kui seni olin kevadel relva rohkem moe pärast näppinud, siis nüüd jõudis kätte aeg, mil taas tõsisemalt laskmisega tegeleda.

Kui metsaalused kattuvad õitsevate sinilillede ja ülastega, on aeg vaim valmis panna iga-aastaseks (töö)laagriks Soomes, milleks on istutamine. Tänaseks olen kevaditi Soomes käinud juba neli korda, mu treener Indrek omajagu kauemgi. Suusatajatele see istutamise värk täitsa utoopia polegi, nii mõnigi suusaäss kasutab seda hea treeninguna baasvastupidavuse arendamise eesmärgil, näiteks Iivo Niskanen. 

No tere, kallis lugeja! Sa võib-olla imestad, et kus ma olnud olen või mõtiskled hoopiski, et mis vägi mind taas siia blogimaailma tiris. Vastus on lihtne, mul oli spordist kopp ees, mistõttu taandusin mõneks ajaks kõigest, mis minus pettumust valmistas, ja ajasin oma elu spordivälist poolt korda. See tähendas nii rihma lõdvaks laskmist kui ka uute sportlike väljakutsete poole pürgimist.

Laskesuusataja Tuuli Tomingas oli Kontiolahti maailmakarikaetapil sunnitud kasutama nutikust, et rahvusvahelise telepildi jaoks oma relv Ukraina toetuseks sini-kollase sümboolikaga märgistada. Kuna IBU lubatud teibid ei jõudnud õigeks ajaks staadionile, meisterdas Tomingas selle kommipaberitest.

Viimane MK-etapp enne OM-i sai kuidagi eriti kiiresti otsa, ilma, et oleks midagi suurejoonelist juhtunud või korraldatud. Sõit Ruhpoldingust Anterselva kulges kiirelt. Kuigi enne Itaaliasse sisenemist tuli täita üsna põhjalik tervisedeklaratsioon, siis piiri peal ei läinud seda tarvis. Ütleks isegi, et enne ei saanud aru, et piiri ületatud on, kui telefonioperaatori poolt sõnum saabus.

Oberhofi jälituse ja Ruhpoldingu sprindi vahele jäi vaid 2 päeva, mis tähendas üht reisi- ja üht treeningpäeva ning juba tuligi asuda võistlustulle. 

Reis Saksamaale algas hommikul kell 4.30, kui asusin Ülemiste hotellist lennujaama poole teele, lohistades oma lehma mõõdus kotti. 

Kodusoleku periood kulges vägagi sündmusterohkelt. Järgnevalt kirjeldan suisa päeviti oma möödunud nädalat, sest iga päev oli märkimisväärne.

Minu ja ka teiste TT tiimi liikmete jaoks oli esmakordne kogemus olla jõulude ajal kodust eemal. Aga kui Muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhamedini ja seepärast sõitsidki Susani peika ning Indreku ja Roberti pered ise meie juurde Anterselva, et ühiselt jõule veeta. 

Prantsusmaale, Annecy MK-etapile sõitsime tiimi bussiga. Reis kestis kuskil 7h ja tähendas meie jaoks Šveitsist läbisõitu. Šveits pole teadagi EL-is ja seetõttu tuleb telefonipakettide juures teha teatavaid mööndusi. 

Reis Austriasse koosnes kokku kolmest lennust ja kahetunnisest autosõidust hotelli. Pikk päev, Östersundist alustasime reisi 7.30 hommikul ja Hochfilzeni saabusime kell 20 õhtul. Lennud kulgesid ilusti, ilma tõrgeteta. Ainus tõrge, mida lahendama pidin, oli minu ajus tekkinud lühis. 

Laskesuusatamise MK-sarja 2. etapil Östersundis tegi Tuuli Tomingas hooaja parima sõidu, kuid jäi auhinnarahast napilt ilma. Üheks põhjuseks külmunud näpud, mis võistlemist segasid ja sulades põrgupiinu tekitasid.

Esmalt peaksin end ilmselt veidi tutvustama. Olen 26-aastane laskesuusaneiu, kelle sporditee sai alguse juba 8-aastaselt, kui müüsin oma hinge suusatamisele.